Arvamused

Teoloogiline kõrgharidus: mitu alternatiivi meil on?

Situatsioon Eesti teoloogilise kõrghariduse maastikul on keeruline, ehkki võime olla õnnelikud, et just lipulaev, Tartu Ülikooli usuteaduskond (TÜ), on saanud viimase kahekümne aasta jooksul areneda enam-vähem rahulikus tempos. Hulk muresid, mida olen viimase kümne aasta jooksul kogenud, sunnivad järgnevaid mõtteid lugejatega jagama, mis siis, et ma ei ole kõige parem inimene seda tegema, sest ma ei ole kunagi kuulunud kaalukatesse otsustuskogudesse ja olen lisaks muutnud kaks korda kardinaalselt oma seisukohta EELK Usuteaduse Instituudi (UI) suhtes.

Sellele, mis juhtus täpselt 2011. aasta kevadel ja suvel, kui UI-d reorganiseeriti rakenduslikku kõrgharidust andvaks kooliks, ning milliste raskustega sellest tegelikult läbi tuldi, peavad vastuse andma kirikuloo uurijad tulevikus. Nende sündmuste käigus lahkusin UI põhikohaga töötaja kohalt minagi ja mälestusi kirjutan parem millalgi tulevikus. Aga olukorra plusse ja miinuseid olen näinud ja neist kirjutan. Miinuspoolele jäävad inimressursi vähesus, raha vähesus ja teoloogilist kõrgharidust andvate koolide suur arv, millele vastu saab positiivsest tiivast seada ehk vaid mitmekesisuse ja regionaalse argumendi.

Inimressursi vähesus tähendab esiteks spetsialistide vähesust. Kõrghariduse andmine eeldab teatavasti kompetentseid õpetajaid. Viimaste puhul võib mu meelest nimetada vaid ühte teoloogia valdkonda, kus – kui üldse – saab Eestis rääkida tekkivast kompetentsi konkurentsist – see on kirikulugu. Konkurentsi tekkimiseks ei piisa ainult täpselt sellisel hulgal doktorikraadiga inimestest iga distsipliini lõikes (Vana ja Uus Testament, süstemaatiline teoloogia, kirikulugu, praktiline teoloogia, võrdlev religioonilugu, religiooniuuringud), nagu on meil teoloogilisi koole. Tarvis on rohkem, sest ka kirikud vajavad doktorikraadiga teolooge, vaimulike hulgas, juhtimisstruktuurides jne. Loomulikult on ka ühiskonnal vaja rohkem doktorikraadiga inimesi, olenemata sellest, kellena nimelt nad töötavad. Küsimus on üleüldises kompetentsi taseme tõstmises. Doktorikraad ei ole mõeldud ainult akadeemilise sfääri jaoks.

Inimressursi probleem, teiseks, puudutab muidugi ka üliõpilasi, kelle üliküllusega ei saa hoobelda ükski teoloogilise kõrghariduse andja. Kindel on, et gümnaasiumist tulijate arv väheneb. Väga raske on hinnata juba töötavate inimeste hulka, keda edaspidi võiks mingis vormis teoloogiline kõrgharidus huvitada. Oskan vaid arvata, et Eesti 30-90-aastaste teoloogia- ja religioonihuviliste põhimass on juba ühel või teisel moel teoloogilise kõrghariduse või täiendusõppega kokku puutunud.

Loomulikult vaevlevad kõik kõrgkoolid rahapuuduse käes, ehkki vist suhteliselt paremas olukorras on tänu suure ülikooli koosseisu kuulumisele usuteaduskond Tartus. Minu viimaste aastate kogemus UI-s tõestas vaid ühte: rahapuudusel ja omaniku soovimatusel finants- ja kvaliteediküsimustega sisuliselt tegeleda on kooli jaoks traagilised tagajärjed. Seoses doktorikraadidega rõhutan aga veelkord, et akadeemiline kraad ei eelda tegutsemist üksnes mõnes kõrgkoolis, vaid kirikutes ja ühiskonnas laiemalt. Meie eesmärk ei saa olla leida igale doktorile koht kõrgkoolis või teaduses. Vastupidi, kõrgkoolides on tarvis valikuvõimaluse tekkimist ning väljaspool kõrgkoole on vaja tõsta institutsioonide kvaliteeti.

Teoloogiliste kõrgkoolide arv ei oleks probleem, kui meil poleks nimetatud inim- ja raharessursi probleeme. Need aga määravad suhteliselt selgelt ära Eesti võimalused, tahame seda tunnistada või ei taha. Ma ei kujuta ette, et Eestis jätkub ressurssi rohkem kui üheks riiklikuks ja üheks erakooliks. Ma ei pea siinjuures silmas seda, et kõikidel suurematel kirikutel ei võiks olla oma „pastoraalseminare“, mis profileerivad teoloogilistes õppeasutustes saadud haridust konfessiooni- ja praktikaspetsiifiliselt. Vastupidi: arvan, et sellised seminarid on ülivajalikud ja et nende osatähtsust tuleks tõsta. Näiteks UI puhul ei ole primaarne mitte teoloogiline haridus, mida seal antakse, vaid praegu kuidagi tagasihoidlikult mõjuv pastoraalseminar, mida võiks hoopis laiendada ja arendada kaheaastaseks süvendatud vaimulikutöö ettevalmistuseks.

Minu jaoks on Eestis seega vaid üks, parimal juhul kaks alternatiivi: riiklikult finantseeritav TÜ ja kirikutele kuuluv, aga meie võimalusi realistlikult hindav erakool põhikeskusega Tallinnas. Vältimatu on aga kirikute endi konfessiooni- ja praktikapõhised vaimulike ettevalmistused. Kahe kooli puhul oleks kindlustatud regionaalne aspekt, mida on nt UI puhul palju rõhutatud, ja teataval määral ka mitmekesisus, sest kaks pead on ikkagi kaks pead. Kõige rohkem peab aga võitma kvaliteet. Kiriku töötegijad peavad olema kvaliteetse ettevalmistusega, oskama enda tegemisi kriitiliselt hinnata ning kaasaegse ühiskonnaga suhelda. Muidu marginaliseeruvad kirikud lõplikult ning lisaks tekiks ühiskonnale oht ekstremistlike ettearvamatute kristlike rühmituste näol.

Kui võtta ette kahe alternatiivi tee, siis muidugi tundub mitme erakõrgkooli ühinemine keeruline. Aga meie senise diskussiooni probleem on olnud praktilise vaimuliku ettevalmistuse alahindamine ehk eeldus, et suure osa pastoraalseminari tööst peavad ära tegema bakalaureuse- ja magistriõpe. Kui praktilisele ettevalmistusele väljaspool riiklikult koordineeritavat kõrgharidussüsteemi, muidugi eeldades vikaaridelt magistrikraadi, antaks suurem võimalus, muutuks olukord tuntavalt. Mitut kirikut ühendav teoloogiline eraõpe ei ole üldse võimatu: olen üliõpilaste konfessionaalset mitmekesisust UI-s kogenud väga positiivses võtmes.

Siinse kirjatüki soovin aga lõpetada üleskutsega kõikidele EELK liikmetele, eriti EELK „arvamusliidritele“: lõpetada tuleks selline retoorika, mis keskendub „meie oma koolile“ ja selle eeskujulikule „praktilisele aspektile“ ning millega ehitatakse barjääri TÜ suhtes. Eesti teoloogilise kõrghariduse maastik on esiteks inimressursi mõttes liiga integreeritud ja teiseks akadeemilise kompetentsi suure koondumise mõttes TÜ-sse liiga kallutatud selleks, et kuidagi üldse teoloogilise hariduse andmist sõltumata TÜ-st ette kujutada. Vastupidi, EELK peaks igati soosima kirikliku seotusega noorte inimeste tulemist TÜ-sse, sest see tugevdaks nii teoloogiliselt haritute kvaliteeti EELK-s kui ka TÜ üliõpilaskonda. Mul on TÜ loengutes alatasa kahju, et seal on nii vähe kiriklikult meelestatud üliõpilasi. Diskussioonid loengutes ja seminarides kannatavad ilmselgelt kirikliku mõõtme alaesindatuse all. See ei ole mitte TÜ spetsiifika või ilmaliku riigikooli süü, vaid olukorra süü, kus suuremad kirikud üritavad oma liikmeid kümne küünega oma koolides kinni hoida ning kus TÜ on ka ehk vähe mõtelnud tugeva reklaamikampaania tegemisele kogudustes (see aga saab ka võimalik olla juhul, kui kogudustesse sellist reklaami lubataks). Minu meelest on TÜ usuteaduskonna õppejõud piisavalt kiriklikud (lausa vaimulikud) selleks, et selget kiriklikku mõõdet rohkem esindada. Aga kui TÜ-sse satub vähe üliõpilasi, kellel kiriklik taust, siis on ka õppejõu kiriku keeles rääkimine loengus või seminaris tuntavalt raskendatud.

 

Vt Meeli Tankler, Teoloogiline haridus – kellele, kus ja kuidas? (K&T nr 47/ 2.11.2012). Vt ka Riho Altnurme, Kõrgharidusreform ja usuteaduskond (nr 45/ 19.10.2012).

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English