19. oktoobril toimus EELK Usuteaduse Instituudis algkristluse probleemidele pühendatud konverents, mille keskmes oli esimeste kristlaste identiteet. Konverents kandis pealkirja „Algkristlike gruppide enesemõistmine ja inimesepilt monoteismi ja polüteismi vahelises pinges“ ning toimus Eesti Teadusfondi grandi nr 8665 raames. Grandi hoidjaks on Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna dekaan ja Uue Testamendi teaduse professor dr Randar Tasmuth, põhitäitjateks Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent dr Urmas Nõmmik, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent dr Jaan Lahe ja Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia õppejõud dr Arne Hiob. Doktorandina osaleb grandis ka Elo Süld Tartu Ülikooli usuteaduskonnast. Grandi üldteema on „Algkristlikku ideoloogiat kujundanud tegurid sünkretistlikus Rooma impeeriumis“.
Konverentsil pidasid neli pikemat ettekannet grandi põhitäitjad Nõmmik, Tasmuth, Süld ja Lahe, viimane kahasse Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi doktorandi Ergo Naabiga. Lühikese ettekandega esines ka Tallinna Linnavalitsuses sotsioloogina ning Usuteaduse Instituudis lektorina töötav religioonisotsioloog Liina Kilemit, kes lisaks modereeris loengutele järgnenud paneeldiskussiooni.
Ettekandes „Vaga ja vaene: katse portreteerida tundmatuid“ rääkis Nõmmik mõistete „vaga“ ja „vaene“ esinemisest Vanas Testamendis. Eriti palju kohtab neid mõisteid psalmides. Mõistekasutust uurides jääb mulje, et tegemist ei ole lihtsalt teatud isikuid iseloomustavate omadustega (à la vaga on see, kes kardab Jumalat ja peab tema käske), vaid kindla identiteediga gruppidega, millistest üks nimetas end „vagadeks“, teine „vaesteks“. Võib arvata, et teatud psalmid, kus neid mõisteid eriti palju kohtab, on pärit just nimetatud gruppidelt. Et psalmid on kollektiivne looming ja kujunenud välja pikaajalise redaktsiooniprotsessi tulemusena, on Vana Testamendi teaduses juba ammu üldtunnustatud tõsiasi. Eriliselt äratab tähelepanu „vagade rühmitus“, mida iseloomustab sõjakus. Võib oletada, et rühmitus tekkis juba enne Makkabite ülestõusu 2. sajandil eKr, mil juudid pidid kaitsma oma usulist identiteeti helleniseerimise eest ning mil nad võitlesid oma usulise ja poliitilise iseseisvuse eest. „Vagadeks“ hakkasid ennast kutsuma ilmselt Toorale ja esiisade pärimusele ustavaks jäänud juudid, kellel tekkis konflikt oma helleniseerunud usukaaslastega ning seejärel ka seleukiidide võõrvalitsusega. Seevastu „vaeste“ rühmitus tundub olevat vanem kui „vagade“ rühmitus ja on võimalik, et see tekkis juba Pärsia valitsuse ajal 5.–4. sajandil eKr, mil pärslaste kehtestatud uue maksusüsteemi tulemusena osa Juudamaa elanikkonnast vaesustus. Erinevate gruppide olemasolu Vana Testamendi aegses juutluses on aga oluline seetõttu, et Jeesuse aegset juutlust iseloomustab paljude religioossete gruppide või „parteide“ olemasolu. Seega kujunes usuline keskkond, milles Jeesuse kuulutus tekkis ja levis, juba eelkristlikus juutluses.
Lahe ja Naab vaatlesid oma ühises ettekandes „Keisrikultus Juliuste-Claudiuste ja varaste Flaviuste valitsusajal ning selle võimalikud kajastused Uues Testamendis“ esmalt keisrikultust kui ühte valitsejakultuse vormi. Viimane oli erinevates vormides levinud nii Muistses Lähis-Idas kui ka antiikmaailmas. Rooma keisrikultuse tekkimise üksikasjad ei ole teada, kuid me tunneme seda kultust eeskätt arvukate raidkirjade, kultusehitiste ja kultuses kasutatud esemete põhjal, mida on leitud Rooma riigi erinevatest piirkondadest. Vähem on kirjalikke allikaid ning need on sageli poleemilised (Suetoniuse „Keisrite elulood“, alates 2. sajandist pärinev kristlik kirjandus). Siiski võib öelda, et keisrikultuse levinuimaks vormiks oli mitte elava keisri austamine jumalana, vaid tema kaitsevaimu ehk genius’e kultus ning et keisrikultust ei viidud sisse mitte keisrite endi algatusel, vaid nende alamate poolt ning et keisrikultus polnud vaid poliitiline lojaalsusavaldus, vaid religioon per se. Kultuse ühiskondlik põhifunktsioon oli sotsiaalse sidususe loomine Rooma riigi elanikkonna erinevate gruppide vahel, nende religioosne ja sotsiaalne integreerimine. Uues Testamendis keisrikultust veel otsesesõnu ei mainita (küll on seal juttu konkreetsetest keisritest (Augustus, Tiberius, Claudius) ja suhtumisest valitsejavõimu (Paulus kirjas roomlastele). Ainus teos, kus väga tõenäoliselt keisrikultusega polemiseeritakse, on Johannese Ilmutusraamat. Küll kasutatakse aga Pauluse kirjades ja deuteropauluslikus kirjanduses rohkesti valitsuse- ja võimusümboolikat ning termineid, mis on kattuvad keisrikultuses kasutatutega. Need sümbolid ja mõisted on kantud üle Kristusele, mis lubab oletada teatud varjatud konfrontatsiooni keisrikultuse ideoloogiaga (à la Augustuse rahu versus Kristuse rahu). Primaarselt tuleb valitsus- ja võimusümboolikat Uue Testamendi tekstides seostada siiski Vana Testamendi kuningaideoloogiaga, mis on omakorda seotud Muistse Ida kuningaideoloogiaga.
Tasmuth käsitles oma ettekandes „Inimese varjatud „mina“ Paulusel: kas üksnes isiklik asi?“ Pauluse kirjades esinevat haruldast väljendit „seesmine inimene“, mida kohtab Pauluse kirjades vaid kahes kohas (2Kr 4:16 ja Rm 7:23). Tasmuth analüüsis väljendit esmalt teiste Pauluse antropoloogiliste mõistete taustal („ihu“, „mõistus“, „süda“, „hing“) ja leidis, et seda väljendit ei saa pikemalt samastada ühegagi neist. Erinevalt mõistetest „liha“ ja „hing“ ei leia sellele analoogi Vanast Testamendist, küll kohtab seda aga Aleksandria Philonil 1. saj pKr. Ei saa tõestada, et Paulus laenas väljendi Philonilt ega ka vastupidist, kuid esmakordselt kohtab väljendit „seesmine inimene“ Platonil ja on kindel, et Philon oli Platoni teostega tuttav. Pauluse puhul viimast tõestada ei saa, kuid on võimalik, et ta tundis suulise pärimuse kaudu (kuid pole välistatud, et ka erinevate antoloogiate ja florileegiumite kaudu) platonistliku filosoofia peamisi mõtteid ja ideid. Viimased olid hellenistliku juutluse hulgas, mida esindab ka Paulus, laialt tuntud. „Seesmine inimene“ tähistab Paulusel inimese olemuse kõige sügavamat tuuma, mis on erilises suhtes Jumalaga ning mille kaudu inimene saab osa Jumala uuest loodust. Inimesed moodustavad aga kollektiivi (koguduse, inimkonna) ja seetõttu ei ole „seesmine inimene“ vaid inimese isiklik asi, vaid miski, mis kuulub kõigile ja ühendab inimesi teineteise ja Jumalaga.
Viimases põhiettekandes „Muhammadi ja Pauluse enesemõistmine seoses arusaamaga ilmutusest“ võrdles Süld apostel Pauluse ja prohvet Muhammadi käsitlust ilmutusest. Kumbki neist ei pidanud ennast mingi uue religiooni või liikumise rajajaks. Muhammad pidas ennast viimaseks lüliks Jumala saadikute pikas ketis, kuhu kuuluvad Aabraham, Mooses ja Jeesus. Ta mõistis oma missiooni vaid varasemate saadikute kuulutuse kordamise ja lõpuleviimisena. Ka Paulus ei astu üles kui uue religiooni kuulutaja, vaid seostab ennast Vana Testamendi traditsioonidega, kujundades viimastest spetsiifilise ilmutusloo. Viimane seik on oluline esimeste kristlaste enesemõistmise seisukohast – nad mõistsid end küll millegi uue esindajatena, kuid samas tunnistasid järjepidevust selle uue ning Vana Testamendi traditsiooni vahel. See järjepidevuse rõhutamine säilis tähelepanuväärsel kombel ka ajal, mil kogudustes domineerisid juba inimesed, kellel oli hellenistlik, mitte juudi kultuuritaust. Vana Testamendi tunnistamise näol pühakirjana jääb kristluse side juudi religiooniga püsima kuni tänaseni. Nii Paulus kui Muhammad rõhutavad, et nende ilmutus ei pärine neilt endilt – Muhammad on saanud selle otse Jumala käest, Paulus aga Kristuselt. Oluline erinevus Muhammadi ja Pauluse vahel seisneb aga nende enesemõistmises – kui Muhammad mõistab ennast ilmutuse vahendajana, näeb Paulus ennast vaid Kristuse evangeeliumi ühe kuulutajana teiste apostlite kõrval, pretendeerimata erilisele positsioonile ilmutusloos. Ometi võib öelda, et Pauluse roll algkristliku enesemõistmise kujundajana on olnud erakordselt suur.
Oma lühiettekandes rääkis Kilemit esmalt teguritest, mis mõjutavad grupi religioosse identiteedi kujunemist. Sellisteks teguriteks on inimeste rahvus, sugu, vanus, haridus ja kultuuritaust, kuid religioosset grupiidentiteeti mõjutavad oluliselt ka suhted teiste religioossete gruppidega. Rääkides algkristlaste identiteedist, tuleb arvestada eeskätt tollase juutluse erinevate rühmitustega ning kreeka-rooma religiooni järgijatega. Religioosse grupi enesemõistmist mõjutavad ka välised sündmused. Oluliseks sündmuseks, mis aitas kaasa kristluse eraldumisele juutlusest, oli kindlasti pagankristlaste ja juudikristlaste kokkulepe mitte nõuda kristlastelt, kellel puudub juudi taust, ümberlõikamist. Ka Jeruusalemma templi hävitamine roomlaste poolt 70. a pKr aitas kaasa juutluse ja kristluse eraldumisele teineteisest. Ettekandele järgnenud paneeldiskussioonis arutati, millisest hetkest peale võib algkristlust vaadelda oma identiteediga uue religioosse liikumisena. Diskussioonis osalejad jõudsid järeldusele, et kristluse ja juutluse eraldumine teineteisest oli pikaajaline protsess, mis jõudis aga lõpule juba 1. sajandi jooksul. Selle protsessi alged peitusid juba Jeesuse enese kuulutuses. Jeesus ei tahtnud küll luua uut usundit, kuid mitmed tema õpetuse punktid ei mahtunud tollase juudi religiooni raamesse. Neist peamine oli tema enesemõistmine, st see, kuidas ta nägi oma suhet Jumalaga ja rolli ilmutusloos. See sai ka ajendiks tema konfliktile tollase juutlusega, mis lõppes tema vangistamise ja hukkamisega. Noore kristliku koguduse järgnevad konfliktid juutlusega jätkasid teatud mõttes seda Jeesuse konflikti. Religioonisotsioloogias on levinud seisukoht, et religioonid tekivad ja kujunevadki läbi konfliktide ning seepärast võib öelda, et esimeste kristlaste konfliktid juutlusega ning hiljem ka Rooma võimudega aitasid kaasa kristliku identiteedi kujunemisele.
Järgmine konverents samal teemal on plaanis korraldada 2013. a.
(Ülevaate kirjutas Jaan Lahe.)
