KK: Jaanuari lõpus toimunud EELK vaimulike konverentsil valisid kolleegid sind 2012. aasta aastavaimulikuks. Kuidas jõudsid vaimuliku ametisse?
LJ: Tõenäoliselt on see olnud juba algusest peale Jumala juhtimine, sest mina ise pole kunagi teadlikult selle ameti poole püüelnud. Otse vastupidi: olen pidanud seda ametiks, milleks mul vastavad oskused puuduvad. Ma ise teadvustasin endale vaid soovi õppida teoloogiat, kuid praegusel hetkel ei kujuta ma oma elu ette ilma selle ametita.
Olen õppinud teoloogiat Tartu Ülikoolis ja ühe aasta ka Saksamaal Leipzigi ülikoolis. Õpingute ajal Tartus ei mõelnud ma veel konkreetselt vaimuliku ametile. Kuid hiljem tundus kõik minevat just oma loomulikku rada. Jumal on andnud ka oskusi selle ameti pidamiseks. Ilma tema abita ei saaks seista sadade inimeste ees ning rääkida ja laulda see, kes varem pelgas rääkida korraga ka viie inimesega.
Lea Jants
KK: Milline on olnud sinu tee vaimulikuna, ordinatsioonipäevast tänaseni?
LJ: Mind ordineeriti Järva praostkonna vikaarvaimulikuks pärast pastoraalseminaari lõpetamist 9. augustil 2001. aastal. Esimene töökoht pärast ordinatsiooni oli Pärnu Eliisabeti koguduses diakooniatöö juhatajana ning samas aitasin teenida ka Häädemeeste ja Treimani kogudust. Pärnu praostkonna sinodil küsis peapiiskop Jaan Kiivit, kas ma tahaksin iseseisvalt kogudust teenida, ja luges ette tollel hetkel vabad kogudused. Kui ta nimetas Nissit, küsisin ma, et mis koht see on? Peapiiskop ütles, et võtaksin ühendust praost Jüri Vallsaluga, ja peagi oligi kandideerimise aeg kokku lepitud. 30. juunil 2002 valis Nissi kogudus mind õpetajaks. Tööle sain asuda alles 20. septembrist, sest mul oli kohustusi veel Pärnus. Seega olen Nissi koguduses olnud juba natuke üle kümne aasta.
KK: Kes on olnud sinu parimad õpetajad? Mida sa tahaksid veel õppida?
LJ: Suurepärased õpetajad olid õppejõud Tartu Ülikoolis, kes õpetasid meid eelkõige mõtlema ja ise vastuseid leidma.
Kindlasti on olnud minu jaoks üheks parimaks õpetajaks, keda väga hindan, Türi koguduse vaimulik Teet Hanschmidt. Tema juures tegin ma oma praktika-aasta ja õppisin temalt tõesti väga palju. Oluline oli, et tal oli tahtmist õpetada ja vaadata, mida ja kuidas teen, ja anda õigeid nõuandeid. Tänu tema õpetustele oli mul võimalik ka iseseisvalt paljude töödega koguduses toime tulla ja ma ei tundnud end tundmatus vette visatuna.
Teiseks kirikuõpetajaks, kellelt mul on võimalus olnud palju õppida, oli Laine Villenthal. Me leidsime temaga ruttu ühise keele ja meist said head sõbrad. Laines oli palju rahulikkust, leplikkust, tasast meelt, kannatlikkust, kuigi ta oma loomult ei olnud sugugi allaheitlik, ning eelkõige täielikku Jumala usaldamist.
Tahaksin õppida paremini jagama oma aega erinevate tööde ja toimetuste vahel, sest ajast on alati puudus.
KK: Missugune on sinu vaimulikutöö argipäev? Mida pead selles töös kõige olulisemaks?
LJ: Argipäev sisaldab sageli ka palju sellist, mis paljude arvates võib-olla ei peakski tavapäraselt kuuluma vaimuliku töö juurde. Sest lisaks jutluste, jumalateenistuste ja talituste ettevalmistamisele tuleb tegelda ka majandusküsimustega, teha kantseleitööd (mis mulle eriti ei meeldi) ja tegeleda ehitusküsimustega. Ning sageli tuleb olla ka ise abiks ehitustööde juures sodi koristamisel.
Olulisimaks pean kiriku põhiülesannet – Jumala sõna kuulutamist ja sakramentide jagamist. Võimalus kuulutada inimestele Jumala sõna on tähtis, kuid Jeesusest Kristusest tuleb rääkida nii jutluses kui ka kõiki teisi võimalusi kasutades. Kui on kuulutajaid, siis on inimestel võimalus ka kuulda, kuid kuulutus peab leidma tee ka inimeste südamesse. Palju on neid inimesi, kellele on küll kuulutatud – nad on isegi liitunud kunagi kirikuga –, kuid tõeline sõnum Jeesusest Kristusest pole nendeni jõudnud. Meie ülesanne on kuulutada Jeesust nõnda, et nende elu muutev sõnum jõuaks nendeni.
KK: Millised olid sinu jaoks 2012. aasta kõige olulisemad sündmused? Mis sind sinu töös praegu kõige rohkem rõõmustab?
LJ: 2012. aasta on toonud Nissi kogudusele erinevat tunnustust ning meie töödest ja tegemistest on palju räägitud. Kevadel, maikuu lõpus tunnustati koguduse tööd Nissi valla aastapreemiaga, kohaliku elu edendamise ja kogukonna tunde suurendamise eest.
Mulle endale valmistas suur rõõmu, et saime kogudusemaja kõrvale rajada laste mänguväljaku. Mänguväljak on avalikuks kasutamiseks kõigile soovijatele ja kuna vajadus selle järgi oli tungiv, siis kasutatakse seda aktiivselt. Ka Riisipere lasteaed käib rühmadega seal mängimas.
2012. aastal tunnustas Eesti Külaliikumine Kodukant Lea ja Heikki Ylöneni perekonda panustamise eest kogukonna arengusse tiitliga „Kodukandi Pärl“. Minu abikaasa Heikki on teinud ära väga suure töö kogudusemaja renoveerimisel, olles ise alati ehitamas koos kõigi vabatahtlike abilistega ning tehes ära tööd, mille tegemiseks tegijaid ei leidunud.
Kogu see tunnustus, mis meile osaks on saanud, ei ole mitte paari inimese töö, vaid kõikide ühine töö ja üheskoos antud panus selleks, et midagi võiks muutuda, et väikestest asjadest võiksid saada suured. Kuid ilma Jumala abita ei oleks midagi sündinud, Tema on see, kes laseb meie headel ettevõtmistel korda minna, kui me Teda usaldame.
Rõõmustab veel see, et kogudust ei peeta enam eraldiseisvaks ja omaette omi asju ajavaks tsunftiks, vaid koguduse olemasolu ja tegutsemine kohapeal on normaalne nähtus.
KK: Milline on sinu puhkus?
LJ: Puhata õnnestub kõige paremini siis, kui on võimalik minna mõnele reisile koos pere või heade sõpradega.
KK: Millised väljakutsed seisavad 2013. aastal sinu ja sinu koguduse ees?
LJ: Kogudus on endale just äsja saanud uue nõukogu ja juhatuse, see tähendab, et osa inimesi on vahetunud. Kõigepealt peame õppima üksteist tundma ja koos töötama. Plaanis on vaadata üle koguduse senised eesmärgid ja vajadused ning leida kõige olulisemad punktid, millele tähelepanu pühendada.
Käesoleval aastal möödub Nissi praeguse kirikuhoone pühitsemisest 140 aastat ja seda sündmust on samuti plaanis koos kogudusega tähistada.
KK: Milliste väljakutsete ees seisab meie kirik?
LJ: Ma arvan, et kõigepealt peaks meile endale selgeks saama, kes me tegelikult oleme. Kuidas me mõistame end kui kirikut ning millistel alustel me seisame. Oluline on see, kuidas me räägime oma usust. Meie sõnum peab alati olema ühesugune ja selgelt mõistetav. Oluline ei ole mitte võidelda nendega, kes on meie vastu, vaid olla koos nendega, kes on meie poolt. Kirik peab saama sisemiselt tugevamaks ning see on võimalik, kui me parandame õpetust, mida inimestele usuküsimustes anname. Kui meie tugevus seisneb meie usus, siis ei kõiguta meid tuuled, mis kord puhuvad siit poolt, teinekord aga teiselt poolt. Ainult Jumala abiga võib üks kirik püsida, kasvada ja areneda.
