Elatud religiooni tegelikkus

On vähe tõenäoline, et teoloogia on tulevase aastasaja ülikooli juhtiv teadus (artikkel on kirjutatud 1999 – tlk). Hoopis rohkem on tõenäoline, et enam ei leidu ülikoole. Teoloogia lõppu see aga ei tähendaks. Elatud usu kriitiline uurimine ja sellest mõtlevalt aruandmine ei sõltu oma olemasolus mitte ülikoolist, vaid elatud religiooni tegelikkusest; kristliku teoloogia olemasolu sõltub seega elatud kristliku usu tegelikkusest. Seni kuni on kristlikku usku kirikute ja konfessioonide paljususes, on ka teoloogiat. Seevastu teoloogia ja ülikooli side ei ole kunagi olnud enamat kui partnerlus teatud ajaks. Teoloogiat oli juba ammu enne ülikoole ning seda on ilmselt ka siis, kui ülikoolid on veel vaid ajalooline mälestus.

See ei tähenda, et aegade muutumises oleks olemas stabiilset või muutumatuks jäävat teoloogiat. Vastupidi: ühes kontekstidega, kus seda praktiseeritakse, muutuvad ka teoloogilise refleksiooni kujud ja sisud. Euroopa traditsioonis on ülikooli kontekstid kujundanud spetsiifilist akadeemilist teoloogiat ning ülikooli muutumistega on see ajaloo käigus arenenud keerukaks ajaloolisi, süstemaatilisi ja praktilisi distsipliine hõlmavaks teaduseks. Nagu igasugune teoloogia, nii elab ka akadeemiline teoloogia sellest, et on olemas – mitte üksnes, et on olnud olemas – usk, kirikud ja kristlik elu. Teoloogia ei ole minevikuteadus, vaid reflekteerib olevikulist usupraktikat. Aga see ei tegele elatud usuga mitte üksnes religiooni- või kultuuriteadusena, vaid teoloogiana, küsib seega Jumala tegutsemise ja kohalolu kohta usu olevikulises tegelikkuses. Teoloogiat huvitab elatud usk kui Jumala kohalolu tajumine meie maailmas ning teoloogia küsib Jumala kohta, tegeledes elatud Jumala-usu reaalsuse ja relevantsusega.

Usku elatakse alati ajalooliselt konkreetselt. Ka teoloogiat leidub seepärast üksnes kui teatud kindlat (juudi, kristlikku, islami) teoloogiat; ning kus iganes usupraktika kujundab välja uusi ajaloolisi kujusid, peab ka teoloogia end vastavalt edasi määratlema, kujunema seega (nagu kristliku teoloogia puhul) katoliiklikuks, evangeelseks, ortodoksseks, anglikaani, metodisti jne teoloogiaks. Seetõttu ei ole akadeemilise teoloogia konfessionaalne iseloom mitte teoloogia eelmodernse mineviku jäänuk, vaid tunnusmärk teoloogia konkreetsest sidemest elatud ja mitte üksnes (välja) mõeldud ja paljalt konstrueeritud kristliku elu ja religioosse praktika viisiga. Jumal ei ole üksnes kristlaste või juutide või moslemite Jumal. Kuid teoloogia teemaks on Jumal üksnes konkreetse jumalaaustamise praktika ja ajaloos vormitud jumalakäsituste elukogemuslikul horisondil.

Avalik aruandmine

Konfessionaalses paljususes elatud kristliku usu kriitilise uurimisena ja sellest mõtlevalt aruandmisena ei ole kristlik teoloogia seotud ülikooli külge. Ent ehkki ülikoolid ei ole teoloogia ainuvõimalik koht – see on praegu üksnes faktiliselt nii –, leidub sellele, et meil õpetatakse teoloogiat ülikoolides, häid teoloogilisi põhjusi. Ja kui seda olukorda mõista õieti, peaks ka ühiskond olema huvitatud, et see nii jääb.

Kristliku usu puhul on tegemist kõiki ja kõike puudutava teemaga: Jumala tegutsemisega meie tegelikkuses ning tema kohalolu – meie poolt kas ignoreeritud või tajutud – mõjudega, kuidas me tegelikkust läbi elame ja kujundame. Teoloogia ei uuri ega reflekteeri usku mitte üksnes ajaloolise tõsiasjana, vaid uurib usu elu suunavaid sisusid ja mõtiskleb nende üle ning teeb seda nimelt avalikul, metoodiliselt arusaadaval ja mõistetaval viisil. Ta lähtub inimeste, kes on mõistnud ja mõistavad ennast ja oma maailma Jumala kohaolu valguses, ajaloolistest usu- ja elutunnistustest. Ta rekonstrueerib inimeste Jumala-usu teket ja avab selle sisu, kriteeriume ja põhjusi, uurib selle sisulisi implikatsioone ja praktilisi tagajärgi, katsub läbi usu eeldusi ja järeldusi, võrdleb seda teiste religioossete ja maailmavaateliste eluorientatsioonide ehk -suunitlustega ning suhestab kriitiliselt oma aja teadusliku tõeteadvuse ja eetiliste maailmaorientatsioonidega. Teoloogia toetub seega alati teatud kindlale usupraktikale ja selle jumalakäsituse ajaloole, ent on ligipääsetav kõigile, kes on valmis ka religiooni ja usu vallas oma mõistust avalikult kasutama. Küsides Jumala kohta, uurib teoloogia teemat, mis puudutab kas kõiki või mitte kedagi, aga mitte kunagi vaid ühtesid ja teisi mitte. Ja ta teeb oma tulemused avaliku diskussiooni objektiks sellega, et esitab neid argumenteerides ning näeb oma tunnetuste aktsepteerimise alusena mitte usus osalemist, vaid oma argumentide mõistetavust ja veenmisjõudu.

Seepärast õpetataksegi teoloogiat põhjendatult ülikoolides, sestsaadik kui neid Euroopas leidub. Tal on oma koht institutsionaliseeritud teaduse raames, kus meie ühiskond näeb vaeva teadmise metoodilise laiendamisega ning kõigi relevantsete probleemivaldkondade teadmis- ja kehtivustaotluste ratsionaalse läbikatsumisega. See ei tähenda, et teoloogia peaks end allutama enese jaoks asjavõõrale teadusprintsiibile ning ignoreerima oma eripära kristliku usu kriitilise uurimisena ja sellest mõtlevalt aruandjana. Ent see tähendab, et teoloogia tunnustab kohust anda oma mõtlemisest avalikult aru, seega oma kohust siseneda kriitilisse-argumenteerivasse arutelusse oma teemade, argumentide ja meetodite üle. Mitte keegi, kes on omandanud vastava pädevuse, ei ole teaduslikust diskursusest teoloogiliste teemade üle välja jäetud. Teoloogia ei ole salateadus.

Kriitiline „teine“

Selle jaoks, et meil õpetatakse teoloogiat avalikult ülikoolides, on häid ajaloolisi ja sisulisi põhjuseid. Siiski ei ole see tänapäeval paljude jaoks enam enesestmõistetav. Üha enam on kadumas ühiskondlik konsensus, mis tingib sekulaarses või multireligioosses ühiskonnas kristliku teoloogia olemasolu riiklikes ülikoolides. Ja üha tihedamini seatakse ka kirikliku poole pealt kahtluse alla usuteaduskondade eksistents riiklikes ülikoolides. Ent kirikud ja kirikujuhtkonnad eksivad, kui arvavad, et saavad hakkama ilma enestest sõltumatu teoloogiata, mis on kohustatud ainuüksi usu teaduslikule uurimisele ja kriitilisele evangeeliumi tõetaotlusest aruandmisele: nad vajavad teaduslikku teoloogiat kui kriitilist „teist“, et mitte ajada kristliku usu kontingentseid väljendus- ja eluvorme segamini usu tõega. Seni kuni meie ühiskonnas on ülikooli institutsioon, taotleb teoloogia – just ka kiriku pärast – selles kohta. Ja seni kuni meie pöördumatult pluraalne ühiskond institutsionaliseerib vaidlust tõe üle ning veendumuste ja orientatsioonide kriitilist eneserefleksiooni ülikoolis, peaks ühiskond tahtma, et ka teoloogia on haaratud kaasa akadeemilisse tegelemisse tõe, tegelikkuse ja eluorientatsiooniga; ja nimelt omaenda õietimõistetud huvidest lähtuvalt.

Ühiskond toimib vastutustundetult ja kahjustab iseennast, kui tahab vabastada ühiskonna liikmed just religiooni tundlikus ja tagajärjerikkas valdkonnas vastutusest esindada teiste ees oma usuveendumusi avalikult. Usuveendumused ei ole eraasi selles mõttes, et ühiskond ei peaks tundma mingit huvi nende üle avalikult arutamise ja nende argumenteeriva läbikatsumise vastu. Selleks on usuveendumused kaugelt liiga olulised ja tagajärjerikkad. Religioonivabadus ei tähenda ju seda, et religioossed veendumused on ühiskondlikult tabu, kuna igaüks võib uskuda, mida ta tahab, vaid seda, et igaühel on vabadus takistamatult elada ja avalikult esitada oma arusaamu ja veendumusi kehtivate kordade raames. Ühiskonnal ei ole võimalust ja õigust otsustada, millised religioossed arusaamad on õiged, tõesed ja kehtivad. Kuid see neutraalsus, mille ühiskond on enesele neis küsimustes võtnud, ei tõenda mitte usuveendumuste ühiskondlikku ebaolulisust, vaid just vastupidi, taipamist, et usuveendumustel on üksikute indiviidide jaoks ning seega ka ühiskonna jaoks nii fundamentaalne tähtsus, et mitte keegi ei saa ega tohi arvata, et tal on õigus neid teistele ette kirjutada või võtta neilt ära vastutust oma veendumuste eest.

Just seetõttu, et need veendumused on nii fundamentaalsed, teeb ühiskond endale head, kui loob avalikke kohti, kus ühiskonnas arvestatava osakaaluga religioossete veendumuste esindajatel enestel on võimalik neid aruandvalt esitleda ning diskursiivselt uurida ja kriitiliselt käsitleda nende õigustatust, tõde, kehtivust ja veenmisjõudu. Ühiskond vajab kohti, kus mitte ainult kolmandad ei räägi teiste usuveendumuste üle, vaid kus usuveendumuste vahelist diskursust viljelevad avalikult ja tunnustatud reeglite järgi nende esindajad ise – mitte ilma õigustatud ootuseta, et sellel on selgustloov tagasimõju religioossetele osaduskondadele enestele. Avalikult aruandmise väljakutse ei aita mitte ainult ennetada religioonide fundamentalismist ohustatud eneseisoleerimist. See mõjub ka vastupidiselt ohu vastu, et usuveendumuste eluorienteerivat tõe- ja kehtivustaotlust ei võeta avalikult tõsiselt. Kuid tõe- ja kehtivustaotlusi uuritakse ja diskuteeritakse meil kriitiliselt ülikoolides. Seetõttu peaksid ülikoolid olema ka koht, kus osalejad ise usuveendumusi – ja nimelt sugugi mitte ainult kristlikke – esindavad ning kus usuveendumuste üle sine vi, sed verbo (mitte jõu, vaid sõna abil – tlk) argumenteerivalt arutletakse ning neist aru antakse.

Seetõttu peab ka teoloogial, ning just ühiskondlikust vaatepunktist lähtudes, ning nimelt mitte ainult kristlikul teoloogial, olema koht meie ülikoolides ja ta peab selle säilitama. Teoloogiad kuuluvad kohta, kus meie ühiskond loob diskursiivselt selgust põhiküsimustes, mis puudutavad meid kõiki ning on olulised kõigi jaoks. Nad kuuluvad ülikooli, kuna reflekteerides katkestatakse seal enesestmõistetavused, mis on muutunud religioosses praktikas ja kirikuvastases kriitikas omaseks, ning nii usklikke kui kriitikuid suunatakse  tähelepanelikule ettevaatlikkusele mõtlemises ning kriitilisele kaalutlemisele toimimises. Ja nad kuuluvad ülikooli, kuna teoloogiate kohaolu teaduste hoones meenutab üldse teadusliku töö elukogemuslikke  horisonte, humaanseid ülesandeid ja kriitilise enesepiiramise kohust. Igasugune teaduslik, majanduslik, poliitiline, religioosne tegevus elab eeldustest, mida see ei ole ise rajanud ega saa seepärast ise garanteerida. Sel on alused ja piirid, mille unustamine on elu kahjustav. Siia kuulub, et see toimub coram deo, avalikkuses Jumala ees. Seda meenutabki teoloogia.

Orientatsiooniväited

Kes seevastu on valmis religioosselt neutraalsetes riiklikes ülikoolides tunnustama üksnes religiooniteaduslike teaduskondade olemasolu, mõistab vääriti mitte ainult ülikoolide neutraalsust, vaid enamasti ka teoloogia ja religiooniteaduse erinevust. Öeldakse, et teadus peab olema neutraalne, universaalne ja avalik, ning see olevat põhimõttelises vastuolus religioossete veendumuste erapoolikuse, partikulaarsuse ja privaatsusega. Teoloogia ei olevat ülikoolis võimalik juba seetõttu, kuna isiklik usk ei ole üldistatav teadmine ning teaduslik teoloogia ehk usuteadus on vastuolu iseeneses.

Siiski ei ole religiooni ja religioossete fenomenidega tegelemine teaduslik alles siis, kui see ei ole teoloogia. Ja samuti on eksitav, et religiooniteaduse kõrval, mida tulevat hoida vaba tõeküsimusest, võiks riiklikes ülikoolides sallida äärmisel juhul neutraalset religoonifilosoofilist tegelemist religioossete tõetaotlustega. Kes ei arvesta religiooni tõetaotlust, kaotab otsustavas suhtes silmist fenomeni enese ning jätab selgitamata selles tõstatatud tõe-mõistmise erilise karakteri. Ja kes püüab tegeleda religioossete tõetaotlustega üksnes neutraalselt, ei alahinda mitte üksnes nende kaasahaaravat iseloomu, vaid petab end ka iseenda neutraalsuse osas. Kus religioosse usu hindamise mõõdupuuks on mingis teises probleemiseoses omandatud ja normiks tõstetud arusaamine teadmisest, tõest ja teadusest, seal jääb kas usu juures peamine üleüldse arvesse võtmata, või jääb usk ilma ausa võimaluseta.

Ümberpööratult: teoloogia ei ole ebateaduslik mitte juba seetõttu, et püüab mõtlevalt kristlikust usust aru anda ning tegeleb seega Jumala ja usuga mitte etsi deus non daretur (nagu Jumalat ei oleks – tlk), vaid kui osaleja. Mingi distsipliini teaduslikkus sõltub tema meetodite mõistetavusest ning need joonduvad probleemide järgi, mida tuleb käsitleda. Teoloogia põhiprobleemide hulka aga kuulub, et Jumala suhtes leidub üksnes osalejaid, kuna Jumal suhestub kõigiga – ka siis, kui mitte kõik seda ei taju. See Jumala enesesuhestamine ei ole tajutav empiirilise või ajaloolise asjaolu kombel, mis on kirjeldatav ja uuritav distantseeritult, vaid üksnes nii, et iseennast tajutakse Jumala kohalolus ning seega tajutakse ka oma maailma Jumala kohalolu valguses. Üksnes sellise enese- ja maailmatunnetuse korrelaadina leidub ka jumalatunnetust. Jumalatunnetus ei käi abstraktselt Jumala kohta, vaid alati konkreetselt osalejate – usu või uskmatusena elatud – suhte kohta Jumalaga ning Jumala suhte kohta nendega ja nende maailmaga. Teoloogia saab seda usu tunnistamiste najal kirjeldada ning kriitiliselt avada, kuid ei saa sellist jumalatunnetust metoodiliselt genereerida ega neutraalselt õigustada. Seepärast on teoloogilised väited Jumala kohta orientatsiooni- ehk suunitlusväited, niisiis mitte ei kirjelda Jumalat, vaid eksplitseerivad ehk avavad elatud usku Jumalasse. Ja seetõttu kõnelevad teoloogilised argumendid lähtuvalt osalejate positsioonist ning on suunatud ka teistele alati üksnes kui osalejatele: alati on tegemist sellega, et osalejad (ja mitte ainult mittepuudutatud vaatlejad) esindavad argumenteerides oma veendumusi suhtes teiste osalejatega (aga mitte ainult suhtes teiste kristlastega). Eesmärgiks ei ole seejuures mitte usu piisav põhjendamine vaatleva avalikkuse foorumi ees, vaid teistele selle meenutamine ja nende tundlikkuse suurendamine selle suhtes, et nad on ise osalejad ja ise alati juba mingil viisil Jumalaga seotud.

Valgustuse traditsiooni õige taipamine, et Jumal ei ole empiiriliste või ajalooliste teaduste objekt ega teaduslike seletuste augutäitja, ei tähenda niisiis teoloogiliselt, et Jumalat ei saa mitte kusagil teemaks võtta, vaid just ümberpööratult, et Jumalast saab kõikjal kõnelda. Kui kunagi on võib-olla olnud edusammuks maailma vaatlemine etsi deus non daretur, siis tänasel päeval on just, vastupidi, tähtis vaadelda seda etsi deus daretur (nagu Jumal oleks – tlk). Teoloogia ülesandeks ülikoolis ei ole usu absoluutne põhjendamine, väljaastumine ülearuse augutäitja-jumala eest ja kiriku õpetussüsteemi apoloogia, vaid selle meenutamine, et Jumal tegutseb kõikjal, ilma devalveerimata teda kõige võimaliku seletuseks. Sest Jumal ei ole seletus mitte millelegi, ent kõik implitseerib tema tegelikkust.

Artikkel „Kritisch erkunden, denkend verantworten. Glaube und Wissenschaft aus evangelischer Sicht“ on ilmunud Saksamaa kõrgharidus- ja teaduspoliitilises ajakirjas Forschung und Lehre (7/1999, lk 343-345). Tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Avaldatakse autori loal.

Ingolf U. Dalferth (1948), maailma juhtivaid süstemaatilisi teolooge ja religioonifilosoofe, on Zürichi Ülikooli süstemaatilise teoloogia, religioonifilosoofia ja sümboolika professor, paralleelselt Claremonti Ülikooli (California, USA) religioonifilosoofia professor ning Zürichi Hermeneutika ja Religioonifilosoofia Instituudi direktor.

I. U. Dalferth ordineeriti kirikuõpetajaks Württembergi evangeelses luterlikus kirikus Saksamaal, ta on töötanud professorina Tübingenis, Durhamis, Cambridge’is ja Frankfurdis Maini ääres, külalisena Uppsalas, Manchesteris, Utrechtis ja Fribourg’is, ning olnud nii Euroopa Religioonifilosoofia Ühingu kui Saksa Religioonifilosoofia Ühingu president. Ta on osalenud arvukate kiriklike ja oikumeeniliste komisjonide ning nõukogude töös. – Dalferthi uurimistöö keskmes on kristoloogia, eklesioloogia ja oikumeenia, süstemaatilise teoloogia metodoloogia, 19. ja 20. saj teoloogialugu, religioonifilosoofia (analüütiline religioonifilosoofia, fenomenoloogia), semiootika ja hermeneutika, usupraktika ja eluorientatsioon.

Inglise keeles on Dalferth kirjutanud lisaks paljudele artiklitele kaks raamatut: Theology and Philosophy („Teoloogia ja filosoofia“, 1988, 2. väljaanne 2001) ning Becoming Present: An Inquiry into the Christian Sense of the Presence of God („Olevikuliseks saamine. Uurimus Jumala kohalolu kristlikust tähendusest“, 2006). – Tema arvukate raamatute hulka kuuluvad veel nt Religiöse Rede von Gott. Studien zur Analytischen Religionsphilosophie und Theologie („Religioosne kõne Jumalast. Uurimused analüütilisest religioonifilosoofiast ja teoloogiast“, 1981), Existenz Gottes und christlicher Glaube. Skizzen zu einer eschatologischen Ontologie („Jumala eksistents ja kristlik usk. Visandid eshatoloogilisest ontoloogiast“, 1984). Kombinatorische Theologie. Probleme theologischer Rationalität („Kombinatoorne teoloogia. Teoloogilise ratsionaalsuse probleemid“, 1991), Gott. Philosophisch-theologische Denkversuche („Jumal. Filosoofilis-teoloogilised mõtlemiskatsed“, 1992), Jenseits von Mythos und Logos. Die christologische Transformation der Theologie („Teispool müüti ja logost. Teoloogia kristoloogiline transformatsioon“, 1993), Der auferweckte Gekreuzigte. Zur Grammatik der Christologie („Ülesäratatud ristilöödu. Kristoloogia grammatikast“, 1994), Gedeutete Gegenwart. Zur Wahrnehmung Gottes in den Erfahrungen der Zeit („Tõlgendatud olevik. Jumala tajumisest aja kogemustes“, 1997), Auf dem Weg der Ökumene. Die Gemeinschaft evangelischer und anglikanischer Kirchen nach der Meissener Erklärung („Oikumeenia teel. Evangeelsete ja anglikaani kirikute osadus Meisseni Avalduse kohaselt“, 2002), Die Wirklichkeit des Möglichen. Hermeneutische Religionsphilosophie („Võimaliku tegelikkus. Hermeneutiline relifioonifilosoofia“, 2003), Evangelische Theologie als Interpretationspraxis. Eine systematische Orientierung („Evangeelne teoloogia kui tõlgenduspraktika. Süstemaatiline orientatsioon“, 2004), Leiden und Böses. Vom schwierigen Umgang mit Widersinnigem („Kannatus ja kuri. Raskest toimetulekust mõistusevastasega“, 2006), Das Böse. Essay über die kulturelle Denkform des Unbegreiflichen („Kuri. Essee mõistetamatu kultuurilisest mõttevormist“, 2006), Malum. Theologische Hermeneutik des Bösen („Malum. Kurja teoloogiline hermeneutika“, 2008), Radikale Theologie. Glauben im 21. Jahrhundert („Radikaalne teoloogia. Uskumine 21. sajandil“, 2010), Umsonst. Eine Erinnerung an die kreative Passivität des Menschen („Niisama. Meenutades inimese loovat passiivsust“, 2011).