Alates 2008. aasta jaanuarist on iga-aastasel vaimulike konverentsil valitud kaks aasta vaimulikku. Sel aastal said selle tunnustuse osaliseks EELK Nissi koguduse õpetaja Lea Jants-Ylönen ja EELK Tallinna Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma. Mõtteid oma elust ja teenimisest jagab Kirik & Teoloogia lugejatega Urmas Viilma.
Kerstin Kask (KK): Jaanuari lõpus toimunud EELK vaimulike konverentsil valiti Sind kolleegide poolt 2012. aasta aastavaimulikuks. Kuidas jõudsid vaimuliku ametisse?
Urmas Viilma (UV): Kutse vaimuliku teele asumiseks sain 10. klassis, kui ootamatult „anti“ mõte kirikuõpetajaks õppimisest. Kirikuvõõra teismelisena tõrjusin seda mõtet tükk aega, enne kuni otsustasin uurida, kas Eestis üldse sellist õppeasutust eksisteerib, kus vaimulikke koolitatakse. Minu kodule lähima, Keila kiriku õpetaja Jaan Jaani aitas teha esimesed sammud. Ta andis suveks kirikuaeda ja kirikusse tööd ning viis mind kokku Evald Sae ja Emilie Karjus Saega. Evald Saag oli ka see, kes tegi paar aastat hiljem minu enda teadmata konsistooriumile avalduse minu eksamile kutsumiseks ja ordineerimiseks diakonõpetajaks. Olin sel hetkel juba sooritanud Usuteaduse Instituudis 35 eksamit ning Keilas poolteist aastat praktikandi ametit pidanud. Kuna olin alles 19-aastane, otsustas konsistoorium mind ordineerida diakonõpetaja asemel diakoniks. Mind ordineeris 3. mail 1993 Keila kirikus piiskop Einar Soone.
KK: Milline on olnud Sinu tee vaimulikuna, ordinatsioonipäevast tänaseni?
UV: 1993. aasta suvel sattusime Keila koguduse grupiga Pärnu Eliisabeti kirikusse, kus praost Andres Põder kahte noort Keila vaimulikku nähes küsis, kas üks meist ei võiks tulla teenima tema praostkonda, kus suurtes kogudustes ametis eakad vaimulikud Elmar Salumaa (Saarde), Johannes Preegel (Vigala) ja Ernst Rosenstein (Pärnu-Jakobi). Tagasiteel Pärnust tegime sissepõike Pärnu-Jaagupisse, et tutvuda kirikuga ja eaka õpetajaga. Sooja vastuvõtu ja vestluse järel olid kokkulepped sõlmitud. Sama aasta lõikustänupühal, 10. oktoobril, pidasin Pärnu-Jakobi kirikus oma proovijutluse ning teenistuse järel valis koguduse nõukogu mind oma koguduse diakoniks. Preestriks ordineeriti mind viis aastat hiljem, 15. septembril 1998. Pärnu-Jakobi kogudust teenisin vaimulikuna üksteist aastat. 2004. aastal kutsusid peapiiskop Jaan Kiivit ja tollased kiriku majandusjuhid mind käivitama vastloodud OÜ Kiriku Varahaldust. Samal ajal jätkasin vaimulikuna teenimist Lääne-Harju praostkonna vikaarina, hiljem EELK vikaarina. 2006. aastal valis kirikukogu mind laste- ja noortetööd kureerivaks assessoriks ning 2008. aastal kantsleriks. 2010. aastal kandideerisin oma teeneka eelkäija Ivar-Jaak Salumäe ettepanekul ja peapiiskop Andres Põderi heakskiidul Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetajaks. Seda kogudust olen teeninud tänuliku südame ja rõõmsa innuga kolm viimast aastat.
KK: Kes on olnud Sinu parimad õpetajad?
UV: Minu parimad suunajad ja õpetajad on olnud minu vanemad, kes õpetasid oma sõnade ja tegude eest vastutama ning andsid armastuse ja südamevaluga mulle vabaduse asuda sellele teele, mis erines oluliselt nende endi omast. Vaimulikuks kujunemisel olen ülimalt tänulik Jaan Jaanile, kes purustas kiiresti illusioonid ning näitas ausalt ja ilustamata selle ameti varjatud külgi, pannes noore mehe sisemise kutsumuse kiiresti proovile. Ta ei andnud ka eriti aega „atra seada“, vaid ajas kohe „põllule“. Mäletan, et oma esimese matuse pidasin 18-aastaselt ilma, et oleksin ise varem ühelgi matusel viibinud. Õpetaja ise oli ära ja asendaja ei ilmunud välja. Sain Jaanilt telefonitsi juhtnöörid, haarasin kapist agenda ja selga – mulle ilmselgelt lühikese – talaari ja läksin. Matuselised juba ootasid. Edaspidi sain aru, et praktilistes asjades tuleb rohkem ise õppida, kui loota kellegi teise peale. See reegel kehtib tänaseni – praktilistes asjades on elu parim õpetaja!
KK: Mida Sa tahaksid veel õppida?
UV: Olen tõdenud, et ajajuhtimise ja -planeerimise valdamine, selleks et tagada ka hingamishetkede ja -päevade olemasolu, on väga tähtis. Loomulikult on Piibel minu jaoks jätkuvalt värske vee allikaks, millest erilise mõnuga ammutan just jutluseid ja piiblitunde ette valmistades.
KK: Missugune on Sinu vaimulikutöö argipäev? Mida pead selles töös kõige olulisemaks?
UV: Minu vaimulikutöö EELK-s jaguneb täna peamiselt kolme erineva teenistuskoha vahel: koguduseõpetaja Tallinna Piiskoplikus Toomkoguduses, kaplan ja sihtasutuse juhataja Tallinna Toomkoolis ning kantsler Konsistooriumis. Pean neid kolme tahku ühe ameti juurde kuuluvaks. Minu jaoks on see üks vaimulik teenistus EELK-s. Ega ühegi vaimuliku töö seisne koguduses ainult jumalasõna kuulutamises ja sakramentide jagamises. See on küll kõige tähtsam, kuid et oleks võimalik jumalasõna kuulutada ja sakramente jagada, peab olema kirik avatud, küünlad põlema, lumi kirikuukse eest roogitud, vein ja oblaadid ostetud, karikas pestud ja palju muidki asju ära korraldatud. Isegi kui keegi teine need asjad praktilises elus ette valmistab, lasub vastutus kõige selle ärakorraldamise eest koguduseõpetajal. Kui kedagi muud pole, pesebki preester ise karika, ostab armulauaveini, süütab küünlad, kütab kiriku ja pühib lume. Vaevalt see vaimuliku pühitsust rikub! Nõndasamuti pean oma ülesandeid üldkiriku teenistuses oma vaimulikutöö osaks. Nõnda ei lahterda ma kantsleri ülesanded või kristliku kooli pidamist vaid ilmalikuks tööks. Seni kuni need ülesanded on minu kui vaimuliku hoolde usaldatud, püüan teenida koos Jumala, kaastööliste ja teiste abilistega ustavalt. Kindlasti ei arva ma, et ainult vaimulik saab neid ameteid pidada. Samas on raske öelda, milline tahk on kõige olulisem olukorras, kus pean neid kõiki vaimulikuna teenimise juurde kuuluvaiks. Selle teenistuse kõrgpunkt on aga missa – sõna ja sakrament. Kõik muu on selle taustal.
KK: Millised olid Sinu jaoks 2012. aasta kõige olulisemad sündmused?
UV: Eelmise aasta tähtsündmuseks oli kahtlemata Tallinna Toomkoolile koolitusloa saamine ja kooli ametlik taaskäivitamine. Näen selles suurt õnnistust ja ka järelkasvu Toomkoguduse tuleviku jaoks.
Perekond Viilma
KK: Mis Sind Sinu töös praegu kõige rohkem rõõmustab?
UV: Olen õnnelik, et saan oma vaimulikutöös teenida igapäevaselt koos oma perega. Minu abikaasa Egle on olnud kirikutöös ja mulle toeks alates meie abiellumisest 15 aastat tagasi, ja on seda jätkuvalt. Väga raske oleks olnud teenida maapastorina suurt kogudust Pärnu-Jaagupis ilma abikaasa kaasateenimiseta. Samuti asuda kolme aasta eest teenima Tallinna Toomkogudust, kui abikaasa poleks tulnud sel hetkel ära koolitöölt kogudusetööle. Tallinna Toomkooli taasrajamine oleks jäänud minu poolt ette võtmata, kui abikaasa poleks olnud valmis seda vankrit koos minuga vedama. Täna on tema selle kooli direktor. Meie tütar Birgitta-Simi sündis päeval, mil pidin juhatama praostina Pärnu sinodit. Sinodikoosolekut juhatas sel korral hoopis äsja peapiiskopiks valitud Andres Põder ja esimesed titeuudised jõudsid tookord just sinodilisteni. Täna õpib meie seitsmeaastane tütar Tallinna Toomkoolis. Seni on ta aga sünnist saadik veetnud ilmselt suurema osa oma ajast kodu asemel kirikus. Tähendusrikkad minu jaoks on alati olnud Jo 24:15 lõpusõnad.
KK: Milline on Sinu puhkus?
UV: Unistan puhkusest, kus saan palju aega veeta lihtsalt lugedes. Kuna lugemine on aga väga enesekeskne tegevus, siis tähendab praktikas puhkus enamasti seda, et päeva veedan perega ja hilisõhtud kuni varajaste hommikutundideni raamatute seltsis. Sageli möödub puhkus ka reisides.
KK: Millised väljakutsed seisavad 2013. aastal Sinu ja Sinu koguduse ees?
UV: Toomkoguduses oleme viimastel aastatel keskendunud tingimuste loomisele pühapäevasel missal osalejate arvu kasvuks. See on toonud kirikusse tõsiseid otsijaid, kelle õpetamisele ja kaasamisele pean oluliseks keskenduda just lähiaastatel. Piibli ja kiriku põhiõpetuste selgitamine eri vanuses koguduseliikmetele on oluline töö. Tänastes oludes ei pea ma oluliseks mitte niivõrd tänavamisjonit, kuivõrd kadunud lammaste ülesotsimist ja olemasolevate liikmete vaimuliku nälja kustutamist. Juhatuse ja nõukogu uus koosseis on lubanud võtta tõsisemalt käsile koguduse arengukava koostamise. Loodan, et sellest saab olema abi just koguduse sisemiseks ärkamiseks ja Kristuse taasleidmiseks.
Suurimaks väljakutseks minu kui koolipidaja jaoks on käesoleval ja ka järgnevatel aastatel Tallinna Toomkooli kasvamisega seotud küsimused. Kool vajab juba sügiseks juurde mitu uut klassiruumi, kabelit, söögi- ja puhkeruume. Samal ajal jätkub koolipere tihe sidumine kirikuga läbi iganädalaste palveminutite, luterliku usuõpetuse ja kirikupühade jumalateenistustega kirikus.
KK: Milliste väljakutsete ees seisab meie kirik?
UV: Mulle tundub, et suurim väljakutse meile kui kirikule on leppida endaga sellisena nagu me oleme just täna, siin ja praegu. Kas polnud okupatsiooni survestavates tingimustes olulisim eesmärk püsima jääda ja olemas olla? Kõige kiuste! See muutis kiriku ühtsemaks ja tugevamaks. Kui näeme oma eesmärgina ka praegustes tingimustes püsimajäämist, allesolemist, Kristuse evangeeliumi elavana hoidmist, siis võime rõõmu tunda igast uuest lapsest, keda ristimisele tuuakse, igast laulatusele saabuvast kristlikust abielupaarist ja igast surivoodil pöördunud paganast. Sellised asjad on olulisemad kui kramplik kinnihoidmine liikmeannetajate arvu püsimisest. Jumal teeb jätkuvalt oma tööd ja Kristuse järgijate arv maailmas kasvab, kuid me peame mõistma, et kristlus ei ole rahvausk, vaid on usk üle rahvaste. Nõnda ei ole Jumala silmis vahet, kas usub eestlane või korealane, kuigi meile võib see emotsionaalselt oluline olla. Fakt on, et Vana Maailm on täna see piirkond, kuhu on saabunud uut liiki okupatsioon – surveühiskond –, mida teadlikult ei märgata ega tajuta, kuid mis lahustab kõik erinevused samasuseks ning muudab kuuma ja külma ühtviisi leigeks. Kirikuhoone, mille aknad ja uksed on ristseliti lahti paisatud lootuses, et siis tulevad inimesed kirikusse, sarnaneb kirikuhoonetega, mille uksed ja aknad on puruks pekstud ja maha murtud. Enamasti on sellised kirikuhooned maha jäetud ning seal ei kogune enam ammu kogudus, sest seal valitseb tõmbetuul. Selle uue surveühiskonna tingimustes peaksime rohkem kokku hoidma ja ühtsust taotlema. Seepärast arvan, et päris tõsiseks väljakutseks on ja saab lähiaastail kiriku ühtsuse säilitamine. Meie kiriku väiksuse juures hakkab üha enam silma paistma see, et kirik ei hinga enam samas rütmis ja kahjuks tundub mulle, et see on mitmel puhul teadlik ja tahtlik erirütmis hingamine ning üksteisele vastandumine. Olukorras, kus me liigume uut liiki surveühiskonna poole, tuleks taotleda vastupidist. Selleks on vaja tahet. Nii nagu abieluvandes, nii ka vaimuliku ametivandes ei keskenduta emotsioonile, vaid kindlalt vande andja tahtele armastada ja austada teist poolt ja teha selle suhte püsimiseks kõik endast olenev. Kui vaimulik asub toimima oma ametivande vastaselt, taotledes pigem riidu kui üksmeelt, rääkides pigem halba oma kirikust kui head, kritiseerides oma ametivendi, oma vaimulikke ülemaid, oma kirikut, piiludes kõrvale, ei erine ta abieluvannet rikkunud abielupoolest. See on väljakutse meie kõigi jaoks: austada ja armastada oma EELK-d kui oma vaimulikku ema, ja mitte asuda talle hauda kaevama olukorras, kus ta vajab kõigest meie truudust, hoolt ja pühendumist.
Kirik & Teoloogia soovib aasta vaimulikele rõõmu ja õnnistust edasiseks teenimiseks.
