Sissejuhatuseks

Kristlaste jaoks on peatselt algamas advendiaeg, mil mõtleme maailma uuele algusele Jeesuses Kristuses. Muu maailma jaoks näikse aga olevat kätte jõudmas maailma lõpp. Teadupärast läheneb kurjakuulutava kiirusega järjekordne maailmalõputärmin 21. detsembril 2012, maiade kalendri käesoleva maailmaajastu lõppu märkiv kuupäev. Selles kontekstis on kindlasti paslik taas kord lõpuaegadest kõnelda ka Kirikus & Teoloogias.

Olles juba hulga aastaid seotud teaduse ja religiooni debatiga ning ka siinses väljaandes sel teemal sõna võtnud (Karo 2012), lähenen allkõneldavas eshatoloogiale samuti eelkõige teaduse ja religiooni seoseid silmas pidades. Meenutades siinkohal valdkonna klassiku, maestro Ian Barbouri rõhutust, et vähemalt peaksime jõudma olukorrani, kus teadus ja religioon on dialoogipartnerid, siis – kaks teineteisega lähedalt seotud teemat, mille puhul tõepoolest selgelt ilmneb teaduse ja religiooni ühisosa, on maailma ja elu algus ning nn viimsed asjad – maailma lõpp. Seda ühisosa, kuid üksiti ka teaduslike ja piibellike lõpuootuste erisusi alljärgnevas otsingi, püüdes ühtlasi jõuda jälile seekord sotsiaalses teadvuses üsna epideemilised mõõtmed võtnud lõpuhullustuse lähetele.

Niisiis: need 29 päeva

Gregg Braden kirjutab: maiade kalendri kohaselt elame ühe ajastu, 5126 aastat väldanud tsükli lõpus. Käesolev maailmaajastu algas 3114. a eKr ja lõpeb 21. detsembril 2012 (Braden 2010, 9). Ehkki Braden – olgugi ta New Age’i mõtleja – jääb oma väljaütlemistes ses osas korrektseks, et räägib ühe ajatsükli lõpust, on veebiavarustes ja ka massimeedias pigem levinud kujutlus, et 21. detsembril 2012 tuleb maiade arvestuse järgi maailma lõpp.

Kust see kuupäev on saadud? Braden kirjutab: maiade nn pika loendi kalendris on käesoleva maailmaajastu viimane päev kirjas viieosalise koodina, mille igal osal on ainulaadsed nimed ja mis tähistavad kahanevaid ajaühikuid. Nii on baktun 144000-päevane tsükkel, katun 7200-päevane tsükkel, tun 360-päevane tsükkel, winal 20-päevane tsükkel ja kin ühepäevane tsükkel. Selle koodi järgi määratleb maiade kalender meie ajastu lõpukuupäevana 13.0.0.0.0 e 13 baktun’i tsüklit (Braden 2010, 10). Kui viia see kood vastavusse meie ajaarvamissüsteemiga, siis ilmnebki, et meie ajastu lõpupäevaks on 2012. a põhjapoolkera talvine pööripäev.

Niisiis, 21.detsember 2012 lõpetab maiade kalendri seisukohalt ühe 5126^[1] aasta pikkuse ajatsükli, mis algas 11. augustil aastal 3114 eKr (maiade loendi aluskuupäev). Olenemata sellest, kas selles päevas nähakse vaid ühe pika tsükli või meile seni tuntud maailma lõppu, toidab see inimeste (hirmu-)fantaasiaid. Nt Bob Sitler mainib järgmisi 21. detsembriga seotud kujutlusi: (1) sel päeval võetakse inimkond vastu maavälisesse tsivilisatsioonide föderatsiooni (nii nt Richard Boylan, New Age’i suurkujusid); (2) 21. detsembril algab pikk pimeduseperiood, mille järel tulevad „päikesemehed“ ja toovad inimkonnale tulevikumärgi^[2]; (3) elu Maal lõpeb seoses massiivse plahvatusega Päikesel; (4) sel päeval pöörduvad Maa (magnet-)poolused pahupidi – katastroofiliste tagajärgedega (Sitler 2006, 27–28). Eesti kontekstis levib – ilmselt Enn Kasaku fantaasiaromaani „Vaba pattulangemise seadus“ mõjul – kujutlus, et 21. detsembril kaob maailmast elekter. Nende hirmustsenaariumite valguses pole ime, et leidub hulgaliselt inimesi, kes „maailmalõpuvarusid“ soetavad (nt soola, tikke, konserve – parem olevat ju karta kui kahetseda, pealegi, kui maailmalõpp peaks tulemata jääma, siis saab need varud ju ikkagi ära kasutada^[3]).

Levinud on aga ka positiivseid tõlgendusi. Ilmselt enimekspluateeritud on neist arvamus, et 21. detsembril 2012 saab alguse inimkonna uus spirituaalne ärkamine ja taipamine. Just nii mõistab asja ka juba mainitud Gregg Braden oma raamatus „Fraktaalne aeg: 2012. aasta saladused ja uue maailmaajastu algus“. Kuivõrd tegu on ilmeka ja õpetliku näitega, siis tutvustan ta mõttekäigu peajoonist pikemalt.

Braden alustab oma käsitlust üldülevaatega maiade kalendri loogikast, juhtides tähelepanu erineva pikkusega tsüklite olulisele rollile selles ning rõhutades, et praeguse pika tsükli lõppu – ehkki erinevates (religioossetes) traditsioonides on seda kujutatud erinevalt – on pea üksmeelselt kontseptualiseeritud eepilise „pimeduseajastuna“. Ta märgib: alates hindu yuga’de õpetusest kuni maiade pika loendini on meie ajastu lõppu kirjeldatud kui sõdade, kannatuste, liialduste ja ebavõrdsuse perioodi. Seesuguste kirjelduste taga on ajaloos ja mütoloogias talletunud pärimus eelmise 5126-aastase tsükli lõpuga seonduvast. See räägib sõdadest, meeletustest, globaalsetest hädadest. Aga praegu, ütleb Braden – tänu uuele tehnoloogiale, maailma protsesside paremale mõistmisele jms –, on meil võimalus valida uuelaadne, rahuldustpakkuvam tulevik, mis algava uue tsükli vältel tärkab praegusest kaosest. Sel teel on meil kasutada õpetused ja hoiatused, mida nende 250 põlvkonna vältel, mis meid eelmisest suurest murranguperioodist lahutavad, on läbi tekstide, pärimuste ja templiarhitektuuri edasi antud (Braden 2010, 9–16, 19–24).

Tasub panna tähele, mis toimub Bradeni mõttekäigus retoorilises plaanis. Autor esitab oma lugu väga dramaatiliselt – meie ees on maiade kood. Seda lahti muukides jõuame teatud müstilise daatumini. Seda daatumit kontempleerides hakkab meile koitma möödunud põlvkondade sõnum, mis on talletet nähtavates objektides ning mida õigesti kasutades võime kohe praegu jõuda Tõotatud Maale. Ehk siis: just nii, nagu ikka eshatoloogiliste müütide puhul, on ka siin tegu oma aja ja keskkonna mõtestamisega, aja ja ruumi struktureerimisega (vt allpool). Tähenduslik on ka asja pakilisuse rõhutamine: see kõik juhtub just praegu, me elame erilisel, lõpuajal (vrd algkristlaste arusaamaga oma ajastust^[4]).

Kokkuvõttes kujutab Bradeni raamat endast niisiis maiade „koodile“ toetuvat traktaati viimsete aegade teemal, mille järgi me oleme kohe-kohe sisenemas Uude Maailma. Selle kandvaks ideeks on maiade kalendri mitmetasandiline tsüklilisus, millest Braden arendab välja aja fraktaalsuse idee. Kui aeg moodustab fraktaalseid tsükleid, siis on meil põhjust uskuda, et midagi sellist, nagu näeme maailmas tänapäeval toimumas, on juba varem toimunud. Et niisugune mõttekäik inimesi haarab, on ootuspärane. Otsese vihje annab ses osas ka Bradeni raamatu 1. ptk pealkiri: „Ajakoodi programm. Tuleviku leidmine mineviku tsüklites“ (meenutatagu siinkohal Eestiski poppi ütlust: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta).

Nüüd: arusaam, et minevikus tuhnimine annab midagi väärtuslikku tuleviku jaoks, on tähendusrikas eelkõige tsüklilise aja- ja ajalookäsitluse kontekstis. Ja just selles aspektis eristub Bradeni vaade üsna selgelt nii teaduslikust kui ka kristlikust eshatoloogiast. Tegelikult valitseb aja olemuse küsimuses teaduse ja kristliku mõtlemise vahel harvaesinev üksmeel. Nii teaduslikus kui piibellikus mõttes on aeg põhimõtteliselt lineaarne (ja mitte tsükliline). Teadusliku vaate järgi tekkis aeg Suure Paugu käigus, kulgedes sealt edasi pöördumatult.^[5] Piibli seisukohalt algab aeg meile tuntud maailma tähenduses loomisest ja kulgeb nii vähemalt kuni Issanda Päevani. Siiski, olgugi, et nii teadus kui ka kristlik teoloogia arendavad õpetusi viimseist asjust ning nõustuvad aja olemuse osas, on nende õpetuste tulemiks olevad eshatoloogiad oma tonaalsuselt üsna erinevad. Vaatlengi neid õpetusi nüüd võrdlevalt.

Teaduslikest „eshatoloogiaist“

Teaduslike maailmalõpustsenaariumite ühiseks nimetajaks, märgib John Polkinghorne, on nende sügav pessimism (tema sellesisulise artikli vastav lõik on pealkirjastatud sobivalt: Frustration and Futility^[6]). Kosmoloogilised „õõva-stsenaariumid“ võib jagada kaheks: (1) need, mis viitavad tulevikus kindlasti asetleidvatele hävingulistele sündmustele, nt universumi soojussurm; (2) need, mis kaaluvad võimalikke tulevikustsenaariume, nt ulatuslik tuumakonflikt; Maa kokkupõrge suure meteoriidiga (Polkinghorne 2000, 29–30).

Alustades esimestest: Michael Lemonick kirjeldab ajakirjas Time kujukalt ja poeetiliselt üht universumi jätkuval ja üha kiireneval paisumisel põhinevat stsenaariumi. See ennustab, et Maalt vaadatuna liiguvad meie praegu nähtava universumi ca 100 mrd galaktikat järk-järgult vaateulatusest välja. Seks ajaks on Päike enne oma pikaldast surma tõmbunud kokku nn valgeks kääbuseks, soojendades seda, mis iganes emakesest Maast selleks ajaks alles on, ainult nõrgalt. Seesama saatus tabab enamikku tähti, ehkki mõned „valitud“ nende hulgast lõpetavad plahvatavate supernoovadena. Kõik, mis universumist alles jääb, on mustad augud, ärapõlenud tähtede hõõguvad söed ja elutud planeedikestad. Kogu see surnud mateeria vajub lõpuks mustadesse aukudesse, mis omakorda lagunevad „uit-osakesteks“. Viimased võivad teineteisega juhuslikult liitudes moodustada „aatomeid“, mis on suuremad kui terve praegune universum. Lõpuks lagunevad ka need ja sealt edasi on universum külm, tühi, pime ja elutu paik (Lemonick 2001).

Sellesuunalistes diskussioonides on Johan Ferreira sõnul aga eelmärgitust tavapärasemad siiski kaks järgnevat, tänaseks aga mõnevõrra aegunud stsenaariumi. (1) Universumi soojussurm. Pidades silmas termodünaamika teist seadust on arukas oletada, et varem või hiljem saavutab entroopia universumis maksimumi. Teiste sõnadega: kogu energia on „mandunud“ soojuseks, mis jaotub ühtlaselt üle kogu universumi. Tulemus oleks sama, mis eelmise stsenaariumi puhul – pime, elutu ja peaaegu täiesti külm maailm. On pakutud, et universumi soojussurm võiks saabuda ca 60 mrd aasta pärast. (2) Big Crunch (vs Big Bang). Siin on tegu ideega, et varem või hiljem universumi paisumine peatub. Kasutades Neil Gillmani mõisteid, kukub universum lõpuks oma raskuse all kokku. Tulemuseks oleks universumi taandumine singulaarsusse ja võimalike eelduste teke uueks Suureks Pauguks (nn ostsilleeruv universum) (Ferreira 2003, 307; Gillman 2007, 43).

Tulles nüüd globaalse tasandi hävingustsenaariumite juurest lühidalt ka lokaalsete juurde: tegelikult ei ole meie seisukohalt kuigivõrd oluline, kas ja millal mõni ülalkirjeldatud arengutest teoks saab. Sest, nagu Ferreira täiesti asjakohaselt märgib: seks ajaks, kui kõik see juhtuma hakkab, on elu Maal juba ammu niikuinii lõppenud. Päikese eluiga on suurusjärgus 10 mrd aastat, millest pool on juba kulunud. Et Päike paisub teatud faasis nn punaseks hiiuks, on kõige rohkem 5 mrd aasta pärast elu Maal nii või teisiti lõppenud (Ferreira 2003, 307).

Niipalju neist stsenaariumeist, mis räägivad kindlasti asetleidvaist tulevikusündmustest. Nüüd neist, mis räägivad võimalikest. Ütlematagi selge, et selliseid on liikvel võrreldamatult enam. Neist enimlevinud puudutavad Maa kokkupõrget mõne kosmosest pärit objektiga. Ferreira nt osutab, et kogu maist elu ohustavad kokkupõrked toimuvad laias laastus iga 30 mln aasta järel, kusjuures praeguseks on see „tähtaeg“ juba oluliselt ületatud (Ferreira 2003, 307–308). Ühe võimalusena on pakutud ka supernoova plahvatust meie galaktikas (nii nt Gillman 2007, 43). Hoopis tavapärasemad on aga meie koduse Maa sisestel protsessidel põhinevad stsenaariumid. Neid on seinast seina: alates globaalsele soojenemisele toetuvaist ja keskkonnateadlikule „meeleparandusele“ kutsuvaist teadusteooriaist kuni mõne aasta taguse seagripi hulluse stiilis pandeemiahirmuni – kõik seesugused pessimistlikud stsenaariumid on vaadeldavad eshatoloogia kontekstis.

Üldine pilt, mille teadus tulevikust maalib, on niisiis rusuv: Maad (ja hiljem kogu kosmost) tabab igal juhul häving, elu on paratamatult määratud hukule. Neil Gillmani sõnul äratab seejuures ühest küljest tähelepanu, et enamikus mainitud stsenaariumeist on inimkonna ja üksikindiviidi tulevik absoluutselt ebaoluline. Teine küsimus aga, mille võiks eelkõneldu valgel püstitada, on: miks huvitab muidu pragmaatilisi teadlasi miski, mis juhtub (ja võib-olla ei juhtugi) alles miljardite aastate pärast? Miks selle uurimisse märkimisväärseid ressursse suunatakse? (Gillman 2007, 39, 43.)

Vastusest sellele küsimusele koorub kõigi ajastute eshatoloogiaid motiveeriv jõud, milleks Gillmani sõnul on inimlik vajadus tuua kosmos välja kaosest ning kord anarhiast. Inimene on struktureeriv olend. Me struktureerime ruumi ja aega, kujutledes sekundeid, minuteid, tunde, päevi jne. Me peame teadma, kus me ajas ja ruumis asume, sest muidu tunneksime end eksinuna. Makroskoopilisel tasandil tähendab see, et me alustame algusest ehk maailma loomisest/tekkest ja siis küsime, kus on lõpp, tulevikuajastu. Kui pole algust ega lõppu, siis pole ka keskpaika ja järelikult me ei tea, kus me oleme, ega oska orienteeruda. Tekib kaos (Gillman 2007, 40).

Siit Gillman jätkab: katsed selgitada, kuidas korrastatud kosmos kaosest esile kerkis, on religiooni tavalisimaid tunnuseid. Selles taustsüsteemis on kõik eshatoloogilised mõttekäigud religioossed, kuivõrd nad on kosmose korrastamisvahendid. Need aitavad meil oma maailmakogemust struktureerida ja mõtestada. Need annavad kõige laiema mõeldava raamistiku, vastamaks küsimusele, kus me ajaloos, looduses ja sotsiaalselt asetseme (Gillman 2007, 40).^[7] Siirdugemgi siis nüüd juba traditsioonilisemate piibellike raamistike juurde, mis eelkirjeldatutega ühismõõtuvad.

Kristlikest ootustest

Niisiis: selleks, et end maailmas orienteerida, vajame lisaks teadmisele, kust tuleme, ka pilti sellest, mis ees ootab. Teaduse arusaamad, nagu nägime, on ses suhtes üldiselt pessimistlikud. Seetõttu pole üllatav, et paralleelselt pessimistlike teaduslike stsenaariumitega on kerkinud esile mitmesuguseid „sekulaarseid eshatoloogiaid“, mis erinevalt teadusest tõotavad inimkonnale tulevikuks midagi positiivset. Gillman toob siinkohal näitena marksistide ning kommunistide tulevikustsenaariumid (Gillman 2007, 43). Kommunismi puhul on seos eriti selge: tulevikuvisiooniks on midagi paradiisisarnast. Selles kontekstis ei tundu sugugi imestamisväärne, et nt Lenini ja Stalini omaaegne ikonograafia meenutab ilmselgelt Lunastajaga seonduvat.

Tänase teaduse tulevikunägemusest positiivsemat vaadet esindab – ehkki mitte nii ühemõtteliselt kui kommunism – kristlik eshatoloogia. Maailma vääramatu ja katastroofilise lõpu asemel leiame siit lootuse uuele heaolu- ja õitsenguajale. Optimistlikum lõpuaegade mõistmine ilmneb tegelikult juba eshatoloogia mõiste etümoloogiast, kui asetada see Piibli konteksti. Krk éshatos tähendab teadupärast küll „viimast“ või „lõppu“, aga piibellik mõte ei pea viimsete asjade all silmas maailma lõppu pessimistlikus tähenduses. Nagu mainitud, tuleneb piibliteksti loogikast lineaarne ajamõistmine, mis erineb traditsioonilisest tsüklilisest ajalookäsitlusest ja sarnaneb teaduslikule. Ent selles küsimuses, kuidas kõik lõpeb, läheb piiblitekst oma teed. Aeg ja ajalugu suunduvad siin teatud positiivse eesmärgi suunas. Ferreira sõnul: Jumal suunab ajalugu selle viimse täitumise (ultimate fulfilment) suunas. Teisiti: Jumalal on maailma ja inimkonna loomisega kindlad eesmärgid ja viimsed asjad on seetõttu suurte, positiivsete ootuste täitumise märgid. Ehk: Piibli kontekstis on eshatoloogia pigem positiivne kui negatiivne mõiste (Ferreira 2003, 308).

Vaadakem nüüd mõningaid näiteid kontseptsioonidest, mis ühest küljest seostuvad Piiblis lõpuaegade kohta mainituga, kuid teisalt ülal teaduse poolt välja pakutud stsenaariumitega. Üheks olulisimaks neist on kindlasti kujutlus Issanda Päevast. Näib, et Vana Testamendi kontekstis viidatakse selle kontseptsiooniga tulevasele õnnistuse- ja õitsenguajale. Kuid mitte alati. Ses osas on huvitav kirjakoht Aamose 5:18–20:

„Häda neile, kes igatsevad Issanda päeva! Milleks teile Issanda päev? See on pimedus, aga mitte valgus. See on, nagu keegi põgeneb lõvi eest, aga temale tuleb vastu karu; või nagu keegi tuleb kotta, nõjatub käega seinale, aga madu salvab teda. Eks ole Issanda päev pimedus, aga mitte valgus? See on sünge ja sel pole sära.“

Siin on Ferreira sõnul näha, et traditsiooniliselt eeldab väljend „Issanda Päev“ midagi head. Ent Aamos pöörab selle pea peale, öeldes, et see toob pimedust ja mitte valgust. Ehk: tuuakse sisse idee, et Issanda Päev on üksiti ka kohtumõistmise päev. Tekst pöördub siin maailma loomisega seotud piltide juurde, viidates kaosele ja korrastamatusele, nagu algul, kui „maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal“ (Gn 1:2). Uues Testamendis saab Issanda Päevast ka Kristuse päev. Samuti lisandub arusaam, et Issanda Päev tähendab ka Jeesuse teist tulemist (Ferreira 2003, 311–312).

Issanda Päevast aktsendilt eristuvaina võiks mainida apokalüptilisi visioone. Ferreira sõnul on need algselt olnud keskendunud Jumala otsesele sekkumisele ajalukku, muutmaks oma rahva väljakannatamatuks muutunud situatsiooni. Hilisemalt on need aga keskendunud pigem nüüdse ülesele uuele maailmakorrale ja -ajastule, sellele, mida ehk kõige paremini iseloomustab kujutlus Uuest Loodust. Üks kujukamaid kirjakohti ses osas võiks ehk olla Js 65:17jj. Siin rõhutatakse, et uus maailmakord on Jumala otsese tegevuse tulem (sellele viitab verbijuure br’ kasutamine, mis on Vanas Testamendis teatavasti kasutusel üksnes Jumala loomistegevuse kohta). Ehk siis: jutt on millestki võrreldavast Gn 1:1jj-s kirjeldatuga. Kui võtame arvesse, et väljend „taevas ja maa“ viitab kogu loodud maailmakorrale, siis ilmneb siit, et viidatakse millelegi enamale kui teatud algse, rikkumata loodu taastamine. See, millest jutt (Uus Loodu), on vähemalt osaliselt praeguses maailmas tundmatu-teadmatu ja põhimõtteliselt uus (Ferreira 2003, 313).

Lõpuaegadesse puutuvalt ei saa kindlasti mainimata jätta ka Jumala Kuningriigi kontseptsiooni. Kui Jeesus jutlustab Jumala kuningriiki, siis pole see üksnes prohvetlik lootusesõnum: see on, kui kasutada Ferreira sõnu, ka tolle tõotatud kuningriigi koidik ise. Ehk: Jeesuse isik märgib punkti ajaloos, milles maailma siseneb radikaalselt uus olemise vorm – Jumala kuningriik (Ferreira 2003, 315). Nii võibki Uus Testament rääkida taeva ja maa (s.o kogu meile tuntud maailma) möödumisest. Universum sellisena, nagu me teda tunneme, ei ole igavene, selle vahetab välja teistsugune olemise kord. Selle uue korra esilekerkimise ning vastavate ootuste-lootustega seoses väljendutakse ehk lakoonilisimalt ja otseseimalt 2Pt 3:10 ja 3:3:

„Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“

Ferreira osutab, et lõpukujutlused on siin taas seoses kohtumõistmise ideega – oodatakse radikaalset, ootamatut ja äkilist kosmilist transformatsiooni. Nii nagu teaduslikule kosmoloogiale toetuvate „eshatoloogiate“ puhul, rõhutatakse ka siin vana maailmakorra kataklüsmilist lõppu, kuid sellega liitub vahetult uue õnnistus- ja rahuajastu esiletuleku ootus (Ferreira 2003, 316).

Toomaks need kolm lõpuaegadega seotud piibellikku kontseptsiooni nüüd ühise nimetaja alla, märgib Gillman õigustatult: kõik mainitud näited eeldavad vaikimisi, et praeguse maailmaga on midagi kapitaalselt viltu. Mõelgem hetkeks. Pidades silmas, et alguse- ja lõpulugusid vajame me orienteerumiseks ajas ja ruumis, on tegelikult kogu Gn 1 loomislugu üks suur struktureerimismüüt. Jumal jagab, lahutab (veed, maa ja mere, öö ja päeva jne). Lühidalt: kõik asetatakse korrapärasesse skeemi. Ja nüüd – nota bene –, loomise „kroonijuveeliks“ on sabat. Seitsmendal päeval Jumal puhkas ja maailm jõudis täiuseni. Selle täiuse katkestas pattulangus, mäss. Aadam ja Eeva tahtsid saada ise jumalaiks. Loogika on siin selles, et niisugusena mõistetud maailmas ei saa ajaloo sihiks olla midagi vähemat kui täiuse taastamine (Gillman 2007, 41–42). Kas siis läbi restitutsiooni (nii Gillman) või milleski päris uues. Teiste sõnadega: oleme inimestena justkui pideval palverännakul, otsides lunastust ja teed tagasi süütuse aega ja paika, jumalikku hingamispäeva. Just sel taustal märgib Gillman, et iga hingamishetk, mida maailmas kogeme, on mingis mõttes meenutus maailmast, mis kord oli ja mis kord olema saab. Teisiti: see on üksiti nii meenutus Jumala loomistööst kui ka tulevaste aegade eelmaitse (Gillman 2007, 42).

Niisiis: erinevalt teaduslikul kosmoloogial põhinevaist eshatoloogiaist paigutab piibellik lõpuaja nägemus tuleva ajastu keskmesse just nimelt inimliku dimensiooni. Ent olulisi erisusi on veelgi. Kui kosmoloogilised maailmalõpustsenaariumid on täiesti predetermineeritud, siis Piibli mõttes on kosmiliste protsesside tuumaks Jumala tahe (Gillman 2007, 45). See tähendab üksiti, et maailm ei ole vääramatu, hingetu masin, milles inimene tühise mutrikesena ei saa midagi muuta. Teaduslikul kosmoloogial põhinevate maailmalõpustsenaariumite ebaisikulisuse tõttu tuleb inimlik ebamugavustunne tegelikult esile ka teadlaste endi väljaütlemistes. Meenutades ülal viidatud Lemonicki artiklit Time’is, tasub tähele panna, et seal esitatav kirjeldus sisaldab märkimisväärsel hulgal inimlikke emotsioone haaravaid märksõnu. Võtkem kasvõi selle lõppjäreldus: „Lõpuks on universum külm, pime ja mahajäetud paik.“ Gillman osutab, et kõik need kolm määratlust väljendavad tunnet, inimlikku hoiakut (Gillman 2007, 46). Inimlikust vaatepunktist oleks selline lõpp väljakannatamatult troostitu. Võrdluseks võib tuua suure osa kriitikute palju kiidetud Euroopa filmikunsti, kus saab vaadata põnevat ja haaravat filmi, elada kangelastele kaasa, aga lõpuks saavad kõik head surma, pahadel läheb hästi ja kõigil on väga paha. Selline lõpp ei tundu meile inimestena loomulik. Ses mõttes on tõsiasi see, et piibellikus tähenduses ei ole kosmos predetermineeritud „kellamehhanism“, vaid sõltub igal hetkel pigem Jumala tahtest, osutab sellele, et inimeste ja loodud kaasloojatena võime me õigustatult loota.

Just lootuse fenomenile apelleerides võtab Gillman kokku ka oma teaduslikke ja piibellikke eshatoloogiaid võrdleva artikli. Mingis mõttes on kõik kinni just küsimuses, kas meil on või ei ole lootust. Gillman kirjutab: lootus ei ole soovmõtlemine. See pole ka põhjendamatu optimism. See on miski, mis ilmneb olukorras, kus kogu statistika räägib sinu vastu ja sulle öeldakse: „Lõpeta eitamine“ (nt raske haiguse puhul). Sellistes olukordades tunneme enestes kõigele vaatamata lootust, mingist määramatust allikast lähtuvat tunnet, et kõik läheb veel hästi. Kust see tunne tuleb? Miks see on meile sündides kaasa antud? Gillman jätkab: „Vaata reaalsusele otsa, pole mõtet enam lootust hellitada,“ – me kõik oleme neid „ratsionaalsusele“ üles kutsuvaid lauseid kuulnud. Just tõik, et inimesi (või iseennast) püütakse niisuguste üleskutsetega „kainestada“, näitab, kui fundamentaalne ja kaalukas on lootus tegelikult. Kosmilises mõõtkavas ilmneb see valmisolekus seista ausalt vastakuti maailma kogu ebatäiuslikkuse ja hädadega ning omaenda isikliku elu täitumata mõõdetega ja vaatamata kõigele sellele siiski loota. Seesugune lootus on eshatoloogiline, selline, et kunagi, kusagil tuleb aeg, mil need hädad ja puudujäägid kaovad (Gillman 2007, 46–47).

Kokkuvõtteks

Maailmalõpustsenaariumid – olgu need teaduslikud, kristlikud või New Age’i põhised – kerkivad esile inimlikust vajadusest maailma struktureerida ja sedakaudu mõtestada. Gillmani järgi seob kõiki selliseid stsenaariume müütilisus. See kehtib ka teaduslike eshatoloogiate kohta: siingi seletatakse nähtavat maailma, viidates millelegi kogemuse kaudu ligipääsmatule, mille tõttu asjad on just nii, nagu nad on (Gillman 2007, 48). Seetõttu kerkib küsimus: millist neist müütidest eelistada? Siin on Gillmanil positsioon, mis väärib tsiteerimist. Ta ütleb järgmist:

„Mulle näib, et tegu on kahe võrdselt väärtusliku master-story’ga, mis käsitlevad peaküsimustes harva kokku puutuvaid, kuid võrdselt olulisi tegelikkuse aspekte. Selle lahkukasvamise algpõhjus on lootus. Kaasaegses kosmoloogias pole lootusele ruumi. Ent kui lootusele ruumi ei jäeta, siis osutub nii minu elu kui ka kogu maailm mõttetuks – edasikaebamise õiguseta. Seetõttu olen ma veendunud, et mistahes teoloogia nurgakiviks peab olema just eshatoloogia“ (Gillman 2007, 48).

Ent asi pole üksnes lootuses. Ted Peters märgib: oma parimais ilminguis on nii teadus kui ka religioon pühendunud tõele – kuidas iganes me seda viimast siis ka defineeriks. Teadlased ja teoloogid ei pruugi lähiajal (või mitte kunagi) nõustuda üksteisega meie kosmilise kodu tuleviku osas. Kuid kuna mõlemale poolele on oluline tõde, on vajalik ja kaalukas ka omavaheline dialoog (Peters 2001, 564).

Seda viimatimainitut – tõde (ning selle üht kriteeriumi, praktikat) – silmas pidades on paslik käesolev kirjatükk ka lõpetada. Ja nimelt, kui küsime, mis siis ikkagi on tõde 21. detsembril, so 29 päeva pärast väidetavalt toimuva maailmalõpu asjas, siis 21. detsembri hommikul võib igaüks aknast välja kaedes ise veenduda, kas kätte on jõudnud inimkonna Uus Koidik või lihtsalt üks järjekordne reede hommik.