Teoloogiline peaettekanne 21. septembril 2012 Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas 7. täiskogul Firenzes. Esimeses pooles alustati küsimusega, kui vabad oleme tuleviku jaoks ning kõneldi seejärel Euroopa sekulaarsusest (K&T nr 44/ 12.10.2012).

3. Reform ja reformatsioon

Mida saavad Euroopa evangeelsed kirikud selles olukorras teha? Mida saavad nad – ka üheskoos oma oikumeeniliste õdede-vendadega – ette võtta, et avada teid, mis viivad kindlusetusest usu kindlusesse. Mida tähendab 21. sajandi Euroopas astuda tunnistuse ja teenimisega välja evangeeliumi eest?

Need küsimused puudutavad EKOE kirikuid ja annavad põhjust mõtlemiseks. Lähemal vaatlusel on tegemist terve epohhi küsimustega. Viimasel sajal aastal pole olnud pea ühtegi aastakümmet, mil evangeelsed kirikud ei oleks ikka ja jälle intensiivselt järele mõelnud oma mõtteviiside, organisatsiooni, kogudusestruktuuride ja tunnistuspraktika üle. Uuenemise ja reformi ülesanded on sel viisil kujunenud evangeelseks püsiteemaks, millega tegeletakse reeglipäraselt korduvate ajavahemike järel. Kas võime olla selle üle uhked? Kas selles väljendub asjaolu, et reformid kuuluvad olulisel moel reformatoorse kiriku olemuse juurde? Igatahes on reformi ja reformatsiooni vahel tihe etümoloogiline side. Või peaksime nägema reformipüüdluste taga pingutatud närvilisust? Hakkab ju üsna tihti silma, et asjade kulg on tõtanud mõjudest, mida reformiga saavutada püüti, hiigelsammudega ette.

Reformipaatose ja reformipotentsiaali vahel on igal juhul erinevus. Reformi tulemused kalduvad reformi eesmärkidest enamasti mitte väheolulisel määral kõrvale. Sellele lisandub semantiline amortisatsioon, mille all on sõna „reform“ aja jooksul kannatanud. Siin ei lasu vastutus loomulikult mitte niivõrd kirikutel kui poliitilistel aktööridel, mis on teinud sõnast „reform“ oma keele armsaima mõiste. Poliitiline toimimine tahaks modernses, vabaduslikult-demokraatlikult korraldatud ühiskonnas näidata end eelkõige tahtena reformida: reformida tööturgu, reformida sotsiaalsüsteeme või reformida haridusvaldkonda. Reformilubadused otsustavad valimistulemuste üle.

Hiljem tuleb kainenemine. Reformiti, aga olukord ei paranenud. See muutus vaid teistsuguseks ja vajas isepärasel moel taas reformimist. Tulid uued poliitikud ja need reformisid edasi. Selle ilmselt väheeduka reformimise kulud kannavad makse maksvad kodanikud. Seda olukorda silmas pidades ei peaks olema just vähe inimesi, kes kuulavad avalikes kõnedes sõna „reform“ veel vaid skepsisega. Nad küsivad endalt: miks peab iga muudatust, mida asjade kulg nõuab, kohe „reformiks“ nimetama? Avalikud sissetulekud langevad ja see toob kaasa drastilisi kärpeid. Räägitakse aga mitte töökohtade kaotamisest ja kokkuhoiumeetmetest haridusvaldkonnas, vaid tööturu reformimeetmetest globaliseerumise ajastul või kõrgharidusreformi uuest tasandist – ning praktiseeritakse nõnda probleemi hägustamise elegantset vormi.

Tuleb väga soovida, et reformatsioonikirikutes, millel on reformimõiste produktiivses sõnaloos ja modernses karjääris olnud märkimisväärne osa, räägitaks reformidest teisiti – ja see tähendab: järelemõtlikumalt, kainemalt ja eelkõige ausamalt. Impulss ehtsateks reformideks ja seega mõjusaks uuenemiseks oma ülesande täitmisel on neile algusest peale teele kaasa antud.

Lutheri 95 teesi selgituste lõpuosas leidub lause: „Kirik vajab reformatsiooni“ (WA 1, 627). Siin ei ole muidugi tegemist vahetu kujundusdirektiiviga, vaid teoloogilise avaldusega. Luther selgitab, et reformatsioon ei ole nimelt mitte ühe üksiku inimese – paavsti –, aga ka mitte paljude kardinalide asi, „vaid terve maakera, ei – üksnes Jumala asi. Taolise reformatsiooni aega teab aga üksnes see, kes ajastud on loonud“ (samas). See avaldus käis toona kiriku kõikjal õhus olevate uuendamisnõuete kohta, mis puudutasid nii pead kui liikmeid. Selles olukorras ei arvestanud Luther vahetult sellega, mida inimesed kiriku uuendamiseks teha võivad. Ta nägi uuenemist esmalt ja viimselt Jumala asjana. Ta tahtis sellega teadvustada: kes siin soovib kujundada ja ümber kujundada, ei saa seda teha ilma, et ta laseks end pühakirja poolt õpetada, ilma palvetamiseta ja ilma teoloogilise järelemõtlemiseta. Kiriku reformatsiooni ei saa teha. See on sündmus, mille algatajaks on Jumal ise.

Lutheri vaateviis ärgitab määratlema reformatsiooni olemust teoloogiliselt nii täpselt kui võimalik. Me vaatlesime Jh 14–16 horisondil seotust Kristusega, vaimutõotust ja armastusekäsku kiriku elementaarseimate tulevikuprintsiipidena. Oksad elavad oma kindlast seotusest viinapuuga. Nad võivad aga ka viinapuust eralduda. Siis nad kuivavad (vt Jh 16:4, 6). Sellega on öeldud, et kiriku seotus Kristusega võib olla vitaalne, aga samuti, et see võib nõrgeneda ja rebeneda. Siis on usaldus Kristusesse haihtunud; kirik on sunnitud ammutama jõudu tunnistuseks ja teenimiseks üksnes iseenda võimetest. Selle tagajärjeks on omakorda, et sisse rändab terve hulk võõraid vaime – palett ulatub identiteedikriisi vaimust kuni kõikvõimalike ajavaimu teisenditeni –, ent Jumala hea Vaim pöördub ära ja lahkub kirikust. Siis aga lõppevad armastuse energiad otsa. Räägitakse küll palju ligimesearmastusest, kaasinimlikkusest ja diakooniast, üksteist võidakse karitatiivsete ja sotsiaalsete programmide kujundamisel isegi üle trumbata, aga igaüks tunneb, et sel ei ole õiget õnnistust.

Taolises olukorras on reformatsioon ümberpöördumise liikumine Jeesuse Kristuse kui tõelise viinapuu poole. See on pöördumisliikumine, kus kirik vabastatakse oma kristuseunustusest, oma vaimutusest ja oma rutiiniks kivinenud armastusest. See on n-ö kiriku „reformateerimine“ Kristus-sündmuses, see on tema vabastamine tuleviku jaoks. See on pööre olukorrast, kus kirik kartlikult, aga siiski pidulikult on huvitatud esiti iseendast, olukorda, kus ta tunneb end ära Kristuse ihuna ja mõistab end täiesti tema oma olevat. Ainult see kirik, mis taolisel moel võib pöörduda Kristuse poole ja tõepoolest ka pöördub, on tuleviku jaoks vaba. Tegemist on seisukorra taastamisega, kus Kristusega seotud olemisest võõrandunud kirik on taas Jeesuse Kristuse kui oma aluse ja allika juures. Prominentne näide sellisest pöördumisliikumisest evangeelse kristlaskonna uuemas ajaloos on Barmeni Teoloogiline Avaldus aastast 1934, mil tunnistuskiriku sinodid Saksamaal tahtsid kiriku äärmise enesestvõõrdumise olukorras teostada otsustavat pööret kiriku allika juurde – Jeesuse Kristuse kui ainsa Jumala Sõna juurde, „keda peame kuulama, keda peame elus ja surmas usaldama ning kellele peame kuuletuma“ („These 1 der Theologische[n] Erklärung zur gegenwärtigen Lage der Deutschen Evangelischen Kirche,“ tsiteeritud: Die Barmer Theologische Erklärung. Einführung und Dokumentation, hg. von Martin Heimbucher und Rudolf Weth, Neukirchen-Vluyn, 2009, 37). Kirik, mis ikka ja jälle on kõrvale kaldumas või ära langemas oma genuiinsest vormist, oma autentsusest Jeesuse Kristuse kirikuna, peab reformatsiooni läbi jõudma taas oma allikale ning võitma Jeesusest Kristusest kui allikast oma autentsuse tagasi.

Selliselt mõistetud reformatsioon on kaugelt rohkem kui 16. sajandi ajalooline fenomen, mida me võime eesseisva juubeli puhul endale vaid aupaklikult meenutada. See ei ole evangeelse konfessioonipere konfessionaalne privileeg, protestantidele reserveeritud pärand. Seda tuleb mõista pigem algimpulsina liikumisele, milles Jeesuse Kristuse kirik seotakse ikka ja uuesti tõelise viinapuu külge. See liikumine on saatnud kirikut läbi kõikide epohhide. Võib-olla saab öelda, et 16. sajandil sai evangeelsetele selle pöördumisliikumise tervendav kogemus eriti dramaatilisel moel osaks. Aga reformatsioon – mõistetud teoloogiliselt pöördumisliikumisena – on kõike muud kui protestantlik omapära: see otsustav samm, põhirütm, millega kirik pöördub oma Issanda poole. Nii on reformatsioon algusest saadik oikumeeniline kategooria. Seda ei tohi mõista kitsalt konfessionaalselt, vaid peab mõistma konfessiooniüleselt. See tahab kõrvaldada teelt seda, mis seisab kristlaste ja Kristuse vahel. See ei lõhesta, see teenib pigem ühtsust, viies eraldatud kirikud pöördumises Jeesuse Kristuse poole kokku. Tihti me ei märka seda, kuna meie eklesioloogiates puudub peatükk De ecclesiae reformatione ja me kaotame kiriku olemuse ja ülesande üle reflekteerides kiriku uuenemisvajaduse silmist.

Seejuures on vaja reformatsiooni ja reformi vahel vahet teha. Hoolimata sõnasugulusest ja ristuvast sõnaloost on nende vahel erinevus. Reformatsioon on suunatud kristusesuhte kujuvõtmisele ja seega kiriku olemusliku keskme uuenemisele. Reformid on suunatud kirikliku elu uuendavale kujundamisele – muutustele organisatsioonis, praktikas ja struktuuris. Neil võib olla pragmaatilist joont. Kui kiriku reformatsiooni puhul on tegemist tõesti sügavaleulatuva uuenemisprotsessiga, puudutavad reformid pigem eelviimast, kirikliku elu igapäevaseid kujundamis- ja organisatsioonivorme, mida näiteks on vaja uute väljakutsete ja aktuaalsete arengute jaoks avada ja muuta. Ükski reform ei ole nii pretensioonikas kui reformatsioon ja see on hea, kui reforme ei käsitleta reformatoorsete aktsioonidena. Aga ka reformide puhul kehtib, et nende kallale ei saa asuda ilma pühakirja õpetuseta, ilma palveta ja ilma teoloogilise orientatsioonita. Selles mõttes olenevad õnnestuvad reformid elavatest reformatoorsetest impulssidest ja on nendest vahetult sõltuvad. Me võime isegi ütelda, et sellised impulsid on reformide jaoks tähtsaimad inspiratsiooniallikad. Igal juhul on neile takistusena tihti täheldatavad tendentsid, mis viivad pragmaatika iseseisvumisele, organisatoorse momendi omapäisele elule ja lahtihaakumisele vaimsest või teoloogilisest orientatsioonist.

4. Tunnistus ja teenimine vabaduses tuleviku jaoks

Reformatsioonikirikud „lähtusid uuest vabastavast ja kindlust andvast kogemusest evangeeliumiga,“ seisab Leuenbergi konkordias (LK 4). Ja edasi: „Seepärast tunnistasid nad üksmeelselt, et elu ja õpetuse mõõdupuuks peab olema evangeeliumi algne ja puhas tunnistus Pühakirjas. Nad andsid üksmeelselt tunnistust Jumala vabast ja tingimusteta armust Jeesuse Kristuse elus, surmas ja ülestõusmises igaühele, kes seda tõotust usub. Nad tunnistasid üksmeelselt, et kiriku tegevuse ja kuju määrab ainuüksi ülesanne seda tunnistust maailmas edasi anda ning et Issanda Sõna jääb ülemaks igasugusest inimesepoolsest kristliku koguduse korraldusest“ (samas).

Evangeelium ei jõua muidugi meieni ajatutes lausetes, mis nagu matemaatilised vormelid ei arvesta meie seisundiga. See tuleb konkreetse kõnetusena konkreetsetele inimestele kindlates situatsioonides. Seda iseloomustab hingehoidlik pöördumine. Nii näeb konkordia ka erinevust reformatoorsete usutunnistuste põhimise tunnistuse ja „nende ajalooliselt tingitud mõttevormide vahel“ (LK 5). „Kuna usutunnistused annavad evangeeliumist tunnistust kui elavast Jumala Sõnast Jeesuses Kristuses, ei sulge nad teed evangeeliumi kohustavale edasitunnistamisele, vaid avavad selle ning kutsuvad üles seda käima usu vabaduses“ (samas). Võib ka öelda: Jeesus Kristus kui elav Jumala Sõna avab tee evangeeliumi siduvale edasitunnistamisele usu vabaduses.

Tihti väidetakse, et reformatsiooni põhiküsimus Jumala armu järele ei ole enam tänase inimese probleem. Õige on selle juures, et tänane inimene reeglina nõnda ei küsi, igal juhul mitte Kesk-Euroopas. Teda ei näi enam piinavat hirm olla Jumala poolt mitte armastatud, andestust mitte kogeda ja õndsust kaotada. Aga kas see on nõnda? Hirm on igal juhul veel olemas, kas siis, kui see on „vaid“ hirm tuleviku kalkuleerimatuse ees.

Ja kindlusetuse trauma on – kui järgime Jaspersit – võrreldes 16. sajandi olukorraga veelgi teravnenud, nõnda et kindlusetus sobib epohhi tunnusmärgiks. Hirm õndsuse kaotuse pärast manifesteerub uutes vormides ja variantides: kas ma olen üleüldse tähtis? Kas mu elul on mõte? Kas mind armastatakse? Kas ma võin üleüldse armastust anda? Keda ma võin veel usaldada? Mis veel kehtib? Kus ma leian oma vabaduse? Õndsushirm oleks sel juhul hirm iseenda tähtsusetuse ees, oleks hirm tähelepanuta jätmise ees, oleks hirm keeldutud tunnustuse ees, oleks hirm suutmatuse ees armastada, oleks hirm kogu usalduse hävimise ees, oleks hirm piiritu relativismi ees, mis muudab kõik (ja seega ka mind ennast) suvaliseks – oleks viimselt hirm absoluutse eimiski ees.

Meile osutub tihti katsumuseks, et peame just usukaotuse kontekstides evangeeliumist tunnistust andma. Hirm tähtsusetuse ees, mis puudutab nõnda paljusid inimesi, võib haarata ka kristlikke kirikuid. Aga paneme tähele: Kristus ei ole tähtsusetu. Seega ei või seda olla ka kirikud, kes tunnistuse ja teenimisega evangeeliumit kuulutavad. Ja ka need inimesed ei ole tähtsusetud, kes end seetõttu tähtsusetuks peavad, et nad on igasuguse usu kaotanud. Sest just need on Jeesuse Kristuse poolt armastatud ja otsitud. Ja meie oleme need, kes on kutsutud selles otsimises osalema. Tuleviku jaoks vabastamise juurde kuulub katsumuse ja kahtluse ületamine, et evangeelium on oma lohutava väe kaotanud. See on kirikute vabastamine banaalsuse ja enesebanaliseerimise keerisest. See on vabastamine evangeeliumi väe taasavastamiseks, mida me ei pea häbenema (vrd Rm 1:16).

Vabadus tuleviku jaoks haarab endasse vabaduse oikumeenia jaoks. Me ei räägi evangeelsete eriteede kasuks, kui võtame Jeesuse tulevikukõnedest tema kiriku elementaarseimad tulevikuprintsiibid: seotuse Kristusega, vaimutõotuse ja armastusekäsu. Pöördumises Kristuse poole, palves Vaimu tuleku pärast ja armastuse andumuses juhitakse kõigi konfessioonide kristlased kokku. Ühtsuse tõeline teenimine seisneb selles, et nendele kolmele sammule luuakse kõiki konfessioonipiire ületades niipalju ruumi kui võimalik. Teoloogilised dialoogid on ääretult tähtsad. Aga meid peab tegema rahutuks, et need dialoogid on täna esmajoones fikseerunud küsimustele, mille puhul kirikud pea eranditult tegelevad iseendaga, nimelt oma eklesioloogiatega ja oma ametikäsitlustega. Üks on täiesti kindel: viinapuu oksad saavad kasvada vaid üheskoos. Siis kannavad nad vilja. Nad lõpetaksid aga kasvamise, kui nad laseksid oma erinevatel vormidel muutuda etteheideteks või vaidlustaksid isegi vastastikku oma olemisõiguse viigipuul.

Jäägem kindlaks: õhtumaise kristlaskonna teed, mis läksid 16. sajandil lahku, on viimaste aastakümnete vältel paljutõotaval viisil üksteisele lähenenud, üksteist puudutanud ja üksteisega põimunud. Kristliku tunnistuse ja teenimise konfessionaalset polüfooniat ei pea täna enam vaatlema ajaloolise väärarenguna, mille kunagist seisukorda peaks taastama. Seda võib mõista ka ühe Kristuse ihu andide paljususe väljendusena, millesse üksikud kirikud ja kogudused elavate liikmetena alati juba kuuluvad. Siis võib loota ja selle nimel tegutseda, et ühe, jagamatu Kristuse ihu täna kogetav õe- ja vennalikkus jõuaks üha selgemalt ka oma nähtavale ühtsusele.

Avaldatakse autori loal. Tõlkinud Johann-Christian Põder.

Vt ka „Euroopa evangeelsete kirikute suurkogunemine Itaalias“ (K&T nr 41/ 21.9.2012) ja „Euroopa protestandid kohtuvad Firenzes“ (K&T nr 31/ 13.7.2012).

Michael Beintker (1947) on Münsteri Ülikooli evangeelse usuteaduskonna süstemaatilise teoloogia professor ja Reformeeritud Teoloogia Instituudi direktor, ordineeritud kirikuõpetajaks 1975. Beintker on paljude teadusühenduste liige, samuti Saksamaa Evangeelsete Kirikute Uniooni teoloogiakomisjoni eesistuja, Evangeelse Kiriku Saksamaal (EKD) teoloogiakomisjoni liige, EKD sinodi liige ning teoloogiastuudiumi reformi kiriku-ja-riigi-ühiskomisjoni eesistuja. Arvukate teadustööde hulka kuuluvad mh monograafiad Die Dialektik in der ,dialektischen Theologie’ Karl Barths (Dialektika Karl Barthi ,dialektilises teoloogias’, 1987), „Was glaubst Du vom heiligen Geist?“ („Mida Sa usud Pühast Vaimust?“, 1998), Rechtfertigung in der neuzeitlichen Lebenswelt (Õigeksmõist uusaegses eluilmas, 2002), Geschenktes Leben (Kingitud elu, 2005). Beintker osales delegaadina Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (Leuenbergi osaduskonna) (EKOE) täiskogudel Strasbourg’is (1987), Viinis (1994), Belfastis (2001), Budapestis (2006) ja Firenzes (2012) ning oli 2001–2012 EKOE nõukogu kaaspresident.