Kirikule olemuslikult olulise teema esitamine mistahes pealkirja kujul paneb meid kimbatusse ning teeb alandlikuks. Eriti siis, kui tunnistame, et meil on rohkem küsimusi kui oodatavaid vastuseid. Mõistatused on laused, mis seavad meid suurte küsimuste ette ning paiknevad mõistmisele piiril või piiride taga. Kui tahame algkristliku misjoni mõistmisest kasu saada, seisame täna vastakuti küsimustega omaenda mõtlemisviisi, suutlikkuse ja eluviisi kohta.

Ühe koguduse noored innustusid kord mõttest pidada isekeskis õhtu, mis oleks otsekui õhtu algkristlaste keskel. Muidugi kerkis rida küsimusi: Mida peaksime sellel õhtul tegema? Missugused peaksid olema meie hoiakud? Kas peaksime palju muutuma sellest, kes me praegu oleme? Keda peaks enda keskele kutsuma? Kas meist peaksid ka teised inimesed teada saama?

Soov kogeda midagi põnevat põrkus tõdemusega, et põneva kohta napib teadmisi. Põnev on ihaldatav. Põnev on eriti hea siis, kui see lisaks uudishimule suudab meid kasvatada ja kui sealt on õppida. Põnev on küsimus algkristlaste elujõust, sest mis võikski anda meile kindluse tunda oma kutsumust ja seda ka kuulutada?

Elame kirikus, millel on kogudused üle kogu maa. Ja seda ajal, mil maalt kaovad apteegid, pangad, arstid ja koolid, sünnituseas täiskasvanud ja lapsed. Vajadus hea sõnumi järele on suurem kui viimase kümne aasta jooksul. Nüüd aga vastust ootavatest küsimustest, millistest vaatlen kahte: miks ja kuidas?

Miks misjoneerida?

Pauluse kirjad kui esimesed kristlikud dokumendid kõnelevad meile sellest, mida Paulus mõtles, kuid heidavad valgust ka nendele nähtustele, millel oli laiem kõlapind või mis niisugusteks said. Lauses „/…/ kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!“ peaksime püüdma näha ka selle lause mõjuajalugu Pauluse isiku kontekstis. Sest tema kirjutatu sai vaid tema isiklikus kontekstis panna aluse tema koolkonnale ja tema mõtete positiivsele „nakkusele“.[1]

Vastuse misjoni vajalikkuse kohta saame Jeesuse tegevuse, jüngrite läkitamise, neile antud ülesannete ja inimeste sisemiste veendumuste koosmõju mõistmisest. Pauluse puhul oli määravaks tema kutsumine, mis kinkis talle umbes samasuguse missiooniteadvuse nagu oli olnud Vana Testamendi prohveteil.[2] Algkristliku misjoni kujunemist on viljakas vaadelda Vana Testamendi prohvetliku vaimu ja selle mõju taustal. Üksikud näited aitavad nii üht kui teist mõista.

Jesaja raamat kujutab prohvetit kuulmas Jumalat küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Inimesele on need rasked küsimused ning vähestel on üldse tahet vastata, veel vähem jaksu öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:8).

Siin oli tegemist prohveti läkitamisega Iisraeli kui valitud rahva juurde. Jesaja raamat ja ülejäänud Vana Testament ei kõnele sellest, et Iisraelist väljuks misjon teiste rahvaste juurde. Kuid sarnaselt Miikaga (Mi 4:1jj) tõdetakse, et rahvad tulevad Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta Seadust õppima (Js 2:2jj) ning kuningadki tulevad Iisraelist lähtuva valguse juurde (Js 60:3). Võib-olla arvati, et piisab Iisraeli rahvale kuulutamisest ja selleks tunti end olevat läkitatud. Kui sellele peab järgnema midagi suuremat, küll siis Jumal toimetab selle omal ja inimesele taipamatul viisil. Siit õhkub samalaadne seesmise ja välise vaheline tasakaal nagu Jeremijast, kes kutsuti rahvaile prohvetiks, kuid kes tegutses peamiselt oma rahva keskel.

Kuidas võiks mõista misjonit?

Kui evangeeliumide traditsioon kõneleb sellest, et Jeesus läkitas jüngrid, siis on siia sisse kirjutatud ka misjoni mõiste. Jeesus nimetas oma õpilased apostliteks, et nad esmalt oleksid temaga ja et ta võiks neid siis kuulutama läkitada (Mk 3:14).[3] See salmilõik on ladina keelde tõlgitud: /…/ et ut mitteret eos predicare. Sõnast mitto (saatma, lähetama, läkitama) tulenev missio (saatmine, lähetamine) ongi ladina keelde tõlgitud apostellikkus. Selles apostellikkuses väljenduvad nii Jeesuse antud ülesanne kui ka temast lähtuv varustatus.

Ladina keele kaudu nimetame me misjoniks nii kaheteistkümnele ja seitsmekümnele jüngrile kui ka laiendatud mõttes jüngritele antud ülesande täitmist. Hiljem väljendas Johannese evangeeliumi kirjutaja seda mõtet nõnda, et nii nagu Isa läkitas Jeesuse maailma, nõnda läkitas Jeesus ka jüngrid maailma (Jh 17:18; vrd Jh 20:21). Kuna Jeesus palus ka nende eest, kes jüngrite kuulutuse läbi hakkavad uskuma, siis mõistame ka Johannese evangeeliumis kujutatud jüngreid samal viisil läkitatutena. Lisan siia, et näiteks Apostlite tegude raamatu pealkirja võiks eesti keelde tõlkida ka kui „Läkitatute praktika“.

Juba algkristlikust mõtlemisest läbi kumava hoiaku alusel saab öelda, et misjon on nagu kristliku koguduse struktuuriprintsiip, kristluse olemuslik osa. Misjon on piibelliku Jumala rahva rändamise jätkumine, mille juures Sõna külv on usklike maise rännuga kaasnev normaalne päevatöö. Seega on küsimusele, miks? vastatud Jumalast lähtuva kutsumise ja läkitamisega, ning seda nii Vana kui ka Uue Testamendi alusel.

Kuidas toimida, millele toetuda?

Täna misjonile mõeldes teame, et meie saame kasutada kiriku ajalugu, s.o kiriku usulist minevikku otsekui varasalve, kust on võimalik ammutada eeskujusid. Algkristlusel niisugune võimalus puudus. Nad ei saanud sellisel kombel küsida, kellega me peaksime sarnanema või kelle tegevusmudeleid kasutama, et tööl oleks tulemusi.

Võib-olla oligi üheks toetuspunktiks arusaam, et Vana Testamendi prohvetlik pärimus oli näidanud, kuidas Jumala Sõna kuulutades tundmatuga kohtuda ja seda mitte karta. Igas prohvetlikus kõnes ja tegevuses on suur annus tundmatule vastu minemist ja seega alateadlikult ohtlikku. Kuna suur osa Vana Testamendi prohvetisõnast oli kriitiline rahva, valitsejate või muude rahvaste suhtes, pidi see tegema prohveti ka ettevaatlikuks. Prohvetlikku kõnelemist kõrgelt hinnanud Paulus pidi arvestama sellega, et sõna ristist peeti pahanduseks ja rumaluseks. Misjon ei saa läbi prohvetliku toimimiseta, aga niisugune misjon puutub paratamatult kokku tavatuga, tundmatuga ja hirmutavaga.

Algkristlusega sündinud uue identiteedi kujunemine tõi kaasa kuulutuse väljumise juudi rahvuspiiridest ja arami keele raamidest. Sellest hoolimata ammutasid inimesed oma kuulutustöö eesmärgid ja toimimise mudelid kahest peamisest allikast:

1. Iisraeli rahva ajaloolisest kogemusest nii elava pärimusena kui ka Vana Testamendi tekstina;

2. Omaenda värske liikumise kogemusest, uuest pärimusest ning selle kirjalikeks dokumentideks vormimise protsessist, millest kujunes Uus       Testament.

Palestiinast välja ja avaramasse keskkonda laienedes tuli arvestada hellenistliku kreeka-rooma maailma erinevate provintsidega, millistes toimus ideoloogiline liikumine keisrikultuse suunas. Selleski olukorras põhines misjoni sisu ja vorm meeleparanduse vajaduse ning Jumala kuningriigi läheduse kuulutamisel. Nende kahe sõnumi koostoimes oli kohal suuliselt kuulutatud evangeelium ja see kutsus inimestes esile muutusi. Toimiti usus, et muutunud elud muudavad olusid.

Kuulutuse teisel etapil tuli appi kirjalik väljendusvorm. Paulus hakkas õpetama ka kirjade kaudu ja näiteks tema suhete puhul Filemoniga toimis kiri kommunikatsiooni vahendina Pauluse ja juba pooleldi evangeliseeritud Filemoni vahel. Nagu kogemata satume lugejatena meile võõraste inimsuhete vaatlejateks, kus kasvatuse objektiks oli Filemon ning arutluse objektiks inimsuhted Onesimose, Filemoni ja Pauluse enda vahel. Pauluse kiri laseb mõista, et sotsiaalne muutus saaks aset leida vaid siis, kui inimesed ise muutuvad.

Kolmandaks näeme 1. saj teisel poolel evangeeliumide mõju. Johannese evangeeliumis avalduv kuulutus tõest (alētheia tuleneb sõnast a – lēthēs = mittevarjatu, reaalne, vastupidine näivale, tõene) kõnetas eriti kreekalikku tõde otsivat mõistust. Tõe tunnetamine teeb vabaks – kui suurepärane! Kuid just siin ei tohi unustada Jeesuse ütluses avalduvat vältimatut tingimust: vaid siis, kui te jääte minu sõnasse, te tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid (Jh 8:31j).

Niisiis, evangeeliumi tekstis sai hea sõnumi kuulutus niisuguse kuju, mis oli juba sobitatud hellenistlikku kuulutuskonteksti. Misjonit silmas pidav mõtlemine lahendas kuidas-küsimuse ning leidis endale sobiva väljendusvormi ja keelelise vahendi. Ka evangeeliumi esitamise vorm kujundati avardunud auditooriumile sobivaks, mis siinkohal tähendas sobivust kreeklaste kõnetamiseks.

Misjon ja selle dünaamika

Kristlaste argipäev kulges paikkondlike murede ning universaalsete isikupäratute kontaktide omavahelises pingeväljas. Üsna varsti kasutati ära seda, et kusagil on juba tuttavaid. Rännakud juba olemas olevatest kogudustest välja viisid uute osaduslike rühmade tekkimisele, mis sündisid koostöö viljana.

Piiblikaartidel kujutatud Pauluse reisiskeemid on meile liiga tuttavad selleks, et värske pilguga tajuda tema teoloogia geograafilist mõõdet, tema ettevõtlikkust, julgust ja kalkulatsioone. Paulus on märkinud, et ta püüdis mitte kuulutada seal, kus Kristust on juba kuulutatud (Rm 15:20). Misjoneerivaid koguduste liikmeid oli palju ja sellest tunnistab ka kristluse varajane jõudmine Süüria Antiookiasse. Piisava suuruse ja väega kogudus otsekui surus Paulust ikka kaugemale edasi.

Paulus ei jätnud noori kogudusi omapead, vaid püüdis neid võimalusel jälle külastada ning saatis neile õpetuslikke ning kasvatuslikke kirju. Ta läkitas kogudustesse ka oma kaastöölisi ja need tulid aeg-ajalt jälle tema juurde tagasi, edastades täpsemat teavet ja võimaldades arutlusi olukorra üle. Pauluse kirjade meie-vormid võivad küll vahel olla stiilivõtted, aga kindlasti peegeldavad ka tema meeskonnatöö alaseid oskusi.

Misjoni kui protsessi vaatlemisel nähakse Paulust liiga suure üksiktegijana. Osalt on põhjus selles, et see erilise armuanniga kirjutaja jättis maha vähemalt seitse autentset teksti.[4] Sellest, et misjoni põhihoovus toimis siiski anonüümsena, tunnistab tõsiasi, et Rooma kogudus oli olemas ammu enne seda, kui Paulus sinna oma kirja saatis. Rooma koguduse asutajate nime me ei tea, kristlus jõudis ka Rooma anonüümsena ning hiljemalt juba neljakümnendatel aastatel. Misjonile andsid laiuse ja kandepinna inimesed, kelle nimi ei jäädvustunud, kuid kes tundsid nagu Paulus, et kuna evangeelium oli usaldatud nende kätte, ei saanud nad seda kuulutamata jätta.

Misjoni tingimused ja kommunikatsioonivahendid

Uue sõnumi peamised infokandjad olid inimesed, kes liikusid mööda korrastatud teedevõrku, kus turvalisuse tagas rooma rahu (pax romana). Riikliku korra säilitamiseks oli vajalik kommunikatsiooni kindlustamine. Teede ääres olid peatuspunktid kohtades, kus vahemaa ületas ühe päevateekonna, ja need öömajad olid nii ametnike kui eraisikute kasutada. Eraisikute jaoks puudus ametlik postikorraldus ning on kaheldav, kas cursus publicus kui n-ö riiklik transpordisüsteem kristlaste kirju edasi toimetas. Selleks pidid kogudused leidma oma vahendid.

Kogudused olid omavahel tihedates sidemetes ning kui sündis uus kogudus, siis kommunikatsiooni tagajaks oli mõni vanem kogudus. Emakogudus kandis hoolt uue ja sündiva koguduse eest. Tugevam kindlustas turvalisuse ja pani ise aluse osadusele uue grupiga. Mereteede kasutatavus olenes aastaajast, tuule suunast ja kaubalaevade omanikega kaubale saamisest. Suur rännumees Paulus sõitis ka laevadel ja viitas teda nii maal kui merel tabanud õnnetustele (2Kr 11:25j).

Kokkuvõtvalt saame öelda, et ühendused koguduste ja vastutust kandvate isikute vahel teostusid riikliku liiklusvõrgustiku pakutavate võimaluste kasutamise ja omaenda vahendite tekitamise koostoimes. Misjonitöö vahendid ei kuulunud pelgalt n-ö esemelisse maailma, vaid töö eesmärkide ja nende saavutamise taktika kõnelevad ka algkristlaste misjoni alase mõtlemise tõhususest.

Motivatsioon ning võrgustiku kasutamise kasud ja ohud

Rooma teedevõrk ja meri olid täidetud liiklejatega ning sedamööda, kuidas hea sõnum vastuvõtjaid leidis, kasvas ka suuliste ja kirjalike sõnumite edasitoimetajate arv. Uute kontaktide sõlmimise üheks tõukejõuks oli taipamine, et noored kogudused olid siiski pidevas eksistentsiaalses ohus. Pauluse viited repressioonidele on üks näide ohust, mida Uus Testament siin ja seal peegeldab. Keegi on kirjutanud, et noort kristlust lahutas neil aegadel väljasuremisest vaid üks põlvkond. Ristil hukatu ülestõusmise ja tema Issandaks olemise tõsihäälne kuulutamine oli osale kuulajatele komistuskivi ja ülejäänutele idiootsus. Mis on tänapäeval teisiti?

Kogudustevahelistes sidemetes ja väiksemate toetamises avalduv hool oli eluliselt vajalik selleks, et see pidevalt vajatav uus põlvkond aina uuesti sünniks. Enda tunnetamine Kristuse ihuna tähendas peale arusaamade, mõtete ja kirjade vastastikuse vahetamise ka üksteise külluses ja puuduses osalemist. Paulus viis Euroopa kogudustest kokku pandud annetuse puudust kannatanud Jeruusalemma emakogudusele (Ap 11:27–30). Naaberkoguduse toetamine andis kindlustunde, et hädapäeval võib tänane andja ise saajaks osutuda. Iga and muutus viljaks ja kasvatas andja arvet (Fl 4:17).

Koguduste elu üheks teemaks oli karakterikujundus. Paulus ja tema saadikud julgustasid ja õpetasid koguduste liikmeid olema niisugused, et Kristus saaks neid vormida (1Ts 3:6, 10; Gl 4:19). Ühtede koguduste edu ja tublidust näidati teistele selleks, et kõige hea jagamisest kasvaks ühine kasu. Näiteks Rm 1:8 kaudu avaldub Pauluse rõõm, et ta saab kirja läbi kinnitada koguduse head mainet „kogu maailmas“, Tessaloonika kogudus on aga eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias (1Ts 1:7jj). Iga üksik kogudus on Kristuse kiri maailmale, kõigile mõistetav ja loetav (2Kr 3:2j), olles samal ajal oluline osa suuremast olemuslikust tervikust (1Kr 1:2), mida ajalooliselt võib nimetada kujunevaks kirikuks.

Sõnumikandjad isikustatud allikatena

Cicero kohta on kirjutatud, et vahel ta usaldas kirjakandja märkusi, mida sõnumitooja tema silma all ütles, rohkem kui mõnede tekstide sisu. Näiteks Kl 4:7jj kohaselt peab ka Tühhikos rääkima, kuidas kirja autori käsi käib.

Kirjade edasitoimetaja kandis tavaliselt kaasas ka suulist läkitust ja seega öeldav jõudis kohale kahel kandjal korraga: papüürusel ja elavas kõnes. Ühe sõnumi autoriteet toetas teist. On üsna loomulik, et algkristlased kasutasid usaldusväärseid kullereid, kelle isik oli soovituseks ja kelle kõne sai olla kinnituseks. Tekst ei asendanud inimest, vaid toimis koos inimesega, mis tagas sõnumitele kõrge vastutusläve. Kuller oli sõnumi saatja interpreediks ja elavaks tegijaks. Kui kristlust nimetatakse koos juutluse ja islamiga raamatuusundiks, siis ei tohi unustada, et kristlus, rohkem kui miski muu maailmas, oli ja on ka täna suuline kuulutususk.

Kuidas jaksati, kus olid jõuallikad?

Luukas kirjeldas jüngrite väljapoole suunatuse algust juba Ap 1:6–8.[5] Jüngreid huvitas Jumala kuningriigi tulemisega seonduv ja nad näisid soovivat jääda ooterežiimile. Jeesuse prohvetlik sõna haaras nad aga endasse ja suunas nad maa äärte poole. Nagu prohveteidki tundmatule vastu ja olukordadesse, kus ka ise on vaja prohvetlikult toimida. See kolme salmi kätketud tekst oli suure visiooni lühike esitus. Kuidas suuta seda täita?

Samal ajal oli vaja tööks ja eluks kuluvat väge pidevalt juurde saada ja seda andis osadus. Ap 2:42 sedastab, et „nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“. Kirjeldus võib tunduda küll ajalooliselt idealiseerituna, aga hinnanguga ei maksa liiga kiirustada. Järele mõeldes tunnistame, et kristlus on siiski suures osas kogu aeg üsna niisuguselt elanud. Võttes arvesse algkristluse erilist elujõudu, suureneb siin kirjeldatud eluviisi ajalooline tõenäosus veelgi. Palve ja osadus olid identiteedi kujundamise ja tugevdamise vahendid.

Mida saame järeldada?

Meil tasub käsitleda Apostlite tegude raamatut Läkitatute praktikana. Raamatus sisalduva materjali sellises tähistamises väljendub korraga nii algkristlaste teadlikkus oma ülesandest kui ka kindlustunne töö tulemuste osas.

* Kristlased kasutasid rooma impeeriumi kujundatud positiivseid tingimusi nii eluks kui kuulutuseks maksimaalselt ära. Riiklik transpordivõrgustik oli kasutusel informatsiooni kandmise hõlbustajana ja ise kujundati oma usaldusväärne inimvõrgustik. Algkristlased olid teadlikud sellest, et kulleritena on parem kasutada koguduse liikmeid.

* Kirjade ja evangeeliumite tekstide abil loodud püsiv informatsioon kanti uutesse kogudustesse, paljundati ning vahel ka koondati ja säilitati omavahel ühenduses olevates kogudustes.

Misjonielu ei peaks nägema omaette eluna, vaid kiriku loomuliku eluna. Armastusele rajanevad suhted koos usu kuulutamisega ja sellest sündiva kontakti loomise ja osaduseluga moodustasid algkristluse argipäeva.

Kiriku elu saab olla ka tänapäeval mõjukas misjonielu vaid siis, kui ta eluna üldse on terve ja õige.