Teoloogiline kõrgharidus on viimase paarikümne aasta jooksul olnud Eestis üpris põnev valdkond ning pakkunud mitmekesiseid võimalusi usuteadusliku hariduse omandamiseks. Samas on see tekitanud palju küsimusi nii väljas- kui seespool olijatele, viimastele peamiselt konkureerivate õppeasutuste mõttekuse ja taseme osas. Kõrvalseisjaid on ikka häirinud koolide liiga suur ning õppurite liiga väike arv. Mõttekust on minu meelest suutnud selle paarikümne aasta jooksul tõestada aga kõik. Loomulikult on olnud teoloogiliste eraõppeasutuste eksistents tunduvalt heitlikum kui Tartu Ülikooli usuteaduskonnal, mis on saanud riigi rahastuse ja soosingu toel palju stabiilsemalt areneda. Samas on tõsiasi see, et erakoolid ei ole tõtanud oma uksi sulgema ja usuteaduskonnale panustama. Järelikult ei ole seal nähtud keskust, mis suudaks täita kõiki neid vajadusi, mida erinevad teoloogilised õppeasutused täna täidavad. Teooria ja praktika integreerimine juba õppeprotsessi käigus ja püüdlus selle poole, et vilistlased tõepoolest erialaselt oma teadmisi ja oskusi rakendaks, on üks selgelt eristuvaid tegureid. Ma ei tea teiste koolide statistikat, kuid Tartu Teoloogia Akadeemia (TTA) lõpetajatest tegutseb valitud erialal 64%.

Hoiakute kujundamist üliõpilastes alustab õppeasutus juba enesereklaamiga. Meile on olnud oluline õppurite isiklik suhe Jumalaga, toetumine Piiblile kui Jumala Sõnale, palveosadus jne. Kui siia kõrvale panna usuteaduskonna kutsung „usu või ära usu“, siis on vägagi tõenäoline, et õppijaskonna profiil on neis asutustes üpris erinev. See aga ongi hea, sest eks Eestis on vaja nii teoloogilist teaduskeskust, kui teooriat ja praktikat integreerivaid usuteaduslikke õppeasutusi, kus pööratakse olulist tähelepanu üliõpilase vaimulikule kasvamisele. Lähtuvalt usuteaduskonna loodud kuvandist ja kohustusest täita avalik-õigusliku institutsiooni rolli, ei ole nimetatud rõhuasetused seal võimalikud.

Eriti tulemuslikuks ei saa ka pidada skeemi, et usuteaduskond annab kolmeaastase teoloogia bakalaureuse ning siis saadab kirikukooli pastoraalseminari vaimulikuks õppima või täiendkoolitusele hingehoiu eriala omandama. Nendes valdkondades ei piisa teadmiste omandamisest, vaid tuleb selle töö tegijaks kasvada pideva vaimuliku juhendamisega käsikäes. Neid tulemusi ei saavuta ühe või kahe aastaga. Siia lisandub veel ka magistriõppe küsimus. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on täna seadnud pastoraalseminari astumise eeltingimuseks magistrikraadi. Seega, jättes alles ainult riikliku teaduskonna, peaks tulevane kirikuõpetaja viis aastat õppima keskkonnas, kus vaimulik kasvamine ja otsene ettevalmistus kirikutööle on teisejärguline, ning seejärel peaks pastoraalseminar ühe aastaga sessioonõppe vormis imet tegema. Tegelikult kujuneb tõenäosus, et viie aasta järel keegi pastoraalseminari jõuab, üpris kesiseks.

Lähtuvalt eelnevast on minu selge veendumus, et Eesti vajab mitmekesisust teoloogilises kõrghariduses ja kindlasti ei saa teha panust ainult Tartu Ülikoolile. Üleminekuhindamise tulemusel on saanud aga selgeks, et usuteaduslikul erakõrgharidusel ei õnnestu killustatult püsima jääda. Sellest arusaamisest lähtuvalt tegi TTA käesoleva aasta alguses Usuteaduse Instituudile (UI) ettepaneku liitumisläbirääkimiste alustamiseks ning tänaseks on allkirjastatud leping, mille alusel TTA liitub UI-ga 1. juulil 2013. Pea 20 aasta jooksul oleme koolitanud hingehoidjaid, vaimulikke, kristlikke noorsoo- ja meediatöö tegijaid ning eetika- ja religiooniõpetuse õpetajaid. Viimaste aastate jooksul on kujunenud meie peamiseks väljundiks hingehoidjate koolitamine ning selle suuna arendamine saab kindlasti olema Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia üks fookusi.

Loomulikult on üks olulisemaid küsimusi, kas meile on igal aastal vastuvõtukatsetele tulemas piisavalt üliõpilaskandidaate, et kõigil õppekavadel kriitiline õppijate hulk tagada. Keskkoolilõpetajate arv küll väheneb, kuid samas on piisavalt palju neid, kes teevad uusi erialavalikuid keskeas. Viimastel aastatel on meie üliõpilaste keskmine vanus isegi kasvanud ja on täna 36 eluaastat. Hingehoidja ning vaimuliku erialal on selgest veendumusest tehtud õppimisotsus väga positiivne ning viljaka tulevikuperspektiiviga, mis on väärtuseks nii koolile kui õppejõududele.

Uskliku inimesena ei saa ma tulevikku vaadates jätta kõrvale usku. Tuginedes ainult pragmaatilisele analüüsile, ei oleks olnud mõeldav TTA tegutsemine 20 aastat, kuid tänu Jumalale on see saanud reaalsuseks ja jõudnud täna koostööni, mis annab võimaluse uue kvaliteedi tekkeks. Seda Jumala tööd jätkame oma parimal moel, et kasvatada meie rahvale haritud inimesi, kes on ustavad jagama Jumala Sõna.

Siimon Haamer (1973) on EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant, Tartu Teoloogia Akadeemia õppeprorektor, EELK liige.