Kuulsin lugu ühest pastorist, kes keeldus vabariigi aastapäeva pidulikul aktusel esinemast. Ütleme, et lugu juhtus ühes Eestimaa vallas aastat paar tagasi. Muidugi põhjustas selline äraütlemine nördimust ja arusaamatust. Miks siis nii? „Ma räägiksin teile asju, mida te ei taha kuulda,“ olevat pastor vastanud. „Ja muud ei taha jälle mina rääkida.“ Kindlasti olid sel konkreetsel vaimulikul omad põhjused, kuid see lugu paneb mõtlema igatahes. Kõigepealt sellele, mis kohe meelde tuleb: keeldumine olemast ikoon, rollitäitja, teatridekoratsioonitükk. Sest seda ju taolistel aktustel vaimulikult oodatakse. Aga sellest vahejuhtumist võib veel kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Eesti Vabariik on ammugi taastatud de facto ja de jure. Seda me oleme tahtnud ja seda me oleme saanud, ajalooline võimalus on ära kasutatud. Ometi on olnud sellega palju rahulolematust, ja millist veel! Miks see nii ikkagi on? Küllap on põhjus selles, et igaühel, kes Eesti Vabariigile pöialt hoidis, oli oma ettekujutus sellest vabariigist. Oma unistus paremast, õiglasemast, helgemast. See on ju täiesti loomulik. Muidugi, miski ei saanud tookord olla hullem laguneva N Liidu üleüldisest lagunemisest. Võtame näiteks rahareformi 1992. aastal. Tuli kiiresti end lahti haakida vaba langemise kiirusega kukkuvast rublast. Juba ainult see oli „parem“. Kuid varsti selgus (mõnele üsna valusalt), et seda muinasjutu võlu-Eestit ei taasta keegi. Siin mängib tugevalt kaasa mineviku glorifitseerimine ja pilt tuleviku Eestist, mis sellest toitu leiab. Pilt lasterikkast suurperest puutumatu looduse keskel asuvas õitsvas talus, pereisal uhkelt käes Piibliraamat. Suur plaan. Pannoo. Silmapiiril kirikutorn. Muidugi on see unistuste võlumaa juba sel lihtsal põhjusel, et sellist pole tegelikult kunagi olnud. Jah, võib öelda, et unistus selleks ongi, et selle poole püüelda. Ideaal selleks ongi, et see kunagi saavutada. Kuid kui midagi on õppida möödaläinud 20. sajandi ajaloost, siis kõigepealt ehk seda, et seda maailma siin ei paranda. Ja kui seda ikkagi on püütud teha (ütleme praegu, et tõesti kõige siiramate kavatsustega), siis on see ikka käinud kellegi arvelt ning sageli väga õudselt. Näib, et inimese käsutuses siiski ei ole ideaalset „templimasinat“, mida tuleb vaid õigesti kasutada, et vormida ideaalne ühiskond. Seda näitavad vist küllalt veenvalt kõik eelmise sajandi utoopiad ja antiutoopiad. Nii võib ka selle võlu-Eesti rahumeeli utoopiate hulka paigutada. Rahumeeli? Võib vist vastata, et jah.

De jure on meil praegu tegemist sama Eesti Vabariigiga, mis kuulutati välja 24. veebruaril 1918, kuid mitte mingil juhul de facto. Siiski jäägu need terminid riigiõiguse teoreetikute pärusmaaks. Lubatagu seda viimast terminit siin kasutada, märkimaks lihtsalt aja kulgu. Nimelt pole võimalik iial samasse jõkke kaks korda astuda. Seda on omal nahal kogenud kõik need, kes kunagi püüdsid oma tagastatud talus lehma pidada. Või kõik need, kellele on Jumal andnud nõnda palju elupäevi, et ta on nende jooksul jätnud selja taha kadunud maailma. Teinekord isegi mitu kadunud maailma. Ja et ta on need selja taha jätnud, seepärast need maailmad ongi kadunud. Puudub tagasitee. Veel üks üpris oluline asi: inimese mälu on nii loodud, et ta „kirjutab üle“ mälestused. Justkui oleks overwrite-nupp pidevalt sees. Sealt tuleb pilt ideaalsest ühiskonnast, sealt ammutab jõudu kellegi elumõte.

Kindlasti on ristiusul olemas vorm, mis mahutab kõik mõtted ja tunded. Muidu ta poleks nii elujõuline. Ja nende hulgas on kristlus kasvatanud ka mõningaid vesivõsusid, nende hulgas ka see maailmaparandamise intentsioon; meenutagem kasvõi Ladina-Ameerika vabastusteoloogiat. Häda on selles, et igal maailmaparandajal, igal sotsiaalse õigluse eestvõitlejal, igal parema ühiskonna loojal on alati tegemist ainult selle maailma asjadega. Kuid Kristus ütles Rooma võimu täievolilisele esindajale, et Tema riik ei ole siit maailmast. Näib, et seda Kristuse lauset tuleb täiesti lihtsalt võtta sõna-sõnalt. Aga ütleme nii: usklik kristlane, kes siiralt seisab parema ühiskonna, antud juhul parema Eesti eest, siis millest ta lähtub? Muidugi sellest, mis ta enda ümber näeb ja mida kõike tuleks parandada, uueks luua. Loomulikult on reaalselt olemas mingi karjuva ülekohtu määr, millele tuleb otsustavalt vastu seista. Kuid kas see ongi kõik? Ja edasi ei tule enam midagi? Ometi sai Jumalapoeg just selleks inimeseks, et ületata see kõigist karmidest reaalsustest kõige karmim – surm. Siin ei saa meie, inimesed, mitte kuidagi vahele segada. Mida me ka ei teeks: SEE ei ole meie otsustada. Nii mõndagi ju on, aga mitte see. Lühidalt – vaba riik ei võrdu parem riik. Vaba maailm ei ole tingimata otsekohe parem, ja me ilmselt samas ei tea, mis see „parem“ on. Ausalt. Niisamuti ei tea ka, mis on „vaba“. Vaba ühiskond tähendab lihtsalt teistsugust ühiskonda, aga mitte paremat. See, näib, on elementaarne viga, mida iga vabaduse eestvõitleja on teinud ja teeb. Ja loomulikult tekib sellest frustratsioon. Sealt tuleb see kurikuulus küsimus: Kas me sellist vabariiki tahtsime? Pole olemas maa peal ideaalset riiki, ideaalset ühiskonda, ega saagi olla. Võib olla ka, et ei tohigi olla, sest siis olekski ju kõik. Igaüks, iga rahvas ehitab endale üles oma maailma, ja niisugusena nagu ta on selle ehitanud, niisugusena peab ta seda siis taluma. Muide, see pole tegelikult üldse mingi sünge mõte, vaid vastupidi – see on väga helge. Ehk illustreerib seda helgust järgmine pilt: lapsed mängivad liivakastis ja ehitavad sinna oma liivalinnasid. Nad on oma tegevusest täielikult hõivatud. Ja muidugi ehitavad nad üha peenemalt, viimistletumalt, paremini, nagu vaid oskavad ja tahavad. Aeg-ajalt tuleb ette tülisid ja lausa lahinguid, kus teise liivalossid tehakse tõsises võitluses maatasa. Just nimelt tõsises, sest see kõik on ju reaalne! Järgmisel päeval lepitakse jälle ära ja ehitatakse linnasid uuesti. Lapsevanem vaatab pealt ja võibolla muigab.

Mingilt riigilt pole rohkem tahta. Kõik on juba saavutatud. Praeguse ajahetke Eesti Vabariik on selline, nagu ta on, ja Jumal temaga. Riigi esmane ülesanne on ju luua tingimusi eluks ja see on tehtud. Kes aga küsib küsimusi edasi, tahab Kristuse õpetust, Tema isikut tõsiselt võtta, näeb varsti, et sellega ei ole ilma moonutamata „reaalselt“ suurt midagi peale hakata. Jah, keegi võib olla moraalselt kõrgel tasemel, aga seda võib ka ilma mingi usuta, sest usku ilma moraalita pole olemas, moraali ilma usuta aga küll. Ega siis moraal ole ristiusu tuum. Mida tegi lihakssaanud Sõna, eeskätt: mida Ta tegi ühiskonnas? Ta ei hakanud kellegi pärandusasju õiglaselt ajama, ta soovitas rikkal noormehel oma vara vaestele jagada, ta soovitas anda rahulikult keisrile, mida too nõuab. Ta ei omanud midagi, ei tahtnud ega saanud kedagi valitseda, ei hakanud isegi tõestama iseenda süütust. Ta keeldus kohtumisest kreeklastega, kes proovisid ükskord seda imeinimest näha saada ja kuulutas õndsaks vaesed vaimus, kel midagi pole. Kahjuks toob sõna „vaene“ kaasa oma ballasti; mõte liigub kohe harjunud rada pidi, aga… Lihtne näide – suurlinn oma elu ja meluga nagu ta on. Rahvamassid, vastutulevad inimesed… Kuidas ära tunda, kes neist on kristlane? Selliselt ei paista ta välja kohe mitte kuidagi. Selleks, et hakkaks välja paistma, peab tekkima mingi olukord mitte n-ö ühiskonnas, vaid inimeselt inimesele. SEAL on Tema riik ja mitte kuskil mujal. Seepärast vist ka juudid ei võtnud Kristust vastu, sest neile ei mahtunud pähe, et Jumalariik võiks tulla hoopis teisiti, kui muistse õnneaja, üleüldise külluse ja rahu kehtestamise, vihatud võõrvõimu minemalöömise näol. Kuid ega selles juute süüdistada saa. Sama võimetus on kordunud ikka ja jälle ka läbi kristluse kahe aastatuhande, sest kiusatus „õige asja“ eest võitlusse tormata ei kao kuhugi. Aga maailma ei saa, ei tohi vallutada mõõgaga, vaid üksnes vaimuga. Muidugi, ajaloost kipuvad välja paistma mõned eredad mäetipud, olgu nad siis kuitahes kohutavad – need, kus on haaratud mõõga järele – ajaloo kauguselt vaadatuna. Hoopis vähem või üldse mitte midagi teame sellest, kus on tegutsenud Vaim. Sest see sünnib enamasti n-ö salaja, silmapaistmatult, mööda ajalikke inimesi, kes ei saa elada mäetippudel, vaid elavad all orgudes.

Kas võib siis mõne filosoofi – nagu näiteks Kierkegaard – kombel arvata, et kristlus ongi oma olemuselt irreaalne? Ilmselt küll, kuid see on vist mõte, mida keegi ei taha päris lõpuni mõelda. Kui seda aga ikkagi teha, siis selle järgi oleks Jumalariik inimeste hulgas ehk kirik näiteks selline: ta ei omaks mitte midagi maist, mitte mingeid maid ja maju ja – nüüd läheb asi hulluks – isegi mitte kirikuhoonet. Kiriku teevad kirikuks ikkagi inimesed, aga mitte maad ja majad. Preester või pastor oleks Pauluse kombel telgitegija, mis vastaks tänapäeval nt autoremondilukksepale, koguduseliikmed suhtleksid omavahel facebookis ja missat peetaks kellegi juures kodus; selleks pole ju palju vaja. Tilga veini ja tüki leiba selleks leiab alati. Tulusid ei ole ja kulusid ei ole.

Noneh, seda kirikumudelit ei taha keegi, kuid samas pole see ka utoopia. Sel lihtsal põhjusel, et see juba on olemas. Kolagem korraks ringi internetis, sealt leiab ka „virtuaalkirikuid“. Kuid ehk annab see lõpunimõeldud mõte pisut avaramat nägemisvõimet, eriti siin ja praegu, tänapäeva Eestis, kus de facto pole olemas mingit rahvakirikut. Ajalooline võimalus?

Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.