Arvamused

Uus lauluraamat – kas ja kuidas?

Paaril viimasel aastal olen mitmeid kordi kuulnud juttu uue lauluraamatu väljaandmisest nii küsimuse, pooldamise kui eitamise vormis. Et asi inimestele korda läheb, näitavad nii mitmete koraaliteemaliste konverentside korraldamine kui kuulujutud juba varsti ilmuma hakkavast raamatust.

Et saada vastust küsimusele, kuidas suhtuda uue lauluraamatu väljaandmisesse, tuleb enne vastata veel mitmele küsimusele. Kas ja kellele seda raamatut vaja on? Milleks seda vaja on? Mida see peaks sisaldama? Milline peaks olema kaasaegne koguduse laul? Ja kui nendele küsimustele on vastus saadud, siis edasi: kuidas peaks väljaandmist korraldama?

Iga lauluraamat on oma ajastu nägu, peegeldades just sellele ajale iseloomulikke laulmisharjumusi, -oskust ja -traditsioone. Kuid mitte ainult: laulude tekstide põhjal võime aimu saada ka mõtteviisist ja keelekasutusest, lauluviiside põhjal rütmitunnetusest, fraseerimisest ning isegi üldisest laulmisoskusest.

Kui siiamaani on lauluraamatu kontekstis tihtipeale räägitud laulmiseks sobivate tekstide kogumikust, siis tänapäeva mõistes pole selline käsitlus enam otstarbekas. Varasemates eesti väljaannetes olidki tekst ja viis lahutatud – kogudusele trükiti lauluraamat, organistile aga, kes tekstid helidesse valas, koraaliraamat. Kuna KLPR-s on esmakordselt Eesti lauluraamatute ajaloos tekstide juures ära toodud ka viisid, siis nüüd saame „laulu“ käsitleda selle sõna otseses tähenduses. Teksti ainuväärtustamise kõrval liigub nüüd rõhk muusikalisele terviklikkusele: tasakaal teksti ja meloodia vahel, sõnade loomulik kulgemine just sellises meloodilises väljenduses, eesti keele rõhkude ja väldetega arvestamine rütmikas, fraseerimine ja üldine stilistika. Seetõttu eeldab töö järgmise lauluraamatu kallal mitte ainult tekstide parandamist ja keele kaasajastamist, vaid kogu viisivaramu ülevaatamist muusikalise terviklikkuse seisukohalt. Sinna hulka kuuluvad töö meetrumi, rütmide, meloodia, harmoonia ning tekstidega sobivusega.

Praegu kasutusel oleva KLPR-ga (1991) on juhtunud teatud paradoks: see on tegelikult mitte selle ajastu väljendus, mil ta ilmus, vaid eelnenud pikkade aastakümnete väljendus, mil lauluraamat ilmuda ei saanud – ja see ajavahemik oli üle 90 aasta pikk! Nii ongi siin põhiline tähelepanu tekstil, mida eesti pastorid 1920–1930ndatel nii agaralt kirjutasid olemasolevatele meloodiatele. Selles käsitluses on „laul“ uus tekst, mida mingi sobiva viisi peal lauldakse. Ja ega iga tekst selle meloodiaga ikka alati hästi kokku ei sobigi. Neid paralleeltekste on KLPR-s tõesti uskumatult palju, kokku 279, mis teeb üle poole sealsetest lauludest! Näiteks on meloodial Valet will ich dir geben („Ma tahan jätta maha“) 14 erinevat tekstivarianti, meloodial Jesus, meines Lebens Leben („Jeesus, surma äravõitja“) 13 tekstivarianti jne. Nii ei maksagi imestada, et kaasaegsele muusikasõbrale võib erinevate meloodiate väike osakaal tunduda muusikaliselt ühekülgsena.

Kui tihti üldse peaks uut lauluraamatut välja andma? Kas praegu pole mitte liiga vara hakata mõtlema uue trükise peale? Head eeskuju võiksime võtta ajaloost. Kui Martin Luther hakkas koraali kujundama ja uusi kogudusele sobilikke laule kirjutama ja koguma, siis anti lauluvaramut välja täpselt nii sagedasti, nagu vaja oli. Esialgu pisemate vihikukestena, hiljem juba mahukamalt, kuid algusaastatel ilmus uusi trükiseid igal aastal rohkem kui üks (1523 Ein offenes Blatt in Quart, 1524, (1523) Etlich Christlich lider Lobgesang und Psalm, 1524 Geystliche gesangk Buchlein, 1524 Enchiridion, 1524 Deutsch Evangelisch Messze jne).

Meile on huvipakkuvam vast Eestis toimunu ning siin peab arvestama nii Eestimaal kui Liivimaal toimunut. Esmalt Eestimaast. Esimene eestikeelne lauluraamat ilmus 1637 (Heinrich Stahli „Käsi- ja koduraamatu“ II jagu). Kuna keelekasutus loeti saamatuks, üllitas järgmise, juba riimidega variandi Abraham Winkler 1656 (lisatrükid 1673 ja 1693). 1694 andis Johann Hornung välja „Ma Kele Laulo Ramatu“, milles leiduvaid laule kasutati ka 1721 välja antud kogumikus „Eesti-Ma Kele Laulo-Ramat“. 1741 trükiti see kogumik uuesti koos lisaga „Kaunid waimolikkud laulud“. Nagu näeme, koostati uus lauluraamat iga 20–30 aasta järel. Nii saigi iga põlvkond „oma lauluraamatu“, mis kasutas küll eelmiste kogumike materjale, neid keeleliselt parandades ja täiendades ning uusi laule ja tekste lisades. Peale 1741. aasta lauluraamatut järgneb pikem paus, „Eesti Ma rahwa Koddo- ja Kirriko-Ramat“ ilmus alles 1869, üle saja aasta hiljem. Ning taas huvitav: töö „Uue lauluraamatu“ kallal algas juba 18 aasta pärast, jõudes tulemuseni 1899. Liivimaal ilmunud tartumaa-keelsete lauluraamatute kronoloogia on kahjuks puudulik, oodates mõne teadusliku uurija asjatundlikku käsitlust. Igatahes ilmus neid kuni 20. saj alguseni pidevalt, kõrvuti eestimaa-keelsetega, olles erinevad mitte ainult keele, vaid ka laulude valiku ja sisu poolest. Näiteks „Tarto-ma-kele Laulu-Ramat“ aastast 1886, mille põhjal avaldati „Täwwendetu Tartumaa keele käsiraamat“ 1906, mis jäi ka viimaseks Tartumaa-keelseks lauluraamatuks ning oli Võrumaal kõrvuti eestikeelsega kasutusel veel 1960ndatel.

Kuna KLPR väljaandmisel ja koostamisel oli eeskujuks Eestimaa Konsistooriumi poolt heaks kiidetud „Uus lauluraamat“, siis võib väita, et oleme kaotanud märkimisväärse osa Lõuna-Eestis kasutusel olnud lauludest, kuna Liivimaal kasutusel olnud tartumaa-keelne lauluvaramu erines „Talina-Keelsest“ päris suurel määral.

Et varasemalt tähendas lauluraamat vaid tekstide kogumikku, siis meloodiate ja viiside käsitlusest saame aimu koraaliraamatutest, mis hakkasid ilmuma mitu sajandit hiljem kui lauluraamatud – põhjuseks see, et algselt ei saatnud koguduse laulu orel, vaid seda juhtis kantor. Koguduse jaoks kirjastati ka „koraaliviiside raamatuid“ (Evangelisches Choral-Melodien-Buch), kus oli ära toodud vaid ühehäälne meloodia ilma tekstita. Selle kasutusvõimalus ja -ulatus on küll pisut arusaamatu – kasutajal pidid kas laulu sõnad peas olema või pidi korraga kahest raamatust vaatama, mis rahva kirjaoskust arvestades küll kaheldav on. Esimesed koraaliraamatud olid käsikirjalised (Swahn 1774; Fehre 1800) Järgnesid trükitud koraaliraamatud: Mylich 1810, Telemann 1812, Punschel 1839, Ulmann 1843, Hagen 1845, Oettel 1849 50 Choralmelodien für drei Discantstimmen gesetzt, Oettingen Sammlung kirchlicher Kernlieder mit Singweisen (14 väljaannet 1861–1905).

Nagu näha, trükiti 19. saj seitse erinevat koraaliraamatut, mis üksteisest erinesid kohati vägagi, seda nii rütmide, meloodiate kui harmoonia valiku osas. Üheks põhjuseks oli ka vaidlus „rütmiseeritud“ ja „ühetaoliste vältustega“ koraalilaulmise ümber. Eks need vaidlused jõudsid Eestisse Saksamaalt, kuid erinevalt Saksamaast, kus vaidlus lõppes „rütmiseeritud“ koraali võiduga, seda küll alles 20. saj, jäi Eestis peale „ühetaoliste vältustega“ koraalilaulmine. Suures osas saame ühest küljest „tänu“ öelda Punschelile, kellel õnnestus parema poliitilise ja kirikliku positsiooni tõttu oma idee ja oma lauluraamat maksma panna. Teisest küljest oli oma roll mängida ka 1920–1930ndail EELK kirikumuusika võtmepositsioonil olnud August Topmanil ning Johannes Hiobil, kes Punscheli varianti kõigiti eeskujuks pidasid.

Koguduselaulu eesmärk pole küll ajast aega muutunud. See peab võimaldama inimestel jumalateenistusest aktiivselt osa võtta ning toetama kiriklikku üksmeelt. Kas aga tänapäeva kontekstis meie praegused koraalid aktiviseerivad kaasaegset inimest jumalateenistusel kaasa laulma? Aeg on muutunud, inimesed on muutunud, igal põlvkonnal omad laulud. Tänapäevane noorte põlvkond kasvab üles hoopis teiste lauludega (mitmed erinevad „Noore koguduse laulikud“), popmuusika kultuuri levik paljudes eri infokanalites tingib angloameerika kultuuri võidukäiku. Nii polegi imestada, et kirikumuusikute seas korraldatud küsitluse tulemusena olid lemmiklaulude hulgas põhiliselt angloameerika ja skandinaavia päritolu laulud („Jumal, mu süda igatseb Sind“, „Tänu Sulle, Taevaisa“, „Maa on nii kaunis“). Ning peab ütlema, et ka kogudus laulab neid meelsasti. Saksa lauludest, mida KLPR-s on 391 laulu ehk 78%, mahtus esikümnesse vaid üks („Oh, Jeesus, Sinu valu“).

Iga põlvkond kujundab oma kultuuri ise, toetudes esivanemate pärandusele ja juba loodud väärtustele ning lisades omad. Selleks, et kirikulaul haaraks inimesi aktiivselt jumalateenistusest osa saama, peaks iga põlvkond ka ise lauluraamatu välja andma. Selleks, et oleks lisada „oma väärtust“, tuleb see eelkõige luua, see tähendab, et uue lauluvaramu kallal tuleb pidevalt töötada. Leian, et siiani välja antud „Noore koguduse laulikud“ on üheks eelduseks tulevase lauluraamatu väljaandmiseks. Erinevus muusikalises mõtlemises on suur: kadunud on „ühetaoliste vältuste“ ja aeglase laulmise idealiseerimine, rütmi- ning harmooniapilt on muutunud kaasaegsemaks. Tekstide väljatöötamise osas jäävad need kogumikud küll 19.–20. saj loodud originaaltekstidele alla: tõlked on saamatud, eesti keele välted sobimatud, grammatika ja lauseehitus kohati suisa vale. Aga samm uue lauluvaramu suunas on ometi tehtud ning tekste parandades saaksime juurde palju häid koguduselaule.

Teiseks tuleb vaadata ka teiste luterlike maade kogemusi. Me pole ainukesed luterlased maailmas, ja mõned põhimõtted ja arusaamad, mis mujal on juba konkreetseteks nootideks vormunud, on meil veel alles lapsekingades. Nii on meil läbi tegemata koraali „rütmiseerimine“, kuigi, ausalt öeldes, ma ei teagi, kas eesti keeles seda nii edukalt nagu teistes keeltes saakski teha. Nõuab ju eesti keel rõhkude ja väldete õiget kasutust, vastasel korral võivad tekkida grammatikavead ja maitsevääratused. Näiteks vajab sõna „taevas“ nimetavas ja seesütlevas käändes erinevat rütmi ka muusikas. Väga tundlikud on sõnade „Poja“ (versus: Po-oja) ja „rist“ (versus: ri-ist) kasutamine. Need on nüansid, mida tajuvad vaid eestlased ise. See tähendab vaid üht: me peame ise oma vaimulikke tekste looma. Kus on aga tänapäeva ilmaliku mõttelaadiga risustatud luuletajate seas vaimulike tekstide loojad? Ka praeguste pastorite koraalitekstide looming on pigem juhuslikku laadi. Kui Roman Toi kuus aastat tagasi kuulutas uute kirikulaulude saamiseks välja konkursi, siis jäi nii mõnelgi heliloojal (minul kaasa arvatud) osalemata vaid sel põhjusel, et ilmunud tekste ei tohtinud kasutada. Oleks tahtnud kirjutada muusikat Laine Villenthali sisukatele tekstidele, kuid need olid luulekoguna juba varem ilmunud. Siinkohal esitaksingi üleskutse kõigile sõnameistritele: kui teil on vaimulikke tekste, saatke need Kirikumuusika Liidule. Siis oleks võimalik neid edastada heliloojatele. Eesti originaalkoraale on ju nii vähe, ja kui meie neid ei kirjuta, kes siis?

Koraalivaramu ühe osana ei tohiks ära unustada ka „rahvakoraali“ ehk vaimulikku rahvalaulu, mida on tänu eelmisel sajandivahetusel teoks saanud kogumisaktsioonile meieni päris palju jõudnud. KLPR-s on küll vaid üks meloodia („Mu süda, ärka üles“), kuid mitmetes muudes kogumikes on juba ka teised rahvakoraalid ilmavalgust näinud.

Huvipakkuv võiks olla ka vaimulik regilaul, mille näiteid on küll veel vähe, kuid ees-ja järellaulmine võiks eestlasele kui regilaulurahvale hästi sobida ka kirikus. Sellisel laulmisviisil on sugulus gregooriuse koraaliga, nii võiks see meid lähendada ka Euroopa vanematele kristliku kultuuriga rahvastele.

Lõpuks kokku võttes: selles, kas uus lauluraamat välja anda või mitte, ei olegi küsimus. Küsimus on hoopis selles, milline välja anda.

 

Tuuliki Jürjo (1966) on EELK Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees ja helilooja, töötab EELK Narva Aleksandri koguduses muusikajuhina ning on Narvas üldhariduskooli muusikaõpetaja, koorijuht ja kontserdikorraldaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English