Eestis ei ole olnud palju inimesi, kes on uurinud varakristlikku kirjandust. Üks neist oli teoloog Kaide Rätsep, kelle erihuviks olid Uue Testamendi apokrüüfid, eriti Tooma nimega seotud kirjandus (Tooma teod, Tooma evangeelium). Ta oli Uku Masingu õpilane, kuid ometi tuntakse teda oluliselt vähem kui Masingut. Rätsep väärib tähelepanu ka seetõttu, et ta on üks väheseid eestlasi, kes on õppinud Oxfordi ülikoolis. Tutvus Masinguga ja õpingud Inglismaal mõjutasid tugevasti Rätsepa teadustööd ja ka teda kui isiksust. Käesolev artikkel annab ülevaate Rätsepa elust ja teadustööst.

Lapsepõlv ja haridustee algus

Kaide Rätsep sündis 15. mail 1926. aastal Tallinnas, Annette (sünd Vikat) ja Eduard Rätsepa (EELK KA 11:522) ainsa pojana (Lahe 2005). Vanemad olid teenistujad (EELK KA 11:522), põlisest tallinlasest isa oli arhitekt ja nõudlik mees (Aaste 2001, 9) ning Anijalt pärit ema oli väga töökas ja tegi kaunist käsitööd[1]. Perekond Rätsep, nagu enamik tolleaegseid Eesti perekondi, kuulus Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikusse (Lahe 2005). EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja Aleksander Leon Richard Kapp ristis Kaide Rätsepa 20. juunil 1926. aastal EELK Tallinna Piiskoplikus Toom Niguliste kirikus (EELK KA 11:522).

Perekond Rätsepa kodu oli väga muusikalembene. Isa Eduard õppis eraviisiliselt professor Johannes Paulseni juures viiulit ning mängis mõnda aega ka Paulseni orkestris, ema Annette oli aga hea laulja. Kaide alustas viiulimängu õppimist kolme aastaselt. Tal oli olnud raskekujuline kopsupõletik, millest paranemine võttis kaua aega; õue mängima minna ei lubatud ning et igavust peletada, hakkaski Kaide omaette viiulil esimesi harjutusi tegema. Isa talle viiulit ei keelanud ning oli ka esimeseks õpetajaks. Pikapeale tulid oskused ning sellest sai kiindumus kogu eluks (Aaste 2001, 7).

Läbipõetud raske kopsupõletik jättis aga oma jälje: Kaide Rätsepa tervis oli nõrk elu lõpuni, tuues ravimise eesmärgil kaasa ka mitu eemalviibimist teenistusest (EELK KA 11:522). Aga võib-olla andiski nõrk tervis juba siis eelduse tulevase teadlase väljakujunemiseks? Palju toas viibimist ning igavust, mida selle juures tunda võib, on viinud teisigi Eesti teolooge raamatuteni (näiteks Elmar Salumaa) ning avanud sellega huvitava küsimusi täis maailma.

Kaide Rätsepa haridustee sai alguse kaheksa-aastaselt 1934. aasta sügisel Nõmmel Hiiu Algkoolis (EELK KA 11:522). Aasta hiljem vahetas ta kooli ning asus õppima Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži teises klassis. Samal aastal pidi ta matma oma ema, kes oli maja ehitamise juures tugevasti külmetunud, haigestunud mõlemapoolsesse kopsupõletikku ning seejärel surnud (Aaste 2001, 8). Kaide Rätsep jäi isaga kahekesi. Arhitektist isa pidi töö tõttu viibima aga palju kodust eemal ning seetõttu oli koolipoiss sunnitud koolis antud kodutöödega tihti ise hakkama saama (samas, 9).

1936. aastal vahetas Kaide Rätsep taas kooli, asudes õppima Riikliku Inglise Kolledži ridadesse, kus oli väga intensiivne inglise keele õpe. Tema õppeedukus oli keskmisest kõrgem, esialgu valmistasid rohkem raskusi matemaatika ja inglise keel, aga paranesid needki. Kehva tervise tõttu oli mitmel õppeaastal saadud arstilt tõend võimlemisest vabastamiseks (samas, 9–10). Kaidel kujunesid välja humanitaarsed huvid, ta luges palju, sealhulgas ilukirjandust, eriliseks armastuseks oli kooli ajal inglise kirjandus, mida ta luges originaalkeeles (Lahe 2005). Koolis omandatud hea inglise keele oskus lõi suurepärased eeldused tulevaseks teadustööks. Kuigi Kaide Rätsep õppis hiljem ära ka saksa ja prantsuse keele ning lisaks vanu keeli, jäi inglise keel peamiseks töökeeleks kuni surmani (samas).

1945. aasta kevadel jõudis Kaide Rätsep keskhariduse omandamise konarlikul teel finišisse ning lõpetas kooli, mis oli vahepeal, 1940. aastal, ümber nimetatud Tallinna IX Keskkooliks (EELK KA 11:522).

Ees ootasid uued väljakutsed ning Kaide Rätsep valis Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna, kuhu ta asus õppima 1945. aasta sügisel. See valik polnud kuidagi seotud huviga majandusteaduse vastu, vaid pelgalt sooviga õpinguid jätkata (Aaste 2001, 11). Sama aasta 20. mail toimus ka Kaide Rätsepa leeriõnnistamine EELK Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus (samas). Järgmise aasta 31. jaanuaril abiellus Kaide Rätsep Inid-Margaret Russowiga[2] Tartus ning 1947. aasta 9. märtsil sündis neile tütar Anne Rätsep (Anne-Elizabeth), abielujärgse nimega Varema (EELK KA 11:522)[3].

Õpinguaastad Usuteaduse Instituudis

Aastad 1946–1947 olid Kaide Rätsepa elus pöördelised mitmes mõttes, lisaks abiellumise ja tütre sünnile asus ta ka õppima teoloogiat, millest sai tema töö ja hobi kogu ülejäänud eluks.

Tallinna Polütehnilises Instituudis õppides hakkas Kaide Rätsep tundma erilist huvi ristiusuga seotud küsimuste ja filosoofia vastu (Aaste 2001, 13; Lahe 2005). Ülikooli ajal oli ta tutvunud „protestantlilise liikumise“ ühe eestvedaja õpetaja Voldemar Kuljusega, kes oli EELK Tallinna Püha Vaimu ja Jaani koguduste õpetaja ning EELK Iisaku koguduse hooldajaõpetaja. Kuljusest saigi Kaide Rätsepale eeskuju ja vaimne kasvataja (Aaste 2001, 13). Vaimsele arengule Tallinna Polütehnilise Instituudi õppekava ja õpitav eriala kaasa ei aidanud ning seetõttu katkestas Kaide Rätsep õpingud ning alustas Kuljuse soovitusel (Lahe 2005) 1947. aasta 5. augustil hoopis teoloogiaõpinguid Usuteaduse Instituudis (edaspidi: UI; EELK UIA), mis alates 1949. aastast hakkas ametlikult kandma ELK Konsistooriumi Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni nime (UKK).[4] Õppeasutuses, mis oli asutatud 1946. aastal Tartu ülikooli teoloogiateaduskonna õigusjärgsena, alustasid koos Kaide Rätsepaga samal ajal õpinguid veel Rene Preemet ja Esra Rahula (Põld 1971, 227).[5]

Kaide Rätsepa õpingute kohta pole säilinud palju materjale. Tema püüdlustest, töökusest ning õpihimust annavad ülevaate hinneteleht ning mingil määral ka Evald Saagi kiri ELK Piiskopi asetäitjale August Pähnile 1948. aastast (EELK KA toimik), mis puudutab jutlustajate edasijõudmist ja õppekorralduslikke küsimusi. 1947. aastast toimusid konsistooriumi juures vaimulike ettevalmistuseks korraldatud jutlustajate kursused. Neist võtsid tõenäoliselt osa nii jutlustajad, asjast huvitatud üliõpilased kui ka inimesed, kelle stuudium oli jäänud pooleli (Unga 2006, 45–46). Saagi kirjast selgub, et neist kursustest võttis osa ka Kaide Rätsep. Toonase UI teadusliku sekretäri silmis, kes oli Rätsepaga palju aega koos veetnud, oli tegu tubli õppija, võimeka, tööka ja lootustandva noore, n-ö kaardiväelasega. Rätsepa võimekust oli Saag märganud ka ühes teises koolile nii tähtsas küsimuses: nimelt oli toonases UI-s õppematerjalide seis üsna kesine, Saagi kirjast aga selgub, et tema sooviks oli rakendada üliõpilased oma noorematele kaasvõitlejatele õppematerjale koguma, ning ta lisab, et vajalik organiseerimine oli juba alanud. Õpingutes osaledes korrigeerisid üliõpilased käsiraamatute ja entsüklopeediate abil seniste loengute järelkirjutusi. Kirjast selgub, et mag Salumaa dogmaatika ja eetika ajaloo kursuse järelkirjutust, mille oli teinud õpetaja Elmar Kull, eriti süsteemide osas, oli vajanud hädasti korrigeerimist. Saag pakkus Kulli asemele Rätsepat, kelle poolt rääkinud üsna hea filosoofiline koolitus, mis tööle kasuks oleks tulnud, ning teisena asjaolu, et Rätsep lugenud inglise keelt korralikult. Kahjuks pole teada, kas Rätsep ka selle töö käsile võttis või ära tegi, aga kõnekas on see seik sellegipoolest.

UI õppetöö korraldus oli sel ajal mittestatsionaarne, sest enamus üliõpilasi oli samal ajal hõivatud kogudusetööga[6]. Õppetegevusest suure osa hõlmas iseseisev töö materjalidega, kooskäimisi loengute või seminaride näol toimus väga vähe. Teadmiste kontrolli läbiviimiseks lepiti kokku õppejõuga eraldi aeg, õpinguraamatuid veel polnud, tulemused märgiti paberilehele, mille kinnitas õppejõu allkiri (Unga 2006, 43–44). Kaide Rätsep on meenutanud enda esimest eksamit Uku Masingule; ta oli valmistanud eksamiks Ernst Sellini „Vana Testamendi sissejuhatuse“ järgi ja vuristas eksamil ette ilma raskusteta allikad nii, nagu oli Ernst Sellin need esitanud ja neid tundnud. Masing olevat kuulanud heatahtlikult ja naeratlevalt ning hiljem avaldanud kahetsust, et ta polnud Rätsepat kauem eksamineerinud, et selgitada tema mälu piire ja ulatust (Rätsep 2010, 100).

Toonastel üliõpilastel pidi olema väga suur iseseisva töö oskus. Sellest teadustöö tegemiseks vajalikust eeldusest annavad ülevaate Kaide Rätsepa tulemused õppeainete läbimisel, mis kõik on märgitud väga heade ja heade tulemustega. Kohe esimesel koolipäeval sooritas Rätsep mag Evald Saagile filosoofia ajaloo eksamid tulemusega „hea“ (EELK UIA). Aastatel 1947–1952 erinevate õppetoolide juures sooritatud eksamid on samuti headele ja väga headele tulemustele. Võrdleva usuteaduse õppetooli juures olid õppejõududeks Uku Masing ning Evald Saag, mitmed ained nagu üldine usundilugu, eesti muinasusund, budism on sooritatud tulemusele maxime sufficit. Saagile ning Masingule Vana Testamendi teaduse ja semi keelte õppetooli juures sooritatud eksamid on samuti enamjaolt maxime sufficit, heale tulemusele on sooritatud vaid Protojesaja eksegees ning Vana Testamendi tegelik tundmine. Uue Testamendi teaduse ja kreeka keele õppetooli õppejõule Ago Viljarile antud eksamitest on heale tulemusele sooritatud vaid Uue Testamendi kreeka keel ja Markuse evangeeliumi eksegees, ülejäänud ainetes jällegi tulemuseks maxime sufficit. Ajaloolise usuteaduse õppetooli ainetes on Rätsepal napimad teadmised olnud üldises kirikuloos, mille eksamisooritused Lembit Tedderile on jäänud heale tulemusele. Süstemaatilise usuteaduse ainetes, nii eelnimetatud filosoofias kui ka dogmaatikas ning eetikas, on kõik sooritatud Saagile hindele „väga hea“. Tegeliku usuteaduse ainetes Jaan Kiivitile on tulemused samuti maxime sufficit.

Kaide Rätsep suutis õpingud lõpetada peaaegu nominaalajaga (sel ajal viis aastat), mis, arvestades asjaolu, et enamike aseõpetajate õpingud venisid koguduse teenimise kõrvalt pikaks (Lahe 2005), on väga hea tulemus.

Kaide Rätsep oli õpingute ajal spetsialiseerunud Uue Testamendi teadusele. Selles valdkonnas kirjutas ta ka oma diplomitöö. Töö teemal „I Peetruse kirja autoriküsimus“ võeti diplomitööna Uue Testamendi teaduse ja kreeka keele alal vastu ning hinnati tulemusega maxime sufficit (EELK UIA). 1952. aasta 10. detsembril lõpetas Rätsep UKK usuteaduskonna õigusega esitada töö magistriastme taotlemiseks. Magistritöö teema soovituseks oli toomakristlus (samas).

Oma õpingute ajal oli Kaide Rätsep tutvunud Uku Masinguga ning saanud tema õpilaseks.[7] Sellel suhtel oli suur mõju nii Rätsepa edasistele uurimisteemadele kui ka kogu tema teoloogilisele mõtlemisele. Masingu mõjul hakkas Rätsep huvituma Tooma kirjandusest ja ka budismist, mille paralleelide olemasolu ristiusuga tundus intrigeeriv. Masing väitis, et mõlemad usundid on juba esimestel kristlikel sajanditel teineteisega vahetult kokku puutunud ja üksteist mõjutanud, ning ta seostas seda kokkupuudet apostel Tooma isikuga. Masing ehitas Tooma nimega seotud varakristlikule kirjandusele üles oma teooria nn toomakristlusest (Lahe 2004). Rätsepa huvi Tooma kirjanduse vastu ajendas teda kirjutama sel teemal oma magistritööd. Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetajaameti[8] kõrvalt asuski Kaide Rätsep kirjutama magistritööd, mille pealkirjaks oli „Algjohannes ja tema autor“ (EELK KA 9–8:154). Uurimistöö koostamise käigus külastas ta tihti oma Tartus elavat juhendajat Masingut (Aaste 2001, 25). Lisaks täiendas Rätsep end neil aastatel Uue Testamendi kreeka keele ja klassikalise kreeka keele tundmises (EELK KA 9–8:154).

1957. aastal sai magistritöö valmis, Kaide Rätsep esitas oma töö hindamiseks ega osanud ilmselt aimatagi, et tema tööd hindamisele ei võeta ning see jääb kaitsmata. UKK nõukogu koosolekul 27. märtsil 1957 oli kolmanda punktina arutlusel Rätsepa magister theologiae astme taotlemiseks esitatud töö hindamise küsimus. Otsus tehti järgmine: „Erakorraliselt K. Rätsepa mag theol astme taotlemiseks esitatud töö puhul nõutada kahelt piibliteadlaselt dr Uku Masingult ja mag Ago Viljarilt arvamine 2 kuu jooksul ja selle järgi teha otsus.“ Vastavasisulised teated saatis välja Evald Saag (EELK UIA). Sama aasta 22. juunil saatis Ago Viljari Evald Saagile kirja, milles palus Kaide Rätsepa tööga veel ühe kuu kannatada, ning kirjutas järgmist: „Kasulik oleks lasta töö kirjutajal uuesti läbi töötada ja uuesti läbi mõelda mitmed küsimused. Tingimata vajalik oleks nõuda suulisi eksameid, millede ettevalmistamine ehk annaks töö kirjutajale kaalukamaid vaatekohti. Väljastpoolt õhutatud vildakad fantaasiad on kallutanud kõik ära kainelt aluselt ja on annud tulemuseks „kõrgema tarkuse““ (samas). Uku Masingu vastuse kohta teated puuduvad. 1957. aasta 27. juuniks planeeritud magistritöö kaitsmist ei toimunud (Aaste 2001, 25).

Jaan Lahe (2005, viide 4) on oletanud, et ilmselt polnud Kaide Rätsepa ebakonventsionaalsed teaduslikud seisukohad osade UI õppenõukogu liikmetele aktsepteeritavad. Elmar Salumaa kirjutab oma mälestustes (2010, 262), et temalgi oli kord võimalus Kaide Rätsepa magistritööle Johannese evangeeliumist pilk peale heita (seda küll juba aastaid hiljem), ning ta märgib, et kuna juhendajaks oli Uku Masing, jääb uurimus ühekülgseks ning prof Viljari oli keeldunud seda tunnustamast.

Tiit Salumäe, kes oli küll palju hiljem UI-s tudeerimas, aga sel ajal õppejõud Kaide Rätsepaga pisut lähemalt kokku puutunud, meenutas, et temale küll ei tundunud, et Kaide Rätsepal oleks magistritöö kaitsmata jäämise pärast n-ö „okas hinge jäänud“.[9] Arvan, et võib-olla oleks see siiski nii olnud, kui ta poleks saanud võimalust asuda õppima välismaale ning naasnud sealt kraadiga Bachelor of Literature, mis küll polnud magistrikraad, kuid märkis teatud teist laadi staatust Eesti teoloogide seas sellegipoolest. Rätsep tituleeris end alati ja ilmse uhkusega selle tiitliga.[10]

Õpingud Oxfordi ülikoolis

1958. aasta oktoobri alguses avanes Kaide Rätsepal võimalus asuda õppima Oxfordi ülikooli Inglismaale (EELK KA 11:522). Mõni aasta kestnud kirjavahetus EELK peapiiskop Jaan Kiiviti ning Inglise Anglikaani Kiriku Välisosakonna kanoonik reverend Herbert M. Waddamsi (EELK KA 11:522A) vahel kandis vilja.

Esialgu polnud üldse tõenäoline, et välisüliõpilane, pealegi veel Nõukogude Liidu kodanik, saab võimaluse kraadi omandamiseks Ühendkuningriigis, kuna seni polnud välistudengitel olnud võimalust teoloogiakolledžis kraadi kaitsta. Samuti oli küsimuse all õppekavade sobivus ja kandidaadi akadeemiline tase (samas). Kuna Kaide Rätsep oskas heal tasemel inglise keelt ning oli lõpetanud teoloogiaõpingud konsistooriumi juures, mille õppekava vastas täielikult Tartu ülikooli kunagisele õppekavale ja tal oli suuri eeldusi teadusliku töö tegemiseks ning võimeid saavutusteks selles vallas, siis osutus ta täielikult sobivaks kandidaadiks (samas). 13. veebruaril 1958. aastal peapiiskop Kiivitile kirjutatud kirjas teatab Waddams, et tal on hea meel anda edasi ametlik kutse Rätsepa õppimaasumiseks Inglismaal. Õpingute kestus kraadi saamiseks pidi olema vähemalt kaks aastat, võib-olla isegi kolm (samas). EELK Konsistoorium komandeeris Rätsepa õppima kaheks aastaks ning määras talle toetuse 500 rubla kuus (EELK KA 11:522). Ilmselt sai ta hiljem loa veel üheks aastaks Inglismaale jääda, kuna tema õpingud kestsid 1961. aastani.

Esimese õppeaasta kohta on säilinud Kaide Rätsepa kirjutatud ülevaade õpingutest ja elu-olust Inglismaal (samas). Kahjuks ei selgu, kellele on ülevaade koostatud. Rätsep kirjutab:

„/—/ siirdusin 1958. aasta oktoobri algul õppima Oxfordi ülikooli juurde. Elukohaks oli mulle määratud Wycliffe Hall, kus valmistatakse ette Anglikaani kiriku vaimulikke ja antakse neile kõige olulisem ja elementaarsem selle kutse tarvis. /—/ Inglased ise arvavad palju neist kahest vanast ülikoolist, Oxfordist ja Cambridge’ist. Lihtsate inimeste silmis on nad midagi otse muinasjutulist, kus saavad õppida ainult kõige targemad ja andekamad /—/ Sellepärast on ka minu vastu korduvalt avaldatud arvamust, et ma olen väga „fortunate“ – õnnega koos, et seal saan õppida“ (samas).

Rätsep nendib, et UKK ees sooritatud eksameid arvestati Oxfordis täielikult ning sellega seoses sai ta võimaluse taotleda teaduslikku kraadi nimega Bachelor of Literature. Ta kirjutab:

„Selle taotlemiseks on vajalik vähemalt kahe aasta pikkune residents Oxfordis, mille järele ülikool valvab. On vaja kirjutada thesis (väitekiri) umbes 250 lehekülje ulatuses pärast mille esitamist tulevad ka suulised eksamid. Thesise kirjutamisel on abiks nn. supervisor, kes juhendab teaduslikku töötajat, lugedes ta tööd, kritiseerides seda ja andes vajalikke näpunäiteid“ (samas).

Kuna Kaide Rätsep oli juba kodumaal tegelenud toomakristluse probleemiga ning oletanud Tooma nimelist evangeeliumit, siis soovis ta selle teema uurimist jätkata ka Oxfordis. Seal olles selgus ka, et hiljuti (1945/46) oli leitud Egiptusest Nag Hammadist gnostiline raamatukogu, mille hulgas oli ka Tooma evangeelium. Rätsep kirjutab:

„Suurt tähtsust toomakristluse rekonstrueerimisel omavad nn. Tooma Aktid ja algul soovitas mu supervisor kirjutada thesis teemal „Mõningaid probleeme ühenduses Tooma Aktidega“. Uurimise käigus õnnestus mul juba esimese õppeaasta kestel leida nii palju uut ja väärtuslikku, et oma kolmanda termi viimasel kohtumisel supervisoriga andis see mulle nõusoleku kirjutada isegi teemal „Tooma tähtsus esimeses ristikoguduses“. Algul oli mu supervisor Dr. Cross kahelnud, kas on võimalik leida küllaldaselt faktilist materjali toomakristluse teaduslikuks tõestamiseks. Viimasel kohtumisel ütles ta aga, et ta ei oleks uskunud, et ma nii palju saavutan. /—/ mu supervisor tegi mulle ettepaneku kirjutada ühe mu avastuse üle artikkel, mis pidi avaldatama ühes parimas Inglise teoloogilises ajakirjas The Journal of Theological Studies. Vahepeal selgus küll, et umbes samale tulemusele oli jõudnud nimekas prantsuse teoloog Puech, mille tõttu ei ole veel lõplikult selgunud, kuidas jääb artikli avaldamisega, mille esialgse kuju esitasin oma supervisorile. Igal juhul on sellel avastusel suur tähtsus mu thesise jaoks“ (samas).

1961. aastal kaitses Kaide Rätsep oma teadusliku töö toomakristlusest ning talle anti teaduslik kraad Bachelor of Literature (Aaste 2001, 27). Koos teadusliku kraadiga sai ta õiguse kanda talaari juurde kuuluvat riietuse osa hood. Selle kandmise õiguse kinnitas ka EELK Konsistooriumi presiidium 21. oktoobril 1961. aastal (samas).[11]

Kaide Rätsepa õppimisvõimalus oli suureks üllatuseks nii kodu- kui välismaal ning tuli isegi ette kummalisi oletusi, mh näiteks koduses Kaarli koguduseski (EELK KA 9–8:168). Eesti emigrandid Ühendkuningriigis ei suutnud kuidagi mõista ega uskuda, kuidas pääses Kaide Rätsep Nõukogude Eestist Oxfordi ülikooli. Samuti oli see üllatuseks Anglikaani Kiriku Välisosakonna töötajatele ning sedasorti küsimused tulid ka kolledžikaaslastelt. Rätsep aga kinnitas kõigile, et tema tulekuga seoses polnud mingeid raskusi (EELK KA 11:522).

On leidnud tõestust fakt, et Kaide Rätsep värvati 1957. aastal KGB agendiks. Selles osas on ülevaatliku uurimuse kirjutanud ajaloolane Indrek Jürjo (1996, 151–179). Arhiivimaterjalides on küllaldaselt tõestusmaterjali, et NKVD asus üsna varakult värbama vaimulike seast informaatoreid, kuna neil oli oma töö tõttu palju teavet koguduse liikmete kohta. Agentide sekka värvati ka Jaan Kiivit, kes pidi tugevdama julgeolekuorganite mõju luterlikule vaimulikkonnale (samas, 152–158). Hruštšovi „sula“ ajal sai Eesti vaimulikele ja usklikele võimalikuks luua suhteid paguluskirikutega ning elavnes ka läbikäimine teiste kirikutega välismaal. Peapiiskop Kiivitile saabus palju kutseid mitmesugustele rahvusvahelistele kirikuüritustele ning tema positsiooni tõttu kujunes peapiiskopist võtmefiguur KGB kiriklikus agentuurvõrgus. Kiiviti tegevus välismaa agendina sai alguse 1955. aastal, tema põhisuund oli EELK rahvusvaheliste sidemete laiendamine, millega loodi KGB-le legaalne kanal uute agentide välismaale saatmiseks. Üheks selliseks n-ö legaalseks kanaliks sai noorte teoloogiatudengite ja teoloogide õppimasaatmine välismaale, mille jaoks oli Kiivit juba oma esimestest välismaareisidest alates eeltööd teinud (samas, 165–167). See tegi võimalikuks ka Kaide Rätsepa õppima asumise Inglismaale.

1957. aastal värvati Rätsep agendina „Ants“. Teda oli KGB-le soovitanud Kiivit isiklikult. Kaide Rätsepa ülesandeks agendina oli heade suhete loomine pagulastega, et selgitada välja nende sidemed kodumaaga ning poliitilised vaated ja meelsus, samuti Inglismaa Eestlaste Ühingu ja Torma saatkonna nõukogudevastase tegevuse kohta andmete kogumine. Kui „hästi“ ta oma agendiülesandeid täitis, seda ei võimalda arhiivimaterjalid enam jälgida (samas, 165–167).

Kaide Rätsepa kirjutatud ülevaatest kumab läbi Inglismaal elavate eestlaste umbusklikkus ning ebasoosiv suhtumine temasse. Ilmselt aimasid ka nemad, mis on eesti teoloogile antud võimaluse tagamaad. Õigus on Eenok Haameril, kes ütleb, et agendiks olemist ei saa näha mustvalgena, sellel on palju varjundeid. Ilmselt oli see ka Kaide Rätsepale üks koorem, mida ta pidi kandma, ning kerge see talle polnud.[12]