Reformatsiooni tähendusest kõnelemine on keeruline ülesanne, kuna 16. sajandi sündmusi ei saa pidada homogeenseks ja lineaarseks protsessiks, mille eesmärgiks ning tulemuseks oli näiteks vabanemine Rooma paavsti ülemvõimu alt või kristliku usu puhastamine keskaegsetest lisandustest ja selle uuendamine evangeeliumi vaimus. Tegelikud sündmused, nendes osalejate motiivid ning sihid olid märksa komplekssemad.

Reformatsiooni mõiste läks moodi ammu enne Lutherit, segastel 14. ja 15. sajandil oli see õigupoolest samasugune moesõna nagu tänapäeval demokraatia ning vähemalt sama mitmetähenduslik.[1] Sellest annab aimu juba kasutatavate sünonüümide hulk: renovare, innovare, regenerare, restituere, reviviscere, renasci jne. Kõik need mõisted tähistasid mingit siinpoolsuses haaratavat eshatoloogilist sündmust, mille sisustamisel kasutati enamasti maailma ja inimese uueksloomisest kõnelevaid Uue Testamendi kirjakohti. Idee oli lihtne: kuna Jumal on kõige algus ja ots, peavad ka maailmas algus ning lõpp kokku langema, igasugune edenemine on tegelikult tagasipöördumine algse juurde. See oli müstilis-sakramentaalne kujutlus, milles keskajale omaselt põimusid religioosne-kiriklik ja poliitilis-sotsiaalne.

Mõiste re-formatio tähendas aga veelgi täpsemalt tagasipöördumist algse jumaliku normi juurde, mida kehastab Kristus. Kui kõneldi reformatsioonist, pidi selle eesmärgiks olema kirikus Kristuse ja apostlite seaduse (lex Christi et apostolorum) taastamine, ühiskonnas aga naasmine loomispärasel õigusel (ius naturalis) põhineva korralduse juurde. Lühidalt: inimese ja maailma uuendamine pattulangemise-eelse seisundi ennistamisena. Sellisena sai seda läbi viia loomulikult üksnes Jumal ise.

Kokkuvõtlikult öelduna tähistas reformatsioon keskaja mõtlemises teist pöördepunkti inimkonna ajaloos peale inkarnatsiooni ja moodustas selle kolmanda, otsustava perioodi. 15./16. sajandi vahetusel muutus see kujutlus rahvalikuks, mis tõi kaasa dekadentsi-idee, arusaama, et Kristuse kirik kui selline võib manduda ning juurteni uuendamist vajada, et kirik ei tarvitsegi olla see vankumatu kalju, millele toetudes kõiki reformatsioone läbi viiakse. Just selle idee tagajärjel hakkas lagunema senine ajaloo kaheks jaotamine – enne ja pärast Kristust – ning tekkima kolmeosaline jaotus, kus aeg pärast Kristust on omakorda jagatav esimeste sajandite puhtuse, järgnenud keskaegse mandumise ja viimaks uuenemise perioodideks. Kõige viimaks omandas kogu reformiliikumine kuuriavastase joone, mistõttu järgneva aja kiriklike reformide üheks programmiliseks punktiks sai paavstluse võimu vähendamine kontsiili kasuks.

Lutheri kujutlused olid laias laastus samasugused. Üksnes väga harva on ta end nimetanud reformaatoriks, see aunimetus on talle lisatud hiljem. Luthergi oli veendunud, et aegade pöördumise alguses seisab üksnes Kristus oma evangeeliumiga ning tema on parimal juhul evangelist, apostel, viimsete aegade prohvet, kes kutsub tõelisi kristlasi ühinema Issanda tuleku eel. Lutheri heroiseerimine sai alguse küll juba tema parima sõbra ja kaasvõitleja Philipp Melanchthoniga, kes eristas kirikuloos viit aegruumi, milles viimane seisab just Lutheri märgi all: Luther süütas taas evangeeliumi valguse (Durch Luther ist das Licht des Evangeliums wieder entzündet worden).

Ent reformatsiooni mõiste on vastuoluline ka tänase päeva teaduslikus ajaloolises uurimises. Kirikuloolased pole suutnud seni kokku leppida, millised faktorid selles sündmuses peamist rolli mängisid. Oli see vaid osa moderniseerumiseks nimetatud ühiskondliku uuenemise protsessist uusaja alguses? Marksistlik käsitlus kõneles reformatsioonist kui varakodanlikust revolutsioonist, ent sarnast mõtet kohtab ka paljudes sotsiaalajaloolistes töödes.

Kui aga reformatsiooni siiski ühemõtteliselt usuliseks uuenemisliikumiseks peetakse, nimetatakse sageli ühe ning kõiki reformatoorseid grupeeringuid ühendava tunnusena loobumist kivinenud ja kristlusele olemuslikult võõrastest, vana- ning keskaja kirikus sõnastatud dogmadest. Deklaratiivses vormis esitas selle seisukoha esimesena Adolf von Harnack, kes sellest lähtuvalt ka Lutherit kritiseeris – kuna Luther just nimelt ei loobunud neist dogmadest.

Vahel nähakse reformatsioonisündmustes hoopis hiliskeskaegse mandumise viimaseid tõmblusi, veel eelmise sajandi keskpaigas oli see üsna tavaline katoliiklikus uurimises, kus Lutheri seisukohti peeti pelgalt hiliskeskaegse, olemuslikult ebakatoliikliku nominalistliku teoloogia arendusteks ning tõeline reformatsioon sai alguse alles katoliikliku reformiga 16. sajandi teises pooles.

Või oli reformatsioon hoopis enesega vastuolus olev protsess, kus taheti üht, ent välja tuli sootuks midagi muud, nii et algsest vabadusepüüdest võrsus viimaks hoopis absolutistlik riik, mis erinevalt kõige hullematest keskaegsetest türanniatest (kaasa arvatud paavstlus) nüüd ka kirikut kontrollis, millisest talumatust olukorrast tõi pääsemise alles valgustusajastu, sillutades teed sallivusele ning usuvabadusele?

Juhtub sedagi, et 16. sajandi Saksamaa kiriklikus ja ühiskondlikus elus toimunud arenguid keeldutakse üldse seostatud protsessina nägemast, reformatsiooni käsitletakse üksnes ajaliste ning ruumiliste raamidega piiratud juhuslike sündmuste jadana, mis on alles tagasivaates mingil moel ühise nimetaja alla viidav. Näiteks Dorothea Wendebourg on väitnud, et alles Trento kirikukogu (1545–1563) otsused, milles piiritleti katoliiklik õpetus, defineerisid ka „reformatoorse“ kui väljaspool neid piire seisva.[2]

Niisiis puudub üksmeel selles, kuidas reformatsiooni mõista, samuti, millist tähendust omistada neis sündmustes osalenud isikutele, eelkõige muidugi Martin Lutherile.[3] Viimase puhul näib selge olevat üksnes see, et peamiselt saksa protestantide kirjutatud varasemad käsitlused heroiseerivad tema isikut kohati põhjendamatult ning dramatiseerivad toonaste sündmuste tähendust tulevikule üle. Need autorid aga, kes Lutheri isiku sootuks tagaplaanile suruvad ning toimunus üksnes rangete reeglite järgi arenenud ühiskondlikke protsesse näevad, vaikivad maha impulsid, mida Luther kasvõi kaudselt on andnud tervel 16. sajandil ning arvatavasti ka hiljem kirikus toimunule.

Ent veidi konkreetsemaks minnes: luterlikus kirikus on harjutud pidama usupuhastuspüha sellesama kiriku sünnipäevaks ning just sellest tuletatakse ka 16 sajandi sündmuste tähendus. Aga toonaste kavatsustega on see selgelt vastuolus, kuna Lutheri programmis puudus punkt, millega oleks tahetud luua mingi uus kirik olemasoleva kõrvale. See moonutab ka tänapäevast vaadet, sageli mõeldakse just nõnda, nagu seisaksid peale reformatsiooni mitmed kirikud üksteise kõrval, millega reformatsioonist saab uusaja algus.

Tegelikkuses oli reformatsioon siiski keskaja viimane, mitte uusaja esimene saavutus. Piltlikult saab seda esitada sedastuses, et kõige esimese generatsiooni reformaatorid on üles kasvanud ja hariduse saanud keskaja kirikus. Nende programm oli selgelt olemasoleva uuendamine ja puhastamine, mitte uue loomine.[4] Sisuliselt oli Lutheri, Zwingli, Buceri, Oekolampadiuse, Melanchthoni jt hoiak rangelt traditsionalistlik – mis ei tähenda samas sugugi konservatiivsust. Nad nõudsid otsustavaid muutusi, selleks et taastada algupärane. Uue suuna saab see nn protestantlus (koos sisulise tähenduse muutumisega: pro-testari tähendab ju etümoloogiliselt millegi poolt, mitte millegi vastu tunnistamist!) alles 16. sajandi teises pooles, mida nimetatakse konfessionaalseks ajastuks; alles siis leiab aset tegelik läänekristluse lõhenemine, mille traagikat ei tohiks küll samuti reformatsioonist kõneldes silmist lasta. Seegi on üks reformatsiooni vastuoludest, et vabaduse hinnaks oli ühtsuse kadumine.

See omakorda pani aluse ühiskonnale, milles elame praegu, mis just seetõttu ilmselt tekitab taas nii vastuolulisi tundeid – just see mingil moel üha kasvav vabadus, mille hinnaks on ühiselt jagatud väärtuste osa järjepidev vähenemine. Ning ometi oleme just sellele ühtsuse kadumisele, konkurentsisituatsioonile ilmselt tänu võlgu sellegi eest, et kristlusest sai maailmareligioon, uusaja misjoni peamine motivaator on kaheldamatult olnud just konfessioonide omavaheline konkurents.

Veel üks vastuolu luterliku kiriku jaoks seisneb ilmselt selles, et Martin Luther on suuresti unustusse vajunud, samas kui teaduslik Lutheri uurimine on varasemaid arusaamu oluliselt korrigeerinud. Näiteks on mitmetes uurimustes välja toodud selged sidemed Lutheri vaadete ning hiliskeskaegse skolastika ja müstika vahel.[5] Samuti on oluline rõhutada, et Luther polnud mingi üksildane kabinetigeenius, vaid piibliprofessor, jutlustaja ja publitsist, kelle „õpetus“ oli mõeldud juhisena kristlikuks eluks, sündis reeglina konkreetsete, mitte spekulatiivsete probleemide lahendusena ning koostöös mõttekaaslastega ülikoolis. Ka ta ise nimetab seda korduvalt just „Wittenbergi teoloogiaks“. Seetõttu on teatav vastandus luterlikele usutunnistuskirjadele kui kollektiivsele, terve kiriku loomingule eksitav, nii nagu terve reformatsiooni vaatlemine läbi järgneva konfessionaalse ajajärgu prisma. Õieti saab alles konfessionaalsel ajajärgul ja luterlikus ortodoksias just usutunnistuskirjades formuleeritud „õpetusest“ luterluse eritunnus. Reformatsiooniaja uuendused puudutasid pigem vagadust kui dogmaatikat. Me võime 17. sajandit nimetada klassikaliseks luterliku kultuuri ajastuks, ent teoloogilises mõttes viidi siis läbi esimesed suured uuendused, millest muuhulgas sai alguse Lutheri unustamine, tema taandamine üha enam pelgalt formaalseks autoriteediks või sümboliks. Samas on mitmed hilisemad uuenemisliikumised luterluse sees, nagu pietism või konfessionalism, tänu võlgu just Lutheri taasavastamisele ning nõnda on esireformaator jäänud luterliku kiriku jaoks omamoodi fermendiks.

Me oleme harjunud pidama praegust aega vastuoluliseks, just selle poolest eriliseks ja kujutame minevikku sageli rohkem või vähem harmoonilisena, idealiseerime seda. Tegelikkus pole aga kunagi ideaalne. Pigem tuleb tunnistada, et kristlik usk on alati olnud paradoksaalne nähtus maailmas, mis tunneb küll seadusi ja paratamatust, aga mitte evangeeliumi ja vabadust. Me oleme harjunud ütlema ecclesia semper reformanda, kirik peab pidevalt uuenema, ent õigupoolest kirik kui usklike osaduskond ongi lakkamatu uuenemine, pidev ajastu ahistuste võitmine, üha uute võimatuste võimalikkuse postuleerimine tavapäraselt nii piiratuks mõeldud maailmas. Me oleme harjunud ootama tulevikult uut ajastut ning kipume ehk vahel alahindama neid võimalusi, mis on meile kättesaadavad praegu, on olnud meile kättesaadavad kogu aeg. Just reformatsioon õpetas, et tõeline kiriku traditsioon on elav nähtus, mitte konserv, ning et just usupärimuse juurde tagasipöördumine toob kaasa kõige suuremad muutused.