„Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad“ (Ps 94:12).

Mu hea sõber rääkis mulle kord oma unenäost. Selles oli ta ängistavalt pimedas ruumis. Tal oli aimdus, mis suunas on uks, ja ta püüdis jõuda ukseni, aga ei suutnud. Midagi segas liikumist. Siis sai ta aru, et need, mis ei lase teda ukseni jõuda, on tema enda asjad. Et tal on millegipärast jubedalt segamini tuba, kõik vedeleb põrandal hunnikutes ning just ukse taga on mäejagu pilla-palla loobitud asju. Tõsta kõik need asjad eest, et jõuda ukseni, tundus lootusetu ettevõtmisena. Ta lihtsalt poleks suutnud nii kaua pimeduses olla. Ja siis ta mõtles unes, et kui ta ei suuda neid asju eest ära tõsta, siis ta ronib neist üle ja sikutab ukse kasvõi praokile, et tuleks valgus sisse ja lõpeks äng. Sest kunagi ei ole nii, et oled valges toas, teed ukse lahti ja pimedus tuleb sisse, vaid on nii, et oled pimedas toas, teed ukse lahti ja valgus tuleb sisse.

Me elame katkises maailmas, kus halvad asjad juhtuvad ka heade inimestega ja vahel me jääme liiga kauaks pimedusse ja meie enda elu on lootusetult segi. Ja meil on vaja, et keegi koristaks meie elu ära. Ning vahel me ei leia seda abilist ja me koristamegi ise oma elu lõplikult ära, et kaoks segadus kasvõi selle hinnaga, et koos segadusega kaob ka elu.   Aga Jumal on truu ja kummastaval kombel väljendub tema truudus vahel selles, et ta meid karistab. See on nagu valu, see hea sõber, kes annab meile märku meie vigadest.

Kahjuks mitte alati ei ole seosed karistuse ja eksimuse vahel nii üks-ühesed ja kergeltmõistetavad kui füüsilise valu puhul.

Kui ma vaatan peeglisse, siis aastatega see pilt muutub, midagi kaob, midagi tuleb juurde. Vahel meile meeldivad need muutused, vahel mitte.

Jumala sõna on samuti peegel.

Saan seista selle peegli ees ja vaadata, kuidas ma sobin Jumala sõnasse ja ka kuidas Jumala sõna sobib mulle ning mis kõige tähtsam, kas see sõna muudab mind. Karistus on meile õnnistuseks, kui see muudab meid paremaks.

Miski ei juhtu äkitselt ja üleöö. Kõigel juhtunul on põhjus ja enamasti on meil tegemist mingite protsessidega, mille algust me pole tähelegi pannud ja mida inertsuse tõttu ei saa ka hetkega peatada. Me ei patusta kogemata. Me ei ärka ühel hommikul üles, mõeldes, et tänasest ma luban enda saatanale. Me anname ennast ära pisuthaaval iga päev. Laulude esimene psalm ütleb (Ps 1:1): „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas“. Just nii ja selles järjekorras: ei käi, ei seisa, ei istu. Kui on midagi võõrast, midagi, mis tundub valena, siis päevade kaupa käime sellest lihtsalt mööda. Viisakate ja tolerantsete inimestena me ei sekku, ei püüa muuta ja siis mingil hetkel harjume ning jõuame tasapisi punkti, kus oleme selle sees, oleme muutunud osaks sellest, mis enne tundus võõras ja vale. Siis me anume, et mäed kukuksid me peale.

Saame oma patud andeks, saame muutuda paremaks siis, kui oma patte tunnistame.

1Jh 1:8–9 ütleb: „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu“, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“. Meil on raske oma pattu tunnistada. Me peidame end, kus iganes loodame olla varjus tõe eest. Sisendame endale, et oleme olude ohvrid: me lihtsalt ei saanud midagi teha, asjaolud olid meist üle ja midagi ei olnud parata. Ja – keegi teine kusagil mujal, tema on tõeliselt patune ja kõik täies mahus ära teeninud. Aga minuga on nii, et mul lihtsalt läks halvasti. Sel samal hetkel, kui me ennast enesepettuse varju püüame peita, ütleb meie patt: „Kätte sain su!“ ja kätte ta meid saigi, meie enda abiga. Meie oma teod, sest et nad lähevad lahku Jumala tahtmisest, karistavad meid.

Vahel on meil selline rumal arusaam, et kui me ei räägi oma eksimustest, siis keegi ei teagi. Keegi ei saagi teada meie häbist, sest keegi peale meie sellest rääkida ei saa ja meie ise seda ei tee. Ja siis saame aru, et veel enne, kui me aimdused tunneteks saavad, veel enne, kui me tunded sõnadeks saavad, teab Tema neid juba ja me lootus varjata end mittetunnistamise taha on lapsikumast lapsikum.

Tunnistada oma patte, kanda karistust ja püüda selle läbi paremaks saada on otsekui lubada Jeesusel kasutada oma silmi, et näeksime seda, mida tema tahab. Lubada tal kasutada oma käsi, et me käed teeksid seda, mida tema tahab, ja jätaksid tegemata, mis talle ei meeldi.

Kui meie elus on midagi halvasti, siis ei jäta Jumal meid maha: ta tuleb meiega koos meie pahandustesse ja muredesse. Ta on koos meiega meie probleemides ja kaitseb ja aitab meid. Meie õlule ei panda kunagi rohkem, kui kanda jõuame, ja kusagil on alati lahti tagavaraväljapääsu uks. Vahel küll on unustatud sellele uksele vastav silt külge panna.

Jeesuse sõnad enne surma olid: „See on lõpetatud“. Mitte, et ta oleks elanud oma elu nii, nagu Isa oli tahtnud, või et ta oleks lõpetanud kõik oma tegemised. Lõpetatud oli võitlus patuga. Ja lõpetatud võidukalt.

Rahvasuu ütleb, et kui kuri ei saa meid muudetud halvaks, muudab ta meid toimekateks. Me oleme vahel liiga kaua olnud maetud oma tööde ja toimetuste alla ning uks sulgub ja pimedus ja äng saab meie üle võimust. Ja meil on vaja kasvõi roomates jõuda ukseni, mille oleme lasknud kinni vajuda ja mis meid eraldab Jumalast, sikutada praokile see uks, et valgus saaks sisse ja meie saaks osa Jumala õnnistavast karistusest.

Eha Kraft (1964) on EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduse tegevjuht ning EELK Püha Vaimu koguduse abiõpetaja.