„Rahvas, kes käib pimeduses,
näeb suurt valgust;
kes elavad surmavarju maal,
neile paistab valgus.
Sest meile sünnib laps,
meile antakse poeg,
kelle õlgadel on valitsus
ja kellele pannakse nimeks
Imeline Nõuandja, Vägev Jumal,
Igavene Isa, Rahuvürst“ (Js 9:1, 5).

Piiblit võib lugeda mitmel erineval moel. Me võime lugeda suurt osa Piiblist kui ajalooraamatut, mis kõneleb minevikus aset leidnud sündmustest. Aga kui loeme Piiblit vaid selle pilguga, jäävad seal kirjeldatud sündmused kaugeks ja meil ei tekki nendega isiklikku sidet. Siiski võib Piiblit lugeda ka teisiti – kui Jumala Sõna, Jumala, kes on kogu aeg olnud ja kes kõneleb inimkonnaga läbi aegade. Sel juhul saab piiblitekst meie jaoks hoopis uue ja sügavama tähenduse. Ja viimaks võib lugeda Piiblit ka kui Jumala Sõna, mis pole öeldud mitte inimkonnale üldiselt, vaid igale ühele meist, enamgi veel, võib lugeda kui Jumala kõnetust, mis on suunatud meile siin ja praegu. Sellisena saame Piiblit mõista vaid siis, kui see meid tõesti isiklikult puudutab, kuid need kolm erinevat vaatenurka ei välista, vaid pigem täiendavad teineteist ja muudavad piiblitekstid mitmekihilisteks.

See, mis kehtib Piibli kohta üldiselt, kehtib ka kõne aluseks oleva prohvetikuulutuse kohta. Algselt olid need prohvetisõnad öeldud Iisraelile, et lohutada teda tema raskes olukorras. Käimas oli sõda ja selles olukorras ei igatsenud inimesed midagi rohkem kui väljapääsu masendusest ja lootusetusest. Küllap nad seda ka leidsid, sest prohvet kuulutas neile valitseja tulekut, kes toob maale rahu. Sõda lõppes, inimesed said hakata taas elama normaalset elu ja selles mõttes võib öelda, et see prohvetikuulutus täitus nende inimeste jaoks sõna-sõnalt. Kuid aeg läks edasi. Tulid uued sõjad, kuid Iisrael ei lakanud igatsemast olukorra järele, milles oleks püsiv rahu. Mitte ainult Iisrael, vaid terve inimkond on igatsenud ja igatseb praegugi rahu järele, mitte ainult rahu järele rahvaste ja riikide vahel, vaid ka rahu järele üksikute inimeste vahel ja – enamgi veel – rahu järele oma hinges. Me kõik igatseme olukorda, milles me ei tunne end mitte ainult väliselt turvalisena, vaid tunneme, et oleme ka seesmiselt vabad – vabad hirmust, masendusest ja ängistusest. Aga ometi tunneme ikka ja jälle, et oleme pidevalt ohustatud, et meie elu on ebakindel ja küllap on meie kõigi elus olnud ka hetki, mil me tunneme, et meie elu rõhub ja masendab meid. Tunneme seda siis, kui meile on saanud osaks ülekohus või kannatused, siis, kui me tunneme, et me ei saa hakkama oma ülesannete ja kohustustega, ja ka siis, kui meile tundub, et oleme kogu hingest mingi eesmärgi nimel pingutanud, panustanud end sellesse täielikult, kuid pole sellele vaatamata oma eesmärki saavutanud. Just sellistel hetkedel näib meile, et oleme otsekui sattunud pimedusse ja tühjusesse või et meie hinges on pimedus ja tühjus.

Vana Testamendi loomisloo alguses öeldakse: „Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal“. Me võime seda mõista kui mütoloogilist kirjeldust maailma kaootilisest algolukorrast, mille sarnaseid kohtab mujalgi Muistse Lähis-Ida tekstides, kuid juba Püha Augustinus ja mitmed teisedki kirikuisad on seostanud seda kirjakohta ka inimese olukorraga. Meiegi oleme tundnud, et seisame maa peal, mis on tühi ja paljas, mille ümber on tühjus ja mille kohal on pimedus. See on ülima masenduse ja ängistuse kirjeldus, kuid sama on ka meie tänase prohvetisõna algus – pilt rahvast, kes käib pimeduses ja elab surmavarju maal.

Ma julgen öelda nii: meie tänane prohvetisõna kirjeldab olukorda, milles oleks inimkond ja milles oleksime kõik, kui Jumal poleks sündinud inimeseks, olukorda, kus Jumal oleks meist kaugel. Jah, me kõik oleme teatud hetkedel tundnud, et Ta on meist kaugel. Oleme tundnud, et Ta vaikib, et Ta ei vasta meie palvetele, et Ta on jätnud meid üksi meeleheitesse ja pimedusse, masendusse ja ängistusse, ning mõelnud, et Ta laseb meie väikesel planeedil ja selle elanikel hulpida üksinda ääretus maailmaruumis. Meile võib tunduda, et Ta on jätnud meid saatuse või iseenda hooleks ja see mõte on meile kohutav. Kuid meie tänane prohvetisõna ja ka kogu jõuluevangeelium kõneleb hoopis vastupidist: isegi siis, kui tunneme masendust ja lootusetust, isegi siis, kui meile tundub, et Jumal on meist kaugel, isegi siis, kui meile tundub, et keegi ei hooli meist ega armasta meid, ei ole see tegelikult nii. Jõulude rõõmusõnum on see, et Jumal on meile lähedal – ka masenduses, meeleheites ja kurbuses, mida inimesed teinekord just nimelt jõulude ajal oma hinges tunnevad. Ta hoolib meist, Ta armastab meid ja ei jäta meid kunagi maha. Kuid jõulude rõõmusõnum ütleb meile veel midagi enamatki: sündides inimeseks, sisenedes aega ja kaduvusse, tuli Jumal meile lähemale, kui Ta inimestele kunagi varem on olnud ja see uus Jumala ja inimese suhe, mis sündis jõuluööl, kestab edasi, sest Jeesus ei ole siit maailmast lahkunud, vaid viibib veel ikka Vaimus kesk meid. Ja kui see on nii, siis ei ole siit maailmast kadunud ka valgus, mille Jeesus siia maailma tõi – valgus, mille paistmahakkamisest räägib meile prohvetisõna ja mille tulekust kõneleb ka Johannese evangeeliumi algus, kus öeldakse:

„Tõeline valgus,
mis valgustab iga inimest,
oli just maailma tulemas.
Ta oli maailmas,
ja maailm on tekkinud Tema läbi,
ja ometi maailm ei tundnud Teda ära.
Ta tuli omade keskele,
ent omad ei võtnud Teda vastu.
Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid,
andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks,
kõigile, kes usuvad Tema nimesse“ (Jh 1:9–12).

Jõulude ajal süütame küünlad – olgu siis jõululaual või kuusel. Miks me seda teeme? Ilmselt me tavaliselt ei mõtle selle peale: teeme nii, sest nii on kombeks, sest jõulude ajal süüdatakse ikka küünlad. Ometi on sellel kombel sügav sümboolne tähendus – küünlad sümboliseerivad Jumala valgust, mis hakkas paistma jõuluööl, valgust, mille tulekust maailma kõneleb jõuluevangeelium. Nõnda on küünalde süütamine otsekui prohvetlik sümboltoiming, mida tehes me kuulutame sõnadeta seda, mida jõuluevangeelium teeb sõnadega – et valgus on tulnud maailma, et Jumal, keda Piibel nimetab „valguseks“ (1Jh 1:5), on sisenenud inimeksistentsi pimedusse ja tühjusse, et seda täita oma valgusega.

Maailmast, milles me elame, ei ole kadunud kuhugi pimedus ega kurjus ka pärast Jeesuse sündi. Me teame seda, sest näeme seda enda ümber ja – mis veelgi hirmsam – ka enda sees. Aga see olukord ei ole lootusetu, sest teame, et keset selle maailma pimedust, tühjust ja mõttetust viibib ka Jumala Valgus, mis on küll meie silmale nähtamatu, aga mille kohta teame, et ta on, ja mida võime ka hetkiti kogeda. Ja neil hetkedel, kui seda kogeme, lakkab meie jaoks olemast pimedus ja kurbus, meeleheide ja masendus, sest Jumala Valgus muudab valgeks ka meie kõige pimedama öö. Nähes Jumala Valgust, lakkab olemast meie eksistentsi mõttetus ja poolikus ja me taipame, et meie maailmal ja meie elulgi on siht ja eesmärk. Ja selleks ei ole midagi vähemat kui täielik ühendus Jumala ja inimese vahel – nii täielik, et nende vahelt kaovad kõik vaheseinad ja piirid, nagu Jeesuseski lakkas olemast piir inimese ja Jumala vahel – ülim piir, mida inimene endale ette kujutada suudab. Jeesuse sündimine ei ole seega üks muistne sündmus paljude teiste hulgas, vaid täiesti erakordne sündmus, mis annab uue mõtte ja sihi tervele inimkonnale ja universumile. Ja sellisena puudutab Jeesuse sünd meist igaühte – mitte ainult kui evangelistide poolt kirjeldatud ilus lugu, vaid kui sündmus, mis võib mõjutada meie eksistentsi ka veel nüüd. Ja muuta seda.

Sõltumata sellest, kas peame ennast usklikeks või mitte, vajame me kõik rõõmu ja lootust, vajame teadmist, et maailmal ja meie elul on mõte, ja tunnet, et me ei ole siin maailmas üksi. Jõulude rõõmusõnum meile kõigile on, et meil on võimalik kogeda rõõmu ja lootust, mis on suurem kui meie masendus ja lootusetus, näha valgust, mis on suurem ja võimsam kui selle maailma kurjus ja pimedus, ning hoomata olemise mõtet isegi siis, kui kõik näib meile mõttetu. Ja see on võimalik tänu sellele, et me ei pea selle rõõmu ja lootuse allikat otsima kusagilt maailmaruumi arvarustest, sest Ta on sisenenud meie aegruumi ja viibib nähtamatult meie keskel. Kas me nimetame Teda Jumalaks või mitte – see on viimselt vaid maitseküsimus. Oluline on vaid teadmine, et on miski või keegi, kes on meist lõputult suurem ja võimsam ja et olles ühenduses selle „miskiga“, mis ei ole viimselt midagi muud kui meie olemise sügavaim põhi, on meilgi võimalik tõusta endast kõrgemale ja leida oma olemise tõeline mõte ja tähendus. Parafraseerides filiplaste kirja Kristuse hümni (2:6–11) ja vanu kirikuisasid, kes on kõnelenud Jumala inimesekssaamisest, võime öelda, et Jumal on inimeseks saanud ja loobunud oma jumalikust aust, et meie võiksime leida oma tõelise inimlikkuse. Ja me leiame selle, kui hakkame nägema maailma ja iseennast selle valguse paistel, mis ilmus jõuluööl. Aamen.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.