Sissejuhatus

Nagu kõik muu siin maailmas, nii on ka piiblikirjanduse uurimine pidevalt muutuv ja arenev nähtus. Et Vana Testamendi (VT) teksti ja kaanoni küsimus kuulub praegu kõige elavama diskussiooni objektide hulka, sellest kirjutasin hiljuti („Tants Vana Testamendi algteksti ümber“, Kirik & Teoloogia, nr 24, 25.5.2012). Teine väga mõjukas paradigma muutus on mõnekümne aasta jooksul pea peale pööranud Iisraeli ajaloo uurimise, sest arheoloogilised leiud ei kinnita alati VT pakutavat ajaloonägemust. Kolmas tasapisi toimunud, ent põhimõtteline muutus puudutab VT tekstide tausta, mille puhul üha rohkem selgub nende tihe side piiblivälise kirjandusega. Viimases arengus on võtmerolli mänginud vana Lähis-Ida kirjanduse üha parem ligipääsetavus tekstiväljaannete kaudu ning intensiivsem huvi nende vastu. Üheks VT kirjanduse osaks, mis loomulikult sellistest muutustest pole puutumata jäänud, on prohvetikirjandus. Mõningaid mõtteid nende muutuste kohta, eriti Jesaja raamatu ja Js 6 näitel, ning sellest tulenevaid hermeneutilisi järeldusi pakub järgnev mõtiskelu.

Lühidalt uurimise ajaloost

Esmalt üks põhitõde: nagu ülejäänudki VT kirjandus, on prohvetikirjandus saanud alguse konkreetsetest isikutest, mõtetest ja üksikutest ütlemistest, ent selle kasvamise lugu on erakordselt pikk, massiivne ja keeruline. Tuues näiteks Jesaja raamatu, siis teame, et see jaguneb formaalselt, aga ka sisuliselt pooleks ainuüksi juba selle järgi, et peatükkides 1–39 nimetatakse Jesajat nimepidi, peatükkides 40–66 aga mitte. Sellest ka alates Bernhard Duhmist kasutusel olevad Esimese Jesaja ja Teise Jesaja mõisted. Ent lisaks teame nüüdseks hästi, et Esimene Jesaja raamat on üks pikima ja samas esinduslikuma tekkelooga teoseid VT-s. Selles on nii prohvet Jesaja kuulutust, selle kõikvõimalikke edasiarendusi ja eksegeese, õnnetuse- ja õnnekuulutusi, palju eksiilijärgset refleksiooni kui ka eshatoloogiat ja õige hiliseid apokalüptilisi tekste. Seega sirutub raamatu tekkelugu vähemalt üle viie sajandi, ilmselt 730. aastatel eKr kuulutama asunud prohvetist ning temast alguse saanud koolkonnast kuni 3. saj apokalüptiliselt meelestatud ringkondade ja juudi usu pühade tekstide kanoniseerimise üle vaidlevate teoloogideni. Selle tunnistuseks on Js silmapaistev tähtsus juba väga varases juutluses, eriti aga Teise templi ning Jeesuse ajal. Qumrani käsikirjade hulgas on Js omad kõige arvukamad (18 tükki), sh kaks suurt, üksteisest pisut erinevat rulli 1QJes ^a (2. saj eKr) ja 1QJes ^b (1. saj eKr).

Prohvetikirjanduse moodsas uurimises võib esmalt esile tõsta 19. saj-t ja 20. saj algust, mil tegutsesid suurepäraselt vanu keeli tundvad uurijad nagu näiteks Franz Delitzsch ja August Dillmann või meiegi mail, Tartus, sama traditsiooni esindanud ja Malaki raamatu uurimisega kuulsust kogunud Alexander von Bulmerincq. Nende tänuväärt tekstikriitiline töö mõjutab VT uurimist tänini. Uus, kirjanduskriitiline ajastu pääses võidule Julius Wellhauseni ja prohvetiuurimises eriti Bernhard Duhmiga. Hoogsalt ja põhjalikult asuti tekstisiseste vastuolude põhjal eristama vanemaid, tihti „ehtsaks“ nimetatud prohvetikuulutust ja hiljem lisatud kihistusi. Alates 20. saj keskpaigast tegi võidukäiku redaktsioonikriitiline uurimine, mille raames eristati mitte ainult üha väiksemaid alakogumikke ja pisemaid täiendusi, vaid lisaks ka kogu prohvetikaanonit või kogu VT-d hõlmavaid redaktsioonilisi kihistusi. Selle uurimislaine tähtsamate uurijate hulka kuulub näiteks meiegi ajakirjas kirjutanud Otto Kaiser. Kirjandus- ja redaktsioonilugu tasakaalustas suuresti kaanonilooline meetod, mis kerkis esile eelkõige inglise keeleruumis 20. saj viimasel kolmandikul. Sellele lisandusid riburada moodsad kirjandusteaduslikud meetodid, retoorikakriitika, narratiivikriitika jne. Eesmärgiks on neil kõigil prohvetiraamatu kui vastava žanri esindaja terviklikkuse ning selle teoloogia rõhutamine ja uurimine. Omaette liini moodustab Hermann Gunkelist alguse saanud vormilooline uurimine, mis prohvetikirjanduse puhul on tipnenud uurijatega nagu Claus Westermann, Klaus Seybold ja Marvin A. Sweeney.

Prohvetlusest vanas Lähis-Idas ja Iisraelis

Ent uurimine pole lõppenud ja lõplikku teadmist polegi. VT redaktsioonikriitilise uurimise ajastu pole veel läbi ning palju kogu VT-d läbivaid redaktsioone ning nende dateerimist käsitlevaid töid ootavad veel kindlasti avaldamist. Viimased on hakanud sulanduma kaanoniloolise uurimisega ning nende süntees pakub veel palju olulist avastamist. Nagu sissejuhatuses osutatud, on prohvetikirjanduse uurimises toimunud lisaks muutus, mille on põhjustanud eelkõige vana Lähis-Ida tekstibaasi ja ajaloo laiem tundmine ning tunnustamine piibliteadustes. Kui lähtuda näiteks küsimusest, millised tekstiosised võiksid minna tagasi prohvetite prototüüpidele, siis võiks praegust paradigmat lühidalt kirjeldada ka nii: kuna eriti kirjandus-, aga ka redaktsioonikriitiline uurimine kompavad juba oma piire, siis on edasiseks tööks hädavajalik võrdlusmaterjal väljastpoolt Piiblit. Seda enam, et kõikjal VT teaduses on mõistetud, et eksiilieelsete Iisraeli ja Juuda riikide usundid ei erinenud oma naabrite usunditest kuigivõrd. Manfred Weipperti, Martti Nissineni ja teiste uuemate prohvetluse uurijate tööde valguses on põhjust eeldada, et VT maalitud pilt Jumala tõelistest prohvetitest erineb üsna palju prohvetitest, kes ameti poolest kuningapaleedes, templites, aga võib-olla ka vabakutselistena tegutsesid (vt eriti Weippert 1987; Nissinen 2000; 2003; Kratz 2003). Tõenäoliselt on nii vanas Lähis-Idas kui Iisraelis olnud nii ametlikke kui vabakutselisi prohveteid. Tõsiasi on lihtsalt, et vana Lähis-Ida prohvetitekstidest on säilinud põhiliselt ametlikud tekstid, mille hulgas domineerivad prohveti leivaandja kuninga suhtes sõbralikud õnnekuulutused (Weippert 1987, 310j). Nendest tuntavalt erinevate VT prohvetiraamatute tonaalsus läheb – isegi, kui vastavate nimedega prohvetite prototüüpide hulgas on ametlikke prohveteid – aga enamasti tagasi vabakutseliste ja kriitilisematele prohvetitele ning tradentide gruppidele. Seega on vanast Lähis-Idast säilinud enamasti ametlikud õnnekuulutused, Iisraelist ja Juudast aga mitteametlik õnnetusekuulutus.

Prohvetlust kui fenomeni on põhjust terviklikumalt uurida. Näiteks võib küsida, kes siis oli prohvet vanas Lähis-Idas? Üks hõlmavam prohvetluse definitsioon on pärit Manfred Weippertilt: „Prohvet on mees- või naissoost isik, kes 1) osaleb kognitiivse elamuse, visiooni, auditsiooni, unenäo vms kaudu jumaluse või mitme jumaluse ilmutuses ja 2) teab end olevat üles kutsutud vastava(te) jumalus(t)e poolt ilmutust keelelises või metakeelelises vormis kolmandale, tegelikule adressaadile vahendama“ (1987, 289j). Prohvetikuulutuseks on seega tarvis jumalikku sõnumit, vahendajat, adressaati ning vahendamist, toimub see siis sõnades või „metakeelena“ ehk sümboolsete tegudena jms. Kõik komponendid võivad tublisti varieeruda detailides, ent mudel on vältimatult selline. Näiteks sai Jesaja omanimelise raamatu kohaselt 8. saj lõpus eKr sõnalise või piltliku negatiivse või hoiatava sõnumi Jahvelt ja vahendas seda sõnades või tegudes mõnele Juuda kuningale, näiteks Aahasele Jeruusalemmas, või laiemalt riigi rahvale. Samamoodi sai Niineve arhiivi tahvlite kohaselt näiteks La-dagil-ili nimeline prohvet 7. saj eKr sõnumi jumal Ištarilt ja edastas selle kirjatundja üles kirjutatuna savitahvlil Assüüria kuningas Asarhaddonile (Nissinen 2003, 113j).

Diskussiooni näide: Jesaja kutsumislugu

Eelnevalt kirjeldatu juhib meid ühe tähtsaima prohvetikirjandust puudutava uurimisprobleemini. Kas õnnetuse- ja õnnekuulutuse žanritest saab järeldada midagi nende vanuse kohta? Pikka aega on kirjandus- ja redaktsioonikriitika tuules arvatud, et õnnetusekuulutus eelneb loogiliselt suurele katastroofile 587/6. aastal, mil hävitati Jeruusalemm, Juuda kuningriik ja Jahve tempel, ning et õnnekuulutus on loogiliselt eksiiliaegne ja -järgne, sest jumalik karistus oli kätte saadud ning oodati saatuse pöördumist paremuse poole. Muu vana Lähis-Ida prohvetikirjanduse põhjal, milles domineerib peaaegu täiesti õnnekuulutus, võiks aga pilt olla hoopis vastupidine: loogiline oleks näiteks Juuda kuninga õukonnas töötanud Jesajalt eeldada õnnekuulutusi oma kuningale ja õnnetusekuulutusi naaberkuningatele. Nii on Uwe Beckeri (1997) monograafia omal moel lõpule viinud Otto Kaiseri avatud idee, et Jesaja (1960 jne) on vahendanud soodsaid sõnumeid oma kuningale ja vaenulikke Iisraeli, Aramea ja teiste kuningate vastu. Õnnetusekuulutused oma kuningale ja rahvale on siis katastroofijärgsed, s.t nendega interpreteeritakse Jeruusalemma hävingut Jahve vihana oma rahva vastu. Õnnekuulutused rahvale kui ühtsele Iisraeli rahvale eeldavad siis juba kuningriikide lõppu.

Muidugi on selline nägemus pehmelt öeldes poleemiline, sest VT teoloogia mõistes muutub pilt Jesajast kui reaalselt elanud prohvetist kardinaalselt. Jesaja ei kuulutanuks siis ju üldse ette Jeruusalemma hävingut, ei manitsenuks ega hoiatanuks oma kuningat või rahvast. Diskussiooni keskmes on olnud nn Jesaja mälestused (sks Denkschrift) 6:1–9:6 ja kõige enam Jesaja kutsumislugu Js 6. Kui vaadelda probleemi eriti minimalistlikult, võiks esile tõsta 6:10, tuntud paradoksaalse kuulutuse, milles Jumal kutsub Jesajat üles tegema raskeks rahva kõrvad ja sulgema selle silmad, et see ei kuuleks ega näeks ega mõistaks õnnetusekuulutust saabuva hävingu kohta. Beckeri kohaselt näiteks saaks 7. saj alguse saanud Jesaja kogumikuni tagasi viia vaid osi salmides 1–8 (1997, 286j). Kuna VT enda ajalookirjutuse tendentslikkuse tõttu on meie teadmised vana Iisraeli ajaloo kohta suhteliselt piiratud, siis on kõige lihtsam võtta referentspunktiks esimese templi hävitamine. Ja sealt edasi väita, et enne pidi juhtuma selline katastroof, kui võis hakata väitma ehk kirja panema, et juba Jesaja olla kuulutanud sellist häda ning rahvas polnud sellest aru saanud, sest Jumal olla käskinud silmad sulgeda. Piibliteadustes tähistatakse sellist prohvetikuulutust väljendiga vaticinium ex eventu ehk ennustusena lähtudes sündmusest.

Siit tuleneb aga põhimõtteline küsimus, kas Js 6:10 laadis õnnetusekuulutus on võimalik ainult post eventu või võiks see kuidagi olla mõeldav ka enne. See omakorda on seotud laiema küsimusega, mis põhjusel hakati üldse prohvetikuulutust üles kirjutama. Prohvetid või tema jüngrid (vrd Jeesuse jüngreid) võisid ka ise kirjutada, ent sellisel juhul pidi kirjutatu säilimine olema kas õnneküsimus või sisaldama midagi sellist, mis sundis seda säilitama. Weippert on oletanud, et õnnetusekuulutuse säilitamise põhjuseks saab olla selle täideminek. Vahetult sündmuse eel öeldud prohveti sõnad kahtlemata meenuvad kuuljatele sündmuse järel. Nii on arvatud Aamose ja Hoosea puhul seoses põhjariigi Iisraeli langemisega 722. aastal.

Nii saaks oletada ka Jesaja ja Js 6:10 puhul. Seda enam, et teadlaste enamus keeldub salmi tunnistamast pärinevaks hilisemast ajast kui 8. saj lõpp. Näiteks võib tuua Thomas Wagneri (2006) katse siduda salme 1–10bα ja 11 nn Süüria-Efraimi sõdadega. Viimast, Iisraeli ja Damaskuse aramealaste vahel toimunud konflikti oletatakse aastail 734–732, ehkki ainus ja kahjuks mitte selge allikas on Jesaja raamat ise. Väga värske ja kaalukas on aga Reinhard Mülleri raamat (2012), mille põhiteesi sünni tunnistaja Münchenis 2010. aastal on mul olnud au olla. Ta oletab, et ajalooliseks referentspunktiks võiks olla hoopis aasta 701, mil Jeruusalemm pääses ülinapilt Assüüria kuninga Sanheribi võidukäigust. See on sündmus, mille kohta on allikaid rohkem; lisaks sellele on teada, et Iisrael ja selle pealinn Samaaria juba langesid 722. aastal, et Assüüria pealetung oli peatumatu ning et Juuda kuningas Hiskija üritas moodustada koalitsiooni lähinaabritega. Süüria-Palestiina ülestõusuna (703–701) tuntud sündmus oli katastroofiliste tagajärgedega, sest koalitsioon ei õnnestunud, vastuolud naabritega hoopis süvenesid ning assüürlased lõikasid ära hulga Juuda territooriumi. Jeruusalemma pääsemise piiramisest on isegi VT kuulutanud puhtaks imeks (2Kn 18:12–19:37). Sellise välispoliitiliselt ülipingelise ja väljakannatamatu olukorra taustal on õnnetusekuulutus ju tegelikult loogiline (vrd Müller 2012, 94).

Niisiis tuleb küsimus vana Iisraeli prohvetitest esitada uuesti. Üks on kindel, midagi pidi olema prohvetites nii mõjus, karismaatiline, ühiskonnast sõltumatu või Jumala kutset väljendav, et neist jäi ajalukku ja VT kirjandusse selline jälg. Ja siin tasub meelde tuletada Uku Masingu häält, kelle jaoks oli prohvetlus üks kesksemaid uurimisteemasid (vrd Nõmmik 2010). Ehkki Masingu prohvetluse käsitlusi on parem mõista 20. saj esimese poole psühholoogilise (romantistliku) vaatenurga raames, on prohveti kui totaalselt Jumala meelevallas oleva ja tõeliselt ning puhtalt jumaliku tahte esindaja vaatlused Masingul jääva väärtusega. Tema käsitlustes on prohvet keegi, kes ei saa teisiti kui vastata jumalikule kutsele ja täita jumalikku tahet; VT prohvetid, sealjuures Masingu arvates mitte kõik, kellel on oma raamat, on ainsad genuiinse Jahve usundi esindajad. Masingu järeldused klapivad põhimõtteliselt Weipperti definitsiooniga, ehkki mitte detailides, ent Masing juhib tähelepanu sellele, et jumalikku häält prohvetites ei tohi religiooniloolise uurimise käigus unustada. Nii tuleb tõdeda ka Jesaja puhul: kui ka ollakse õukonnaprohvet ja oma leivaisale ehk kuningale ei oleks justkui võimalik üldse midagi ebameeldivat teatada, ei saa mööda tõsiasjast, et ka õukonnaprohvet suhtles numinoosse jumaliku maailmaga ja pidi esmalt sellele alluma. Näiteks negatiivsest vastusest jumaliku tahte järelepärimisele ehk negatiivsest oraaklist ei pääsenud ka kuningas mitte. Ja et õnnetusekuulutus omadele eksisteeris, sellest annab aimu ka Tell Dēr ’Allāst pärit Bal’ami (vrd Piibli Bileam) fragmentaarselt säilinud ennustus.

Prohvetikirjanduse eksegeesimise hermeneutiline aspekt

Enamuse VT prohvetite prototüüpide elamise ja tegutsemise faktis kahtlevad tänapäeval ehk vaid totaalsed nihilistid. Vähe sellest, et ka kõige kriitilisemad uurijad suudavad prohvetikirjanduses tuvastada ütlusi, mis pärinevad prototüübi enda suust või tema lähikonna üleskirjutustest, lisaks tuleb ikka meelde tuletada tõika, et niisugune hulk suulist ja kirjalikku pärimust ei saa tekkida tühja koha peale. Ent tunnistada tuleb ka seda, et lõviosa prohvetiraamatute tekstist on pärit hilisemate kirjutajate ja interpreteerijate sulest.

Küsimusele, kuidas on võimalik näiteks nelisada aastat Jesajast hiljem kirjutatud teksti tunnistamine Jesaja omaks, saab vastata järgnevalt. Esiteks ei tuntud vanadel aegadel mitte tekstide autorlust, vaid autoriseerimist, ehk paljud tekstid muutusid aja jooksul nii tähtsateks, pühadeks, ajatuteks, et nende puhul ei olnud võimalik arutelu teemal, kes nimelt kirjutas. Esmane allikas sellistele autoriteetsetele tekstidele oli alati Jumal, sealt edasi erilised isikud, kellele Jumal on usaldanud oma sõnumi. Viimased olid enamasti prohvetid või prohvetlikud. Seega sai ükskõik millise püha teksti kirjutajaks olla vaid keegi neist, mis siis, et mõni lõik lisati alles mõne autori üle mõtiskleva lugeja või kuulaja poolt kaasajal. Teine asjaolu, mida tuleb VT ja ka prohvetikirjanduse puhul arvestada, on selle elavus ja voolavus kuni kanoniseerimiseni alles ajaarvamise vahetusel. Vanematelt põlvkondadelt pärit tekstis sisalduv Jumala sõnum vajas üha uut ja uut seletamist ja eksegeesimist kaasaegsetele. Seega ei mõistetud tekstide muutmist ja täiendamist iialgi muutmisena, vaid ikka kommenteerimisena. Sõnumis kui sellises ei muutunud midagi, küsimus oli vaid ajastu muutumises, mis vajas kunagi antud sõnumi reinterpreteerimist.

Seega on teoloogilises ja religiooniloolises mõttes nii prohvetite endi kuulutus kui ka hilisemad täiendused ühtemoodi olulised, sest kõik nad on tunnistused Jumalast ja tema manitsustest ning tegudest nagu ka teoloogide refleksioonidest oma kaasaja üle. Reinterpreteerimisele lisaks tuleb arvestada ka tuntava tekstide ümbervormimisega. Kui kirjandus- ja redaktsioonikriitika on eristanud lugematu hulga hilisemaid täiendusi ja modifitseerimisi, siis kaanoni- ja vormilugu näeb üha rohkem arengut lihtsaist prohvetiütluste kogumikest keerulise, ent kindlatele põhimõtetele tugineva struktuuriga raamatuni. Selliseid struktuure on moodustatud elavalt eksiili ajal, sest drastiliselt muutunud olukord nõudis pühadelt tekstidelt uusi vastuseid, veelgi elavamalt Pärsia ja mõneti isegi veel hellenistlikul ajal, mil uue kuninga ja kuningriigi ehk Messia ootus ning jumalakartlike pääsemise ehk õiglase tasu ootus saavutasid haripunkti. Sellist asjade käiku toetas ka religioonilooline areng, mis tõi kaasa isikliku religioossuse ning sisemise puhtuse primaarsuse välise ja üldise ees. See omakorda põhjustas riituseväliste tekstide esilekerkimise ehk „kirjatarkuse“, nagu seda on harjutud piibliteaduses nimetama. Ning see omakorda tõi kaasa kirjutamis- ja komponeerimistehnikate rikastumise. Nagu on arvanud Sweeney (1996, 57 jm), võidi Jesaja raamatu tekste kasutada eksiili ajal või vahetult selle järel palju liturgilises kontekstis, ent raamat oma praegusel kujul on segu teoloogiast, liturgilistest tekstidest ja kirjatarkusest, mis reinterpreteerib suuresti sõnumit Juuda provintsi elanike jaoks 5. saj eKr, teiste uurijate arvates veelgi hilisema aja jaoks. Sweeney kirjutab prohvetiraamatu kui žanri kohta: „Prohvetiraamat pakub mitte ainult mineviku arhiivilikku nägemust juudi koguduse jaoks, vaid ka tuleviku programmilist nägemust“ (samas, 49). Võime seega rääkida „jesajalikust“ Jumala tegude interpreteerimise viisist, mitte Jesaja kui 8. saj eKr elanud prohveti „ettekuulutustest“.

Meie jaoks kehtib seega: kui vanemat prohvetikuulutust on nii intensiivselt tõlgendatud kirjutajate kaasaegsetele, siis võime ka meie rahumeeli seda teed jätkata. Näiteks nii, nagu Uue Testamendi tekstide kirjutajad on prohvetikirjandust tõlgendanud. Küll on aga meie ajastul üks eelis: oleme viimasel paarisajal aastal omandanud piiblikriitilise vaateviisi ning avastanud, et kirjakohti ei saa teiste suvaliste kirjakohtadega vabalt valitud viisil tõlgendada, vaid et kirjakohtade omavahelistes suhetes valitseb teatud loogika. Seda loogikat aitab selgitada tekstide kirjutamise ajaline suhe ning taust. Kui meil on aimu, mida on öeldud varem, mida hiljem, milline õnnetusekuulutus on välja kasvanud õnnetusest, milline eelnenud sellele, milline õnnekuulutus tahab manitseda, milline lootust anda, siis on meie piiblimõistmine ja -tõlgendamine kvaliteetsem, meie endi huvides kvaliteetsem.

Viidatud kirjandus

Becker, Uwe (1997) Jesaja – von der Botschaft zum Buch. Forschungen zur Religion und Literatur des Alten und Neuen Testaments 178. Göttingen.

Kaiser, Otto (1960) Das Buch des Propheten Jesaja, Kapitel 1–12. Das alte Testament Deutsch 17. Göttingen.

Kratz, Reinhard G. (2003) Die Propheten Israels. München.

Müller, Reinhard (2012) Ausgebliebene Einsicht. Jesajas „Verstockungsauftrag“ (Jes 6,9–11) und die judäische Politik am Ende des 8. Jahrhunderts. Biblisch-theologische Studien 124. Neukirchen-Vluyn.

Nissinen, Martti, ed (2000) Prophecy in Its Ancient Near Eastern Context. Mesopotamian, Biblical, and Arabian Perspectives. SBL Symposion Series 13. Atlanta.

Nissinen, Martti (2003) Prophets and Prophecy in the Ancient Near East. With contributions by C.L. Seow and Robert K. Ritner, ed. Peter Machinist. SBL, Writings from the Ancient World 12. Leiden, Boston.

Nõmmik, Urmas (2010) „Märkusi Uku Masingu ja tema Vana Testamendi prohvetluse käsitluse juurde“ – Inimesepoeg valgel laeval. Uku Masing 100. Koost Arne Merilai. Tartu, 86–104.

Sweeney, Marvin A. (1996) Isaiah 1–39. With an Introduction to Prophetic Literature. The Forms of the Old Testament Literature 16. Grand Rapids, Michigan.

Wagner, Thomas (2006) Gottes Herrschaft. Eine Analyse der Denkschrift (Jes 6,1–9,6). Supplements to Vetus Testamentum 108. Leiden et al.

Weippert, Manfred (1988) „Aspekte israelitischer Prophetie im Lichte verwandter Erscheinungen des Alten Orients“ – Ad bene et fideliter seminandum. Festgabe für Karlheinz Deller zum 21. Februar 1987. Gerlinde Mauer, Ursula Magen, Hgg. Alter Orient und Altes Testament 220. Kevelaer, Neukirchen-Vluyn, 287–319.

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.