Lähtekoht

1. EELK Usuteaduse Instituudi (UI) peamine ülesanne on tagada vaimulikkonna, ennekõike kirikuõpetajate (preestrite), järelkasv. Euroopa luterlikes, ent ka paljudes teistes evangeelsetes kirikutes (nagu tänapäeval roomakatoliku kirikuski) valitseb üksmeel, et kirikuõpetaja ameti teostamiseks vajaliku ettevalmistuse juurde kuulub kõrgem teoloogiline spetsialistiharidus. Bologna haridusruumi raames tähendab see bakalaureuseõpet (ehk akadeemilist alusharidust) ning sellele toetuvat magistriõpet (ehk akadeemilist spetsialistiharidust; seda ei tohi ajada segi vana nn teadusmagistriga!), mis moodustavad terviku.

2. Haridustee, mis peaks võimaldama (ehkki muidugi ei garanteeri) õpetajaameti asjatundlikku ja pädevat teostamist, jaotub EELK-s kolmeks faasiks: (1) teoloogiaõpingud alushariduse (või rakenduskõrghariduse) ja spetsialistihariduse tasemel; (2) pastoraalseminar; (3) täiendõpe.

3. EELK-le on oma missiooni täitmiseks, s.t eluliselt tähtis kõigi kolme faasi olemasolu ja toimimine. See ei tähenda aga, et EELK-le on elutähtis pidada ise teoloogilist erakõrgkooli. (Küll võib UI toimida kiriku haridus- ja konverentsikeskusena ning täita Eesti haridusmaastikul olulist rolli ka siis, kui seal ei anta kõrgharidust.)

Teoloogilise kõrghariduse traditsioon Eestis ja Usuteaduse Instituudi tänane staatus

4. Akadeemilist teoloogiaharidust on Eestis antud 1632. aastast ja see on moodustanud seega pea 400 aastat luterliku kiriku vaimulike ettevalmistuse esimese faasi. Kui okupatsioonivõimud usuteaduskonna 1940 sulgesid ja senised Tartu Ülikooli (TÜ) usuteaduskonna õppejõud käivitasid EELK UI, jätkas instituut otseselt senise teoloogiahariduse traditsioone. Eestikeelse usuteaduse ja teoloogilise mõtte seni suurimad saavutused pärinevadki, mõne erandiga, nõukogude okupatsiooni perioodist.

5. Teoloogiline kõrgharidus ning teoloogiline teadus- ja uurimistöö kuuluvad olemuslikult kokku. Nii on kõrghariduse jätkusuutlikkuse mõttes – selle järjepidevuseks ja arendamiseks – võtmetähtsusega doktoriõpe (k.a vana, nn teadusmagistriõpe). Teoloogia bakalaureuseõpe (nagu ka rakenduslik kõrgharidus) ning magistriõpe ei ole võimalikud ilma doktoriõppeta, mis tagab ka õppejõudude kaadri järelkasvu. UI sai alguse okupatsioonivõimude suletud usuteaduskonna ajutise kohatäitjana ning mõistis end akadeemilise institutsioonina, kel on nii doktori- kui teadusmagistrikraadi omistamise õigus. Nõukogude okupatsiooni ajal promoveeriti väitekirja põhjal doktoriks küll vaid n-ö vanema põlve mees Uku Masing – lisandusid mõningad promotsioonid honoris causa –, kuid tänu mõnedele noorema põlve teadusmagistritele (nõuded nende väitekirjale lähenesid väidetavalt pigem praegustele doktoritöödele) suutis instituut hariduseandmist läbi aastakümnete jätkata. Ometi on tagasivaates just õppejõudude järelkasv üheks oluliseks mõjuteguriks, miks instituudi haridus hiljemalt 1980. aastate keskpaigast sattus tõsisesse mõõnaperioodi.

6. Instituudi taastugevnemine päädis 2006. aastal riiklikult tunnustatud doktoriõppe avamisega. Kui UI 2011. aastal ressursside kroonilise nappuse ja sellest tingitud erinevate probleemide tõttu oma doktoriõppe andmise õiguse kaotas, siis tähendas see teoloogilise kõrghariduse tervikpilti silmas pidades, et instituut lakkas olemast õppeasutus, mis on võimeline (1) tagama kõrghariduse andmise jätkumist, ent ka panustama kraadiõppe kaudu (2) eestikeelse usuteadusliku uurimistöö ja teoloogilise mõtte kestmisse ja arendamisse ning (3) kiriku ja Eesti ühiskonna arengusse tippspetsialisti haridusega, s.t doktorikraadiga töötajatega.

7. Eesti teoloogia arendamise oluliseks mootoriks on doktoriõpe ja selle raames toimuv uurimistöö. Okupatsioonijärgses Eestis arenes instituut riiklikult tunnustatud eraülikooliks, millel oli doktorite promoveerimise õigus, ehkki seda ei suudetud (veel) realiseerida. Käesolevast aastast rakenduslikuks erakõrgkooliks reorganiseeritud instituudil ja tema õppejõududel puudub üldse võimalus olla teoloogiahariduse tipptaseme kaaskujundajaks.

8. UI positsiooni langemine Eesti kõrghariduse tervikstruktuuris paneb instituudi edaspidi otseselt sõltuma TÜ-st kui eestikeelse teoloogiahariduse ja teoloogilise doktoriõppe keskusest. Lisaks on tõsiasi, et instituudi õppejõud on märkimisväärses osas TÜ usuteaduskonna vilistlased ning ka n-ö uues instituudis, s.t sel aastal alustanud erarakenduskõrgkoolis, on hariduseandmine võimalik vaid seetõttu, et õppe läbiviimisel osalevad ka TÜ usuteaduskonna õppejõud.

Kiriku erakõrgkool – ülejõukäiv

9. Eeldusel, et kirikul on piisavalt ressursse üle, et privaatselt finantseerida nii kallist asja nagu seda on kõrgharidus, võiks kiriku erakõrghariduse mõistlikkuse üle küllap arutleda. Selle toetuseks võiks viidata hariduslikule mitmekesisusele ja elutervele konkurentsile, Eesti kontekstis haruldastele lisanduvatele töökohtadele teoloogiaõppejõududele, ka regionaalpoliitilisele kaalutlusele (haridus Tallinnas!) jne. Ideaalses Eestis võikski küllap olla kaks teoloogilise kõrghariduse keskust – Tartu ja Tallinn. (See muidugi tähendaks, et ideaalses Eestis tuleks taastada UI promotsiooniõigus.)

10. Ometi on töötajate ja ka üleminekuhindamise läbiviijate hinnangul tõsiasi, et instituudi tegevust on iseloomustanud krooniline alafinantseerimine (vt Urmas Nõmmik, „Teoloogiline kõrgharidus: mitu alternatiivi meil on?“, K&T nr 47/ 2.11.2012), mistõttu nt õppejõudusid, kelle põhitegevus ja enesepanustamine oleks seotud kiriku kõrgkooliga – teoloogilise õppe-, arendus- ja uurimistööga – on olnud üksikuid. See on paratamatult olnud enamiku jaoks pigem teisel või kolmandal kohal asuv tegevus muude ülesannete ja tegevuste kõrval. Õppejõud, kelle jaoks teoloogiline uurimistöö ja õpetamine on pigem kõrvalülesanne, võivad oma teiselaadilisele kogemusele ja põhitegevusele tuginedes olla väga väärtuslikuks õppejõudude koosseisu rikastajaks – teadupärast eriti praktilise usuteaduse distsipliiniga ühenduses –, ent kui nad kujutavad kõrgkoolis õppejõudude tavajuhtumit ja domineerivad, on see probleem, mis toob vältimatult kaasa antava hariduse kvaliteedi languse.

11. Nii akadeemiliste kui tugitöötajate palgafondi kõrval on kvaliteetse teoloogilise kõrghariduse andmisel väga oluliseks õppekirjanduse süstemaatiline arendamine. Enamik eestikeelset (käsikirjalist) õppekirjandust, peaasjalikult okupatsiooniajal koostatut, sobib praegu pigem soovituslikuks lisakirjanduseks kui kohustuslikuks õppekirjanduseks. Üksnes nende najal ei ole võimalik omandada teoloogilist otsustusvõimet ja pädevust, mis aitaks tänases ühiskonnas ja maailmas vastutustundlikult tegutseda ja toimida kirikuõpetajana. Kuivõrd tänased gümnaasiumilõpetajad saksa keelt ei oska, on valdav enamus teoloogilist kirjandust nii UI raamatukogus kui TÜ raamatukogus üliõpilasele paraku ligipääsmatu. Seetõttu on muidugi vajalik uute eestikeelsete õppematerjalide koostamine, kuid kindlasti ka süstemaatiline töö ingliskeelse (ka saksa keelest tõlgitud!) õppekirjanduse soetamisega. TÜ raamatukogu ja usuteaduskond on selle kallal aastaid vaeva näinud ja tulemused on päris head. Ehkki mõnedes teoloogia valdkondades on ingliskeelne kirjandus ka instituudis arvestatav, on siiski liiga palju põhilist uuemat õppekirjandust raamatukogust puudu. Olukorra parandamiseks oleks vaja palju raha. Parimatest erialastest ajakirjadest (paberil ja elektroonilisel kujul), uutest rikkalikest, peamiselt just ingliskeelsetest elektroonilistest andmebaasidest, tippkirjastuste teatmeteostest, monograafiatest jne, mis on TÜ üliõpilastele ka koduarvutist ligipääsetavad, pole mõtet rääkidagi. Niisiis, ehkki instituudi raamatukogu on suur, ja hea just n-ö klassikalise saksakeelse kirjanduse osas, jääb see tänase (pigem ingliskeelt oskava) teoloogiaüliõpilase stuudiumi toetamisel mitmes vallas tõsiselt hätta. Ehkki koostöölepingu alusel on instituudi tudengitel (praktikas pigem vähekasutatud) õigus olla TÜ raamatukogu lugeja ja pääseda kohapeal ligi ka elektroonilistele materjalidele, tuleks kvaliteetse hariduse andmiseks instituudi raamatukogu komplekteerimise summat otsustavalt tõsta ning arvestada tudengite muutunud võõrkeeleoskusega.

12. Kui asetada eelnenud viited selle kohta, et instituudi tegevus on kannatanud pideva ressursside nappuse all, luterliku kiriku elu ja tegevuse tervikkonteksti, omandab ideaalpilt kahe teoloogiakeskusega Eestist paraku pigem karikatuuri kuju.

13. Kirikukogu otsustas möödunud sügisel eraldada UI-le „majandusliku jätkusuutlikkuse tagamiseks 2012. aasta eelarvest täiendavad 54000 eurot“ (vt 2012. aasta eelarve seletuskiri). See oli minimaalne summa, mida UI ise pidas vajalikuks lisarahaks, et olla üldse suuteline uues vormis jätkama (mitte summa, mille UI oli arvestanud välja kui kooli jaoks optimaalse). Kokku eraldati UI-le käesolevaks aastaks 111000 eurot. Niisiis, kirikukogu otsustas erakorralise täiendusena kahekordistada UI eelarvet. 2012. aasta eelarves oli instituut konkurentsitult kõige suurem EELK „kuluobjekt“. Näiteks Laste- ja Noorsootöö Ühendusele eraldati kesksest eelarvest 13000 eurot, diakooniatöö tarbeks (diakooniafondile ja -haiglale) kokku ca 12000 eurot, misjonikeskusele 6500 eurot. Suurusjärgu võrra kõrgemad olid eraldised keskkassale (ca 66000 eurot) ja ajalehe Eesti Kirik tarvis (ca 58000 eurot). EELK 2013. aasta kriitiline eelarve eelnõu – mis kantsler Urmas Viilma seletuskirja kohaselt ei vasta EELK arengukavale – ning mida menetletakse käesoleva kuu lõpus toimuval kirikukogul, näeb UI-le ette 100000 eurot (2010: ca 45000, 2011: 64000), keskkassale 90000 eurot, ajalehele Eesti Kirik ca 52000 eurot, teiste ülalnimetatud instantside toetus ei muutuks.

14. Kas on õigustatud, et EELK oma eelarveliselt ülikeerulises olukorras finantseerib erakõrgharidust (vt Urmas Viilma hinnangut artiklis „Üks küsimus“, EK 29.8.2012)? Kas ei oleks õigem – EELK liikmeskonna kahanemise tingimustes – toetada pigem enam nt laste- ja noortetöö, diakoonia- ja misjonitöö üldkiriklikku arendamist? Ja eriti: kas ei oleks õige suurendada summat keskkassale – tugevdada raamtingimusi, et üldse oleks töökohti, mille tasustamist suudavad kogudused koos „üldkiriku“ keskkassa abiga vaimulikele tagada. Kas on õige, et olukorras, kus mitmed kiriku allasutused on alarahastatud ning vaimulikegi palgatingimused sageli ebastabiilsed ja ebarahuldavad (vt nt Hedi Vilumaa, „Inimene on hoonest olulisem“, EK 14.11.2012), finantseerime me kirikuna ise kõrgharidust, ehkki suudame seda teha vaid poolikult, reaalset alternatiivi pakkumata, nii et Eesti teoloogia keskuseks, millest sõltub ka UI ja selle tulevik, on ikkagi meie rahvusülikooli usuteaduskond?

Kiriku erakõrgharidus – tarbetu

15. Praegu valitseb olukord – kinnitan seda aastatepikkuse kogemuse najal kirikuõpetaja, dogmaatiku ning TÜ usuteaduse õppekavade juhi ja põhjaliku tundjana –, kus lõppkokkuvõttes EELK ikkagi lihtsalt dubleerib äärmiselt kallist tegevust, mida tehakse niikuinii meie rahvusülikoolis. Kas on see hea majapidamine – vastutustundlik ja kiriku missiooni toetav raha kasutamine?

16. Küsida on seda põhjust ka seetõttu, et kujunemas on olukord, kus instituut peab (alates tulevast sügisest) konkureerima nn tasuta kõrgharidusega (vt Riho Altnurme, „Kõrgharidusreform ja usuteaduskond”, K&T nr 45/ 19.10.2012); rääkimata sellest, et Tartu usuteaduskonna „käsutuses“ on loomulikult rahvusülikooli infrastruktuurid ja ülikoolidevahelised koostöövõrgustikud ning et tal on head rahvusvahelised koostöösidemed väga paljude teoloogiafakulteetidega, sh nendega, millega teevad tihedaimat koostööd EELK peamised partnerkirikud.

17. TÜ usuteaduse õppekavade najal on võimalik omandada kõrgharidus, mis seisab kindlalt Eesti teoloogiatraditsioonis ning millega UI õppekavad on põhijoontes väga sarnased (vt T.-A. Põder, „Rahvusülikooli usuteaduse õppekavadega seotud müütidest“, K&T nr 12/ 2.3.2012, Riho Altnurme, „Kirik ja usuteaduskond“, K&T nr 10/ 17.2.2012). Praegu finantseerivad luterliku kiriku liikmed faktiliselt teoloogilist kõrgharidust aga kahes kohas: riigi maksumaksjana meie rahvusülikoolis ja kiriku liikmeannetajana UI-s.

18. Ühe argumendina erakõrghariduse õigustamiseks on peetud vaimulike järelkasvu probleemi. EELK-s on puudus kirikuõpetajatest. Kogudused on ilma õpetajata. Ometi on tõsiasi see, et ehkki UI peamine ülesanne on järelkasvu eest hoolitsemine, ei ole ei üksi ega ka üheskoos seniste teiste Eesti teoloogilise kõrghariduse andjatega suudetud probleemi lahendada. Seetõttu tuleb küsida, kas seda probleemi on üldse koolidel enestel võimalik lahendada? Kas ei ole nii, et probleem on otseselt seotud ühelt poolt nii üliõpilaste (demograafilistel põhjustel praegu järjest suureneva ja keskpikas perspektiivis mitte muutuva, vaid süveneva) nappusega kui sellega, et nii vähe on kirikuõpetajakohti, mis võimaldaksid noorel pastoraalseminari lõpetanul elada ära koos pere, kuid ka tagasimaksmist nõudva õppelaenuga?

19. Gümnaasiumilõpetajate arvu pidevat vähenemist ei ole ei koolidel ega kirikul kindlasti võimalik vahetult muuta. Küll on võimalik aidata kaasa, et suhteliselt väike arv teoloogiahuvilisi, kirikutööst huvitatud või õpingute vältel huvituma hakkavaid noori oleksid nõnda koondunud, et tekiks kriitiline mass tudengeid, keda üldse õpetada. Kui tudengid on pihustatud laiali erinevate paikade ja õppekavade vahel, tekib üha teravamalt küsimus kõigi nende kohtade ja õppekavade jätkusuutlikkusest. Tõsi, kui raha on pillata, võib loengus olla ehk 2–3 tudengit, ent kellel on nõnda raha pillata?

20. Õpetajate hetkenappust – hädaolukorda, milles asume – ei lahenda niisiis mitte koolide arv. Otsida tuleb teisi lahendusi. Üks tee, mille suunas on ka liigutud, on seotud mitte haridusnõude langetamisega, vaid sellesse võimalike erandite tegemisega. Silmas on peetud juhtumeid, kus väikeses kohas, kus kogudus ei suuda tagada vaimulikule piisavat töötasu, ent vahest ka piisavat töökoormust, leidub eelneva kõrgharidusega inimene – nt tubli kooliõpetaja või muul alal tegutsev pühendunud kirikuinimene –, kes tunneb kutsumust ja oleks valmis tegutsema vaimulikuna vabatahtlikkuse alusel või otseste kulude katmise korral ehk minimaalse honorari eest.

21. Juba praegu on uue Bologna süsteemi alusel võimalik, et teisel erialal kõrghariduse omandanu saab omandada teoloogilise spetsialistihariduse nominaalselt 3 aastaga (2 aastat magistriõpe ja eelnevalt 1 aasta mahus teoloogia n-ö kõrvalerialana). Seega, inimestel, kel on eelnev kõrgharidus, on võimalik täita hariduslik eeldus pastoraalseminari jaoks 3 aastaga, erinevalt tavalisest 5 aastast. See ei ole aga praeguses suures hädaolukorras ilmselt ikkagi piisavalt toimiv ja tulemuslik lahendus. Vajalik oleks alternatiiv – n-ö kiirtee vaimuliku ametisse –, mis aitaks üle kriisiolukorrast, ent ei tohiks mingil juhul devalveerida teoloogilise kõrghariduse väärtust ja tavapärast teed läbivate üliõpilaste võimalusi ja lootust leida tulevikus koht, kus vaimulikuna teenida.

22. Kuna korralik haridus, teoloogiline pädevus, on elutähtis kirikuõpetaja ameti vastutustundlikuks teostamiseks tänapäeva keerukas maailmas, peaks taolise kiirtee täpne kuju olema ülihoolikalt kaalutletud. Kindlasti peaks see hädaabinõu olema loodud rangelt piiratud tähtajaga, nt 5 või 7 aastaks. Kandidaatidel peaks igal juhul olema (1) mingil erialal eelnev kõrgharidus (soovitavalt spetsialisti-, s.t magistri- ehk nõukogudeaegse ülikoolidiplomi astmel); (2) sellele võiks toetuda üheaastane teoloogia kiirkursus, (3) pastoraalseminar ja (4) jätkuv kohustusliku täiendõppe vormis haridus. Taoline alternatiiv oleks muidugi individuaalne ja erandlik, eeldaks küpset kandidaati, motivatsiooni jne. See peaks loomulikult olema seotud teatud piirangutega võrreldes tavaharidusega kirikuõpetajatega (mis kaoksid, kui isik peaks siiski edaspidi omandama teoloogilise täishariduse), nt hääleõiguse puudumine teoloogilist spetsialistiharidust eeldavate õpetuslike küsimuste otsustamisel, kandideerimisõiguse puudumine koguduseülestesse juhtivatesse kirikuametitesse (praostiks, piiskopiks) jne. Taolise aastase teoloogiakursuse korraldamine oleks mõeldav pastoraalseminari juures ja/või ka ülikooli juures eksternõppe vormis, mille võimalusi uuest õppeaastast oluliselt laiendatakse.

Kiriku erakõrgharidus – kontraproduktiivne

23. Praeguse erarakenduskõrgkooli ülalpidamine on kirikule tegelikult ülejõukäiv. See on ka tarbetu, arvestades seda, et meil on Eestis olemas väga korralik riiklikult ja rahvusvaheliselt tunnustatud usuteaduskond, mida EELK liikmed kaasfinantseerivad. Hea teoloogia on alati – ka Tartu Ülikoolis – konfessionaalne, alati seotud konkreetse elatud ühise ja individuaalse usu ning selle traditsiooniga (vt T.-A. Põder, „Kirik ja teoloogia: dogmaatiline arutlus“, K&T nr 1-2/ 18.12.2011 ja 22.12.2011). Samas on hea teoloogia alati oikumeeniliselt avatud teoloogia, sest ei arva, et Jumal – evangeeliumi tõde – saab kõnelda inimesega üksnes „minu“ kiriku kaudu.

24. Äsja võttis Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas Firenzes toimunud täiskogul vastu tähtsa dokumendi „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks“. Esmakordselt kirjeldavad Euroopa kirikud, koostöös hariduslike partneritega, ühiselt seda, millised on hea teoloogiahariduse sisulised põhijooned ja -faasid. Teksti koostamise pikas protsessis osales EELK vahendusel assessor dr Ove Sander, kirikuteosaduse nõukogu liikme ja täiskogu delegaadina andis sellele impulsse ka käesoleva kirjatöö autor. Ametliku tagasiside käigus tegelesid EELK palvel tekstiga nii UI kui TÜ usuteaduskond – mõlemad kinnitasid üksmeelselt oma toetust dokumendis sõnastatud põhimõtetele.

25. Rahvusülikooli usuteaduskond kujutab endast avarat ja mitmemõõtmelist ruumi õppe-, arendus- ja teadustööks teoloogia (usuteaduse) ja religiooniuuringute (religiooniteaduse) vallas. Selgelt praegugi olemasolevat nn kiriklikku mõõdet on võimalik koostöös kirikuga ilma probleemideta edasi arendada ja süvendada. On täiesti vale arvata, et „riik“ sekkuks kuidagi õppekavade sisudesse ning sellesse, milliseid pädevusi, teadmisi ja oskusi usuteaduskonnas omandatakse. Mingeid taolisi ettekirjutusi ei tee loomulikult ka ülikooli juhtkond, nagu rõhutas uus ülikooli rektor möödunud nädalal toimunud kohtumisel usuteaduskonnaga. Küll kätkeb aga Bologna kõrgharidusparadigma, mille raames Euroopa ülikoolid tegutsevad, endas üliolulise põhimõttena seda, et hariduse andmisel tuleb pidada silmas teaduskonna/õppekavade ühiskondlike partnerite ja tööandjate vajadusi ning soove, samuti üliõpilaste häält. See kehtib kõigi teaduskondade kohta. Usuteaduskonna peamised ühiskondlikud partnerid on kirikud, eriti EELK. Niisiis, koostöö kirikuga nii haridus- kui teadustegevuses on tänapäeva ülikooli jaoks enesestmõistetav ning õigupoolest midagi, mida „riik“ Bologna kõrgharidusleppe osalisena usuteaduskonnalt ootab. Usuteaduskond on kohustatud kaasama õppekavade kujundamisse oma ühiskondlikke partnereid.

26. Koostöös kirikuga on niisiis võimalik vajadusel täiendada, laiendada või teisiti muuta olemasolevaid õppekavu (luua juurde uusi ained või aineterühmi jne). See kehtib põhimõtteliselt kõigi konfessioonide kohta. Võimalik oleks luua nt spetsiaalne metodismi moodul, mille raames õppida metodisti traditsiooni põhitekste ja autoreid, ajalugu, vaimsust ja kiriklikku praktikat, samuti spetsiaalsed diakoonia ja hingehoiu aineterühmad jne.

27. Ehkki rahvusülikooli usuteaduskonnaga on tihedalt seotud EELK Ülikooli-Jaani kogudus, mille elus tudengid saavad osaleda, samuti teavitavad teaduskonnas oma tegemistest regulaarselt teised kogudused ja konfessioonid, ülikoolis tegutseb Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus, korp! Arminia Dorpatensis jne, ning tudengid teavad, et võivad mitme õppejõu poole pöörduda ka kui vaimulike poole, oleks kirikul võimalik – suisa kohus! – arendada koostöös teaduskonnaga raamtingimusi ja instrumente, mis toetaksid huvitatud tudengite vaimulikku kasvamist ja sidet kirikuga.

28. Üha teravamalt on ülikoolis ülal õpingute vältel toimuva praktika teema. Nimelt kuulub Bologna kõrgharidusparadigma raames praktika kohustuslikuna nii bakalaureuse- kui magistriõppekava sisse, s.t üliõpilasel peab olema praktikavõimalus. Usuteaduskond on seega väga huvitatud, et praktika jaoks loodaks n-ö kiriklik infrastruktuur. EELK on selles suunas mõningaid samme astunud, ent arenguruumi on palju, et praktika vahendatud kiriklik kogemus kujuneks kõigile soovijaile õpingute loomulikuks osaks.

29. Kirik võiks algatada ja finantseerida uurimistööd valdkondades ja teemadel, mis on kiriku silmis eriti relevantsed; uurimisrühmade koosseisus võiksid osaleda spetsialistid, kes ei kuulu tingimata usuteaduskonna õppejõudude põhikoosseisu. Samuti võib kirik toetada kursusi, mida viivad läbi koosseisuvälised õppejõud. Igal juhul on aga nii, et kui luterlik kirik jätkab, nagu seni, peamise ja suurima Eesti teoloogiakõrghariduse ja usuteaduse väärtustaja, toetaja ja edendajana, siis pole kahtlust, et rahvusülikooli õppejõudude-teadlaste koosseisus on ka edaspidi jätkuvalt oluline osakaal luterliku kiriku liikmetel.

30. Olukorras, kus suur osa tudengitest peavad toimetulemiseks õpingute kõrvalt töötama, võib kirik luua täiendavaid toetus- ja stipendiumiprogramme, et tõhustada kirikus tööleasumist plaanivate üliõpilaste pühendumist õppetööle. On ju tulevast aastast õpingutes edasijõudmine kõrgharidusreformi tõttu – s.t tasuta õppimiseks – iseäranis oluline.

31. Koostöövõimalusi on palju, kõigil ei saa siin peatuda. Nimetasin juba pika traditsiooniga ja hästi toimivate TÜ teoloogiaõppekavade laiendamist, huvitatud üliõpilaste kristliku elu toetamist, tudengitele reaalsete praktikavõimaluste loomist, võimalikke õppetoetusi jne. Ülioluline – tõesti elutähtis – on aga see, et kirik kutsuks süstemaatiliselt ja järjepidevalt üles teoloogia- ja kirikutöö huvilisi alustama õpinguid meie rahvusülikoolis. Usuteaduse õppekavad pakuvad mitmesuguseid valikuvõimalusi ning bakalaureuseõppes peab olema võimalik valida ka kõrvaleriala. Tendents on, et päris suur osa üliõpilasi seda teebki ega saa seetõttu valida süvendavaid aineterühmasid, mis on täiemahulise teoloogiahariduse jaoks üliolulised. Selleks, et terviklik teoloogiaõpe TÜ-s kestaks, on väga vaja üliõpilasi, keda kütkestab keskendumine kristlikule teoloogiale ning kellele ei ole võõras ega võimatu mõte siduda oma elu rõõmusõnumi kuulutamisega. Kuna gümnaasiumilõpetajate arv üha langeb, on vaja teha kõik võimalik, et Eestis oleks ükski koht, kus on võimalik õppida teoloogiat heades tingimustes – universitas’e raames nii sisuliselt kui tugistruktuuri poolest – ning kõrgel tasemel (koht, mida toetavad ka ulatuslikud üliõpilasvahetusprogrammid välisülikoolidega). Siin on kirikul tõesti ülisuur vastutus: kutsuda õppima TÜ-sse ning kujundada sellega otseselt kaasa Eesti teoloogia – nii hariduse kui uurimistöö, ent ka kirja- ja kogudusetöö – palet. Eriti kehtib see luterliku kiriku kui suurima evangeelse kirikuga ühenduses: usuteaduskonna tegevust ja arengut meie rahvusülikoolis tuleb toetada!

32. Üks argument erakõrgkoolide kasuks on olnud see, et „kõiki mune ei tohi panna ühte korvi“. Kui tõesti peaks juhtuma – mida praegu küll ette näha pole –, et rahvusülikooli usuteaduskond pannakse (1) kas üldse kinni või (2) pole seal enam võimalik õpetada ja õppida teoloogiat, siis on UI juures võimalik „hommepäev“ taastada teoloogia kõrghariduse andmine. Kontekst on ju olemas: UI-s kui kiriku hariduskeskuses jätkaks pastoraalseminar – selle arendamine peaks olema prioriteetne! –, samuti nt kirikumuusikute koolitus, (koostöös TÜ-ga) täiendõpe, raamatukogu, konverentsikeskus jne. Taoliselt oleks hariduskeskus pingemaandaja ka juhuks, kui teoloogia peaks TÜ-s lõppema. Kui Stalini ajal ja okupatsiooni tingimustes suudeti usuteaduskonna sulgemise järel erakõrgkoolina jätkata, siis praegu on see kordades lihtsam. Musta stsenaariumi käikuminekut pole praegu näha. Kui kirik tõesti panustaks sellele, et meie teoloogiahariduse keskus on rahvusülikoolis, siis muutub must stsenaarium suisa ebatõenäoliseks. Küll pärsivad vastupidised sammud rahvusülikooli teoloogiateaduskonna jätkusuutlikkust – instantsi, mille olemasolu kiriku erakõrgkool praegu eeldab ja vajab.

33. Seetõttu ei ole hea lahendus ka interkonfessionaalne erakõrgkool – nt luterlaste ja metodistide oma. Seegi on ülejõukäiv, tarbetu ja kontraproduktiivne. Kõik Eesti kirikud, eriti evangeelsed kirikud, vastutavad teoloogiafakulteedi käekäigu ja arengu eest meie ühises rahvusülikoolis. Pigem, nagu öeldud, tuleks meie rahvusülikooli usuteaduse õppekavades luua vajadusel juurde täiendavaid valikuvõimalusi kiriklike ainete ja aineterühmade näol (nt metodismi, luterluse, õigeusu, roomakatoliikluse, baptismi, ent ka diakoonia, hingehoiu jne erimooduleid), mille õpetamist kirikud võivad toetada nii rahaliselt kui õppejõududega. Kirikul tuleks ilmtingimata arendada üliõpilaste vaimuliku elu toetamist ja praktikavõimalusi, otsida vahendeid kirikutööks valmistujate stipendiumiteks ja kiriku jaoks eriti oluliste teemade käsitlemiseks uurimistöös, ning ennekõike õhutada järjekindlalt inimesi tulema ülikooli õppima teoloogiat – kõige rõõmsamat ja kasulikumat asja maailmas!

Thomas-Andreas Põder (1976) on EELK vikaarõpetaja, Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.