Pühendatud professor dr Kalle Kasemaale 70. sünnipäevaks.

Austatud sünnipäevalaps Kalle Kasemaa on tuntud eeskätt kui Vana Testamendi ja judaistika teadlane ning tõlkija paljudest keeltest. Palju vähem teatakse aga, et tema teaduslikku huviorbiiti on kuulunud ka ainus antiikajast kuni tänaseni säilinud gnostiline rühmitus – mandalased –, millele ta pühendas oma 1975. a valminud, kuid kahjuks käsikirja jäänud magistriväitekirja, mis kannab pealkirja „De origine et theologia mandaeorum. Mandalasist ja manda usundi gnostilisest lunastusõpetusest“. See uurimus paistab silma mitte üksnes soliidse mahu (200 lk ilma kirjanduse nimestikuta; koos viimasega 215 lk), vaid ka teema käsitlemise sügavuse poolest ja on ilmselt üks põhjalikumaid eestikeelseid gnoosisele pühendatud käsitlusi kuni tänaseni. Kuid Kasemaa huvi gnoosise vastu ei kajastu üksnes tema magistritöös.

1988. a juhtusin lugema hollandi kirikuloolase Gilles Quispeli artiklit „Gnoosis“, mis avaldati meie kiriku almanahhi „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik“ 1987. a numbris. Kasemaa oli tolles väljaandes sagedane kaastööline (ja kuulus ka almanahhi toimetuskolleegiumisse) ja ka nimetatud artikkel oli tema tõlgitud. Juba esmakordsel lugemisel haaras see artikkel mind jäägitult ja minus tärkas soov saada gnoosise kohta võimalikult palju teada. Hakkasin hankima endale erialast kirjandust, mida lugesin kogu oma pika teoloogiastuudiumi vältel. Selle tulemusena sündis hulk gnoosist käsitlevaid töid: bakalaureusetöö gnoosise ja Uue Testamendi suhetest (selle põhjal ilmus 2001. a ka raamat „Gnoosis ja algkristlus“, mille 2., täiendatud ja parandatud trükk ilmus 2004. a), magistritöö gnoosise võimalikust kajastumisest Pauluse kirjade korpuses, doktoritöö gnoosise ja juutluse suhetest, mille ümbertöötatud versioon ilmus 2011. a lõpul Leidenis kirjastuses Brill (Lahe 2012b) ning hulk artikleid. Elu viis mind kokku maailma ühe tuntuma gnoosise-uurija Kurt Rudolphiga Marburgist, kellest sai minu doktoritöö peamine juhendaja, samuti mitmete teiste nimekate gnoosise-uurijatega, kellest paljudega olen kontaktis kuni tänaseni. Kuid seda kõike ei oleks ilmselt olnud, kui Kalle Kasemaa ei oleks omal ajal tekitanud minus huvi gnoosise vastu. Olgu siis käesolev lühike artikkel talle tänuavalduseks selle eest.

Nagu juba öeldud, on mandalaste rühmituse näol tegemist ainsa kuni tänaseni järjepidevalt säilinud gnostilise rühmitusega, mille iidne asuala on paiknenud tänapäeva Iraagi territooriumil. Vähesel määral leidub neid ka Iraanis, kuid arvukalt emigrantidena Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja ka Euroopas (meile lähim mandalaste kogudus asub Rootsis). Nagu ajal, mil Kasemaa kirjutas oma magistriväitekirja, nii vaieldakse mandalaste päritolu küsimuse üle veel praegugi. Endiselt on selle kohta jõus kaks konkureerivat teooriat. Esimese teooria järgi on mandalaste rühmitus tekkinud Palestiinas ja asunud mingil ajal ümber ajaloolisele Mesopotaamia alale (nagu väidavad ka nende oma pärimused), teise teooria järgi on rühmitus seal ka tekkinud ja väljaränd Palestiina algkodust on vaid mandalaste religioosset ajalooteadvust kajastav legend. Praegustest uurijatest kaitseb esimest seisukohta näiteks J. Buckley (2005), teist aga E. Lupieri (2001). Kuna filoloogilised argumendid mandalaste läänepoolse (st Palestiina) päritolu kasuks on väga kaalukad (eeskätt kõneleb selle kasuks tõsiasi, et nende idaarameamurdelises kirjanduses leiduvad religioossed põhimõisted on läänearamea päritoluga), siis on uurijate valdav enamus pidanud tõenäolisemaks esimest teooriat. Viimast teooriat on toetanud ka Kasemaa (1975, 83–84) ja Rudolph, kes on oma kõige olulisemad uurimused pühendanud mandalastele (1960; 1965). Mandalaste näol on tegemist üheaegselt nii gnostilise rühmitusega kui ka ühega nn ristijate rühmitustest, st juudi ja juudikristlikest rühmitustest, mis pidasid oluliseks veeriitusi. Selliseid rühmitusi oli meie ajaarvamise esimestel sajanditel mitmeid (esseendid, elkesaiidid), kuid peale mandalaste pole ükski neist tänaseni säilinud. Mandalaste näol on seega tegemist mitmekordse religiooniloolise uunikumiga.

Maailma ja inimese loomine on mandalaste kirjanduses üks olulisemaid teemasid. Mõistega „mandalaste loomismüüt“ tähistatakse käesolevas artiklis üldistavalt kõiki mandalaste kirjanduses leiduvaid kosmogooniaid ja antropogooniaid, st kirjeldusi maailma ja inimese tekkimisest. Enamasti on jutustus inimese tekkmisest/loomisest esitatud osana maailma loomisloost, kuid käesolevas artiklis keskendutakse vaid kirjeldustele maailmakõiksuse tekkimisest – inimese tekkimist puudutakse vaid möödaminnes, sest hiljuti on ilmunud käesolevate ridade autori sulest sellele teemale pühendatud põhjalik artikkel (Lahe 2012a).

Maailma loomisest jutustavaid pärimusi võib leida erinevatest mandalaste tekstidest, kuid suurim osa neist on koondatud mandalaste tähtsaimasse pühasse raamatusse, mis kannab pealkirja Ginza („aare“). Viimane jaguneb kaheks peaosaks – Parempoolseks Ginzaks, mis koosneb 18-st väga erinevat ainest käsitlevast traktaadist (proosatekstid), ning Vasakpoolsest Ginzast, mis sisaldab mandalaste surmarituaaliga seotud laule (luuletekstid). Üks kosmogooniline kirjeldus leidub ka teise mandalaste olulise püha raamatu, „Johannese raamatu“ 62. peatükis.

Maailma loomisest kõnelevad pärimused võib jagada kahte rühma: lugudeks, mis esindavad dualistlikku ja selgelt gnostiliste joontega maailmapilti, ning lugudeks, mille taustaks on monistlik käsitlus maailmast. Esimesse rühma kuuluvates lugudes on maailma loojaks olend, kelle nimi on Ptahil, kuid mõnikord ka El-Šiddai, El-Rabba, Jorabba või Adonai. Neile lugudele on iseloomulik, et maailma looja tegutseb siin „Eluks“ või „Valguse Kuningaks“ nimetatud kõrgema jumaluse tahte vastaselt ning teda aitavad seejuures „seitse“, st seitse planeeti ning naisdeemon Ruha. Teise rühma kuuluvates lugudes on maailma loojaks jumalikku maailma kuuluv olend, kelle nimi on Hibil-Ziwa ja keda samastatakse peaingel Gabrieliga. Neile lugudele on iseloomulik, et Hibil-Ziwa on kõrgema jumaluse saadik ja ta loob ka maailma viimase ülesandel. Kurt Rudolph on seisukohal (1965, 138), et esimene rühm lugusid on mandalaste loomismüüdi vanem versioon. Kujutlus sellest, et maailm luuakse kõrgema jumaluse poolt (või tema tahtel), on seevastu loomismüüdi sekundaarne versioon, mis reedab islami mõju (Rudolph 1960, 82). Lisaks kahele nimetatud versioonile loomismüüdist võib mandalaste kirjandusest leida ka kirjeldusi maailma tekkimisest, mis püüavad ühendada mõlemasse rühma kuuluvate lugude elemente (Rudolph 1965, 139). Loomispärimuste paljususes ühe religiooni tekstides pole iseenesest midagi erakordset – leidub ju ka Vanas Testamendis mitmeid täiesti erinevaid loomispärimusi (vrd nt 1Ms 1:1–2:4a ja Ps 104). Erinevad kosmogooniad eksisteerivad kõrvuti ka näiteks muistse Egiptuse religioossetes tekstides (vt nt Morenz 1960; Allen 1988; David 2005, 92–99).

Mandalaste loomispärimusi võib rühmitada ka selle järgi, milliseid vahendeid ühes või teises pärimuses maailma loomiseks kasutatakse. Selle põhjal võib eristada kolme lugude tüüpi (Rudolph 1965, 157):

1) lood, milles loomine leiab aset „tihendamise“ (msuta) vormis „mustas (või „sogases“) vees“;

2) lood, milles loomine toimub „vormimise“ (kimsa) kaudu;

3) lood, mis räägivad loomisest sõna läbi.

Kehtib reegel, et esimesse rühma kuuluvates lugudes, kus loojaks on Ptahil, toimub loomine „tihendamise“ või „vormimise“ kaudu. Teises rühmas, kus loojaks on Hibil-Ziwa või ingel Gabriel, on loomisvahendiks sõna. Kuid sellest reegli kõrval on ka erandeid. Nii näiteks loob Parempoolse Ginza I 81jj järgi (siin ja järgnevas on numeratsiooni aluseks Lidzbarski väljaanne [1925]) Hibil-Ziwa kõrgema jumaluse korraldusel maailma, seda tihendades ja vormides. Samal ajal öeldakse, et kõik asjad on loodud Valguse Kuninga sõna läbi (I 85). Selles pärimuses on kombineeritud seega kõik kolm loomisviisi.

Mandalaste loomismüüt kirjeldab maailma loomist enamasti üksikute, üksteisele järgnevate loomistegude kaupa. Nii jutustatakse näiteks Parempoolses Ginzas (II 12jj), kuidas Hibil-Ziwa valmistab Valguse Kuninga korraldusel taevalaotuse, tähed, päikese- ja kuuvalguse, maa (Tibil), puuviljad, viinamarjad ja puud, loomad, kalad ja linnud. Loodut iseloomustatakse adjektiividega „ilus“ ja „hea“ ning öeldakse, et kõik on loodud selleks, et see oleks kasulik Aadamale ja tema järeltulijatele (II 18). Sarnaselt loetakse ka Ptahili loomistegusid (Parempoolne Ginza II 18, 378jj): ta valmistas taeva, maa, taevalaotuse, mere, mäed, kalad, linnud, neljajalgsed ning erinevad taimed.

Mandalaste loomismüüdi sarnasus Genesise loomislooga on silmnähtav juba pealiskaudsel lugemiselgi: ka seal loob Jumal esmalt taevad ja maa (1Ms 1:1), seejärel taevakehad, taimed ja loomad. Nii nagu mandalaste loomismüüdis kujutatakse algolukorda ette veena („must“ ehk „sogane vesi“), nii on ka Genesise loomisloos juttu „vetest“ (majjim – s 2), mille kohal puhus Jumala „tuul“ (või „vaim“ – ruah). Genesise loomisloos leidub ka sõna läbi loomise motiiv („Ja Jumal ütles…“ s-d 3jj). Kindlasti pärineb sealt ka hinnang loodule („Ja Jumal nägi, et see oli hea“ s-d 10jj), samuti mõte, et maailm luuakse inimese pärast (s-d 26jj). Ptahili kujus on äratuntavad Vana Testamendi Loojajumal ning tema kaaslases Ruhas „vaim“, kellest on juttu loomisloos (s 2). Sarnasused Genesisega on liiga suured, et neid seletada pelgalt sarnastusena. On kindel, et mandalased on Genesise loomislugu tundnud ja et see on olnud nende loomismüüdi üheks oluliseks eeskujuks ning mõjutajaks. Ent käesoleva artikli eesmärk ei ole mitte näidata seoseid Vana Testamendi loomisloo ja mandalaste loomismüüdi vahel, vaid mandalaste loomismüüdi seost teiste gnostiliste loomismüütidega.

Maailma tekkimist kirjeldavad lood on gnostilises kirjanduses väga olulised, kuna nad vastavad gnostikuid kõige rohkem erutanud küsimustele. Need küsimused võiks sõnastada järgnevalt:

Miks on maailm selline, nagu ta on?

Kuidas on tulnud maailma kurjus?

Kuidas on sattunud vaimne/jumalik element, mis ei kuulu sellesse maailma, mateeria ja seda maailma valitsevate jõudude võimusesse?

Materiaalse maailma tekkimine on gnostilistes süsteemides tavaliselt vaid väike episood suures maailmadraamas. Sellele eelneb vaimse maailma tekkimine ja lugu enne materiaalse maailma tekkimist aset leidnud dramaatilisest sündmusest, mis sai materiaalse maailma tekkimise ajendiks. Selliseks sündmuseks võib olla näiteks ühe vaimse maailma olendi langus, mille järel see olend pagendatakse kõrgemast maailmast ja ta sünnitab sellest väljaspool olendi või grupi olendeid, kes loovad materiaalse kosmose. Paljudes gnostilistes süsteemideks (nn barbelognoosises, valentiniaanluses) on langenud olendiks naisolend nimega Tarkus (Sophia), kes sünnitab demiurg Jaldabaothi, või maailma loonud „inglid ja väed“ (nii simoniaanlikus gnoosises). Manihheistlikus mütoloogias eelneb materiaalse maailma tekkimisele suur lahing jumalikust valgusemaailmast pärit Esimese Inimese ja deemonite vahel, milles Esimene Inimene saab lüüa ja tema viis kaaslast (ta pojad või rõivad) neelatakse deemonite poolt alla. Selle tulemusena langeb jumalik valgus mateeria ja deemonite võimusesse. Materiaalne maailm luuakse siin valgusemaailma vastukäiguna sellele lüüasaamisele ja tema funktsiooniks on olla hiiglaslik valguse puhastamise masin. Ka mandalaste kirjanduses eelneb materiaalse maailma tekkimisele mitme jumaliku olendi tekkimine, kusjuures nad emaneeruvad teineteisest. Ülimast olendist, kes kannab nime „Valguse Kuningas“ ehk „Esimene Elu“, tekkib „Teine Elu“, kes kannab ka nime Jošamin, temast omakorda „Kolmas Elu“, kes kannab ka nime Abathur, ning viimasest „Neljas Elu“, kellest saabki demiurg Ptahil. Selle skeemi aluseks on „Elu“ jumalikust algühtsusest langemise idee. Loomisel kaastegevad „seitse“ ei emaneeru Ptahilist, vaid sünnitatakse „pimeduse kuninga“ Uri ja tema naiskaaslase Ruha poolt (Rudolph 2005, 384).

Maailma tekkimise vahetuks eellooks on lugu maailma loovate olendite tekkimisest. Nagu mandalaste mütoloogias, nii eeldatakse ka teistes gnostilistes süsteemides, et erinevalt ülimast jumalusest ei ole need olendid eksisteerinud kogu aeg, vaid neil on algus. Nii jutustatakse Nag Hammadist leitud gnostilises teoses „Maailma algusest“ (NHC II,2), kuidas aegade alguses tekkis „surematust loomusest“ olend nimega Pistis (usk), kellest omakorda tekkis olend nimega Sophia (tarkus). Viimase tahtel sündis üks kreatuur (ergon), mis sarnanes valgusega. Seejärel sündis „miski, mis meenutas taevast“. See oli eesriie, mis lahutas taevaelanikke inimestest. Seejärel tekkisid „vari“, pimedus ja põhjatus, mida nimetatakse ka „piirituks kaoseks“ ja samastatakse põhjatu veega. Kaosest tekkis mateeria (hyle), mis oli samuti vedel ollus. Kaoseveest tekkis Pistis Sophia (algselt iseseisvad olendid Pistis ja Sophia on nüüd liitunud üheks) tahtel androgüünne demiurg archon, kes oli välimuselt lõvi sarnane. Tema nimi oli Jaldabaoth või Ariael. Archon eraldas märja substantsi kuivast. Ta lõi endale mateeriast eluaseme, mille ta nimetas taevaks, ja jalapingi, mille ta nimetas „maaks“. Seejärel lõi ta oma sõna kaudu kuus väge. Need on tema pojad, kelle nimeks on Jao, Sabaoth, Adonaios, Eloaios, Oraios ja Astaphaios. Ka need olendid olid androgüünsed. Jaldabaoth lõi igale oma pojale taeva ja ütles: „Mina olen Jumal ja pole kedagi peale minu“ (NHC II,5 p 98,11jj). Hiljem jutustatakse ka puude, paradiisi, lillede, taimede, loomade ja lindude ning viimaks taevakehade tekkimisest (NHC II,5 p 109,2–111,20).

Loomispärimuses, mida esitab teos „Maailma algusest“, leidub palju motiive, mis leiduvad ka mandalaste loomismüüdis – ka siin toimub olendite emaneerumine teineteisest. Ka teoses „Maailma algusest“ kujutletakse algolukorda veena; arhontide arv on koos Jaldabaothiga seitse; me kohtame siin sõna läbi loomise motiivi ja ka loomistegude järjekorras on kattuvusi: esmalt luuakse taevas ja maa ja siis kõik muu (taimed, elusolendid jne). Võrreldes teost „Maailma algusest“ mandalaste loomismüüti jutustavate tekstidega, võib leida ka mitmeid erinevusi: mandalastel on loojateks Ptahil koos Ruha ja „seitsmega“, seega kokku kaheksa olendit, teoses „Maailma algusest“ vaid archon üksi. Mandalastel on taevakehade loomine üks esimesi loomistegusid, teoses „Maailma algusest“ aga viimane. Ent põhiskeem (teineteisest emaneeruvad jumalikud olendid – kaosevesi – demiurg – kosmos) ühendab nii teost „Maailma algusest“ kui ka mandalaste kosmogooniaid. Nagu mandalaste loomismüüdi puhul, nii on ka teoses „Maailma algusest“ äratuntav Genesise loomisloo mõju. Archoni sõnad „Mina olen Jumal ja pole kedagi peale minu“ on aga äratuntav tsitaat Jesaja raamatust (Js 45:5; 46:6). Robert MacLachlan Wilsoni arvestuste järgi esineb see tsitaat gnostilistes tekstides kokku 43 korda ja see on seal kõige rohkem kasutatud Vana Testamendi tsitaat (Wilson 1972, 165). Kuid kontekst annab nendele demiurgi sõnadele hoopis teise tähenduse: mis Vanas Testamendis on Ainujumala väekas enesepredikatsioon, on demiurgi suus ärplemine, sest öeldakse ju tema kohta selgelt, et ta arvas, et peale tema ei eksisteeri kedagi, kuid arvas seda teadmatusest ning ta sai oma eksituse pärast ka Pistis Sophialt noomida (NHC II,5 p 98,11jj). Siin on tegemist gnostikutele väga iseloomuliku nn protestieksegeesiga, mis annab piiblitekstidele uue ja täiesti vastandliku tähenduse. Poleemiline hoiak Loojajumala suhtes, kelle kujus on selgelt äratuntavad Iisraeli Jumala jooned, on omane nii mandalaste loomismüüdile kui ka teosele „Maailma algusest“. Poleemilist hoiakut juutluse suhtes kohtab aga paljudes gnostilistes ja varakristlikes tekstides ning selles väljendub kindlasti reaalne ajaloos aset leidnud konfrontatsioon gnostiliste ja kristlike gruppide ning juutluse vahel.

Mandalaste loomismüüdile võib leida paralleele ka teistest Nag Hammadi tekstidest ja gnostiliste süsteemide kirjeldustest, mis on jõudnud meieni kirikuisade vahendusel. Nii esineb mandalastel oluline kaosevee-kujutlus ka Nag Hammadist leitud teostes „Arhontide hüpostaas“ (NHC II,4, p 87,11–23) ja „Johannese apokrüüf“ (NHC II,1 p 14,23j.30–34). Ptahiliga sarnane demiurg, kes esmalt tekkib ise ja siis loob materiaalse maailma, leidub ka Irenaeuse kirjelduses barbelognostikute süsteemist (IrenHaer I,29) ja valentiniaanidel. Enamasti loob gnostilistes süsteemides ja tekstides maailma grupp olendeid, kelle arv vastab sageli Ptahili kaaslaste arvule – neid on seitse, kusjuures ka teistes gnostilistes süsteemides samastatakse neid planeetidega. Seda loojate seitsmikku kohtab näiteks Satornilosel (IrenHaer I,24,1), „Johannese apokrüüfis“, teoses „Maailma algusest“ ja Origenese kirjelduses ofiitide süsteemist (Cels IV,30). Tähelepanuväärne on, et Satornilos nimetab seitset loovat väge ingliteks. Vanas Testamendis on küll juttu inglitest, aga seal ei räägi kusagil, et inglid oleksid osalenud loomises. Sellest räägib aga hilisem juudi ja samaaria pärimus (vt Fossum 1985), mis viitab selle mütologeemi pärinemisele juutlusest. Juudi taustaga mütologeemidel on gnoosises nii oluline roll, et tasub tõsiselt kaaluda, kas ei peaks otsima gnoosise juuri teatud antiikse juutluse ringkondadest, nagu seda teevad Quispel (1954), Rudolph (1975), Birger A. Pearson (1990) ja paljud teised uurijad (vt Lahe 2012b).

Paljud mandalaste loomismüüdis leiduvad motiivid on tuntud kogu muistses Lähis-Idas. Sellised on näiteks kujutlus veest kui kõige algest ja loomine sõna läbi, mida kohtab nii muistse Mesopotaamia kui ka Egiptuse mütoloogias. Kuid lähimaid paralleele pakub mandalaste loomislugudele siiski gnostiline mütoloogia – sealt pärinevad nii loomise eellukku kuuluv emanatsioonikujutlus, mandalaste demiurg, tema planeetidega samastatud seitse kaaslast kui ka demiurgi samastamine Iisraeli Jumalaga (millele viitavad selgelt nii kaks tema nimedest – Adonai ja El-Šiddai – kui ka tema seos juutidega, kellest mandalaste pärimustes on palju juttu). Mandalaste kuuluvus gnostilisse traditsiooni on praeguses uurimises fakt, mis ei vaja tõestamist, küll vajab aga mõnede uurijate meelest tõestamist väide, et on olemas ideed, mis ühendavad erinevaid gnostilisi tekste ja süsteeme. Veel mõnikümmend aastat tagasi olid selles veendunud kõik gnoosise uurijad, praegu aga enam mitte (vt nt Williams 1996; King 2003; vt ka Lahe 2009). On üpris kindel, et Väike-Aasiast pärit ja hiljem Lugdunumis (Lyonis) tegutsenud piiskop Irenaeus ei olnud puutunud kokku mandalastega Mesopotaamias, ja ka see, et mandalased ei olnud lugenud Nag Hammadist leitud koptikeelseid gnostilisi tekste. Ometi kinnitab rida kattuvaid motiive maailma- ja inimese tekkeloos mandalaste kirjanduses, Irenaeuse refereeritud gnostilistes süsteemides ja Nag Hammadist leitud teostes „Maailma algusest“ ja „Johannese apokrüüf“, et need tekstid moodustavad ühtse sisulise terviku. Kas me nimetame seda tervikut gnoosiseks või mõtleme selle jaoks välja mingi uue nimetuse, on aga juba maitseküsimus.

Tekstis esinevad lühendid

IrenHaer – Irenaeus, Adversus haereses.

NHC – Nag Hammadi Codex. Lühendile järgnev rooma number tähistab koodeksi numbrit (neid on kokku 13), sellele järgnev araabia number teose numbrit.

Cels – Origenes, Contra Celsum.

Kirjandus

Allen, James P. (1988) Genesis in Egypt. The Philosophy of Ancient Egyptian Creation Accounts. New Haven, Connecticut.

Buckley, Jerome (2005) The Great Stem of Souls. Reconstucting Mandaean History. New Jersey.

David, Rosalie (2005) Religioon ja maagia Vanas-Egiptuses. Tallinn.

Fossum, Jarl E. (1985) The Name of God and the Angel of the Lord. Samaritan and Jewish Concepts of Intermediation and the Origin of Gnosticism. Tübingen.

Kasemaa, Kalle (1975) De origine et theologia mandaeorum. Mandalasist ja manda usundi gnostilisest lunastusõpetusest. Palamuse [käsikiri].

King, Linda Karen (2003) What is Gnosticism? London.

Lahe, Jaan (2009) „Kas gnoosis on olemas? Diskussioon gnoosise mõiste ja olemuse üle XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse gnoosise-uurimises“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/58, 138–156.

Lahe, J. (2012a) Gnosis und Judentum. Alttestamentliche und jüdische Motive in der gnostischen Literatur und das Ursprungsproblem der Gnosis. Leiden, Boston.

Lahe, J. (2012b) „Die Schöpfung des Menschen in der mandäischen Literatur und ihre Parallelen in den koptisch-gnostischen Schriften von Nag Hammadi“ – Forschungen zur Anthropologie und Religionsgeschichte 43. Münster, 149–160.

Lidzbarski, Mark (1925) Ginza. Der Schatz oder das grosse Buch der Mandäer. Göttingen, Leipzig.

Lupieri, Ernesto (2001) The Mandeans: The last Gnostics. Grand Rapids, Michigan.

Morenz, Siegfried (1960) Ägyptische Religion. Stuttgart.

Pearson, Birger A. (1990) Gnosticism, Judaism, and Egyptian Christanity. Minneapolis.

Quispel, Gilles (1954) „Christliche Gnosis und jüdische Heterodoxie“ – Evangelische Theologie 14, 474–484.

Rudolph, Kurt (1960) Die Mandäer. I. Bd. Prolegomena: Das Mandäerproblem. Göttingen.

Rudolph, K. (1965) Theogonie, Kosmogonie und Anthropogonie in den mandäischen Schriften. Eine literarkritische und traditionsgeschichtliche Untersuchung. Göttingen.

Rudolph, K. (1975) „Randerscheinungen des Judentums und das Problem der Entstehung der Gnosis“ – K. Rudolph (Hgg.) Gnosis und Gnostizismus. Darmstadt, 768–797.

Rudolph, K. (2005) Die Gnosis. Wesen und Geschichte einer Spätantiken Religion. 4. Aufl. Göttingen.

Williams, Michael A. (1996) Rethinking „Gnosticism“. An Argument for Dismantling a dubious Gategory. Princeton.

Wilson, Robert MacLachlan (1972) „The Gnostics and the Old Testament“ – Ex Orbe Religionum (Studia Geo Widengren oblata). Ed. by J. Bergman et al., Leiden, 164–168.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.