„Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!“ (Ps 103:2)

Psalme lugedes hakkab peatselt silma vaga lauliku elutarkus. Tegemist ei ole igal juhul noorukiga, vaid inimese või inimestega, kellel on võimalus vaadata käidud teele tagasi. Ilusaks näiteks sellisest tarkusest on ka eeloleva pühapäeva juhtsalm. See on lauliku hinges toimuv kahekõne.

Mind on sageli ärritanud hooletu keelekasutus seal, kus püüame väljendada oma tänulikkust või ka Jumala kiitust. Näiteks: „Me peame olema tänulikud …“ Sõltumata sellest, kellele me nii oma tänulikkust püüame väljendada, tekitab see minus rohkem küsimusi kui vastuseid. Miks peame olema tänulikud? Kas tänulikkust on üldse võimalik väljendada sunduse kaudu? Kas selline tänulikkus tegelikult viitab ainult tühjadele sõnadele – mürale, mille taga midagi ei olegi? Eks ole ju ka usklikkust väga sageli tõlgendatud kui sundust, kui hirmu Jumala ees, millest normaalne inimene pigem tahaks kaugemale hoida.

Olen veendunud: psalmist ei väljenda sellist sundust. Ehkki lauludes on küllaldaselt juttu jumalakartusest ja hirmust Jumala ees, on see pigem suutmatus sõnastada sõnastamatut kui sundus. Aukartus Jumala ees on sama, mis aukartus elu ees. Jumal on elu allikas. Selline pilk ülendab.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu.

Tervik koosneb osadest, aeg hetkedest.

Hingehoidlikult on ääretult oluline meenutada inimesele, kes kurdab oma elu tühisust, neid hetki, mis on väga väärtuslike ja vägevatena meelde jäänud. Hingehoidja saab olla ainult aitajaks, kurtja peab need hetked ise üles leidma. Seejuures olen täheldanud väga kummalist seaduspära – alguses on võimalik meenutada ainult minevikus toimunut, kui hing on lahedamaks läinud, siis jõuda järjest lähemale oma tänasele tegelikkusele. Tänased väärtused võivad olla peidus paljude murede varjus. Selleks, et näha, kui rikkad me tegelikult oleme, tuleb luua oma hingele usalduslik võimalus selle kõige meenutamiseks ja sõnastamiseks. Kiida mu hing …, näe, mis on toimunud ja toimub.

Viimasel ajal on hakatud tähistama vanavanemate päeva. See on ka eeloleval pühapäeval. Vanavanemate päeva puhul luban endale ühe asjakohase meenutuse, mis haakub teemaga ja mis on mõjutanud olulisel määral minu usaldust Jumala vastu, võib-olla olnud lausa üheks teguriks vaimulikuks saamisel.

Elasime maal. Vanemad käisid tööl. Minu lapsepõlve ajal ja meie peres ei tulnud kellelegi mõttessegi lapsi lasteaeda panna. Nii olime enamus tööpäevi kodus koos vanaemaga. Meelde on jäänud, et vanaema istus sageli köögis akna all ja kudus sukka. Üsna tihti tuli ette ka seda, et ta võttis oma väikese kiriku lauluraamatu ja laulis sealt suka kudumise juures kirikulaule. Laul ja töö ikka koos, mitte eraldi. Temal omad toimetamised, meil omad.

Vahest, kui aga kõik päris pikaks ajaks vaikseks jäi, tekkis meil küsimus, et kas kõik on ikka korras, äkki oleme üksi koju jäänud. Kui siis hakkas teisest toast jälle kõlama vanaema lauluhääl, teadsime, et rahu on maa peal.

Just nii, vanaema laule pealt kuulates, said mulle selgeks ja armsaks kirikulaulude viisid. Kuna elasime kirikust kaugel, siis lastena kirikusse sattusime haruharva.

Täna, neid hetki meenutades, leian, et sealt sai alguse minu usaldus Jumala vastu. Jumalale kiitust lauldes andis vanaema meile turvatunde. Tänulikkus ja kiitus on märksa sügavamad ja avaramad mõisted kui sundus neid teha.

See on osadus, millesse haaratakse nii tänaja kui need, kes temaga kokku puutuvad. See on ilus vaimne ja vaimulik ruum, mis on kusagil meil kõigis olemas.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!

Jüri Vallsalu (1957) on EELK Hageri koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna praost.