„Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis Tema tasub igaühele selle tegusid mööda.““ (Mt 16:24–27)
Kadumatutele taevastele aaretele ja maistele, petlikele, kaduvatele rikkustele viidates vajutab Jeesus nüüdse aja inimese igapäevaelu ühele valupunktile paljudest. Kumba eelistada, kas ahvatlevaid maiseid rikkusi või kadumatuid taevaseid aardeid? Keda või mida eeskujuks võtta ja järgida?
Valikuid tehes klammerdutakse kaasajal ehk liigseltki materiaalsete asjade külge, tallates kadumatud taevased aarded maisesse porri. Risti kandmisest, enese mina salgamisest ja Kristuse järgimisest ei taheta palju kuulda, rääkimata kuuldu väärtustamisest ja oma igapäeva ellu rakendamisest.
„Kelle teie ütlete Inimese Poja olevat?“ küsib Jeesus oma jüngritelt.
Jüngrid olid Jeesuse saatjatena mööda maad ringi liikudes mitme imeteo tunnistajateks ning nad kuulsid õpetusi tähendamissõnades. Nad olid eesseisvate sündmuste pärast väga põnevil ning ootasid Jeesuselt veelgi suuremaid imetegusid. Jüngrid olid veendunud, et Jeruusalemma jõudes taastab Jeesus riigi ning Temast saab valitseja. Võib-olla vastaski Peetrus kõiki neid ootusi silmas pidades Jeesuse küsimusele: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“.
Paraku tuli jüngritel peagi oma kõrgele seatud ootustes Jeesuse suhtes pettuda. Selle asemel, et kõnelda maise au, hiilguse ja võimu ülevõtmisest, kuulutas Jeesus ette oma surma ja ülestõusmist. Au ja hiilguse asemel kannatused ja surm? Jüngrite ootused purunesid. Peetrus väljendas kõigi pettumust ka Jeesusele.
„Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil,“ ütles Jeesus, juhtides järgnevalt oma järgijate tähelepanu tingimustele, mida täites võib Tema poolehoidjast saada tõeline järelkäija. Jeesus nimetab siinkohal enese mina salgamist, ristikandmist, oma elu kaotamist Kristuse pärast ning selle leidmist Kristuses.
Positiivselt tõlgendatuna tähendab enese mina salgamine jäägitut andumist sellele, kelle järel käiakse. Suuremat ja tähtsamat eesmärki silmas pidades tuleb loobuda oma isiklikest huvidest, nõuetest, kalduvustest, soovidest, ihaldustest. Teisiti ei ole kellegi teise juhtimisele võimalik alluda. Jäägitu andumuse tulemusel pääseb Jumala tahe inimeses võidule ning inimene jääb Jumalale kuulekaks. Inimese sisse tekib justkui vaakum, mille Jumal oma väe ja heade andidega täita saab.
Mitte juhuslikult ei nimeta Kristus eelnevaga seoses järgmist nõuet: risti kandmist. Risti kandmine kuulub lahutamatult enese mina salgamise juurde. Väljend „risti kandma“ või ka „risti enese peale võtma“ võis kujuneda algkoguduse mõtteviisis seoses Kristuse ristilöömisega. Väljend „risti kandma“ oli ka Jeesuse aegses juutkonnas üsna tuttav kõnekäänd. Tuleb tõdeda, et kogu enese mina salgamine on suuremal ja vähemal määral seotud kannatustega, mida põhjustavad kiusatused ja erinevad katsumused. Sageli toovad katsumused enesega kaasa ka ägeda võitluse iseendaga, selle loomupärase minaga.
Ilmselt peab Jeesus siin silmas midagi enamat kui vaid kannatused ja võitlus iseendaga. Tema mõtted liiguvad edasi martüüriumini, milles Tema järgijad kaotavad maise elu. Sellist risti suudetakse kanda aga ainult täielikus kuulekuses.
Kuidas on lood meiega Kristuse ristiteel? Kas ja kui suurt tähendust omab meie jaoks Kristuse ristitee? Milline on meie koht sellel teel? Kas oleme ristikandjad, enesesalgajad, Kristuse järgijad või pelgalt kõrvalseisjad? Mida taotleme? Rahu ja rõõmu, kadumatuid või kaduvaid aardeid?
Nüüdisajal on ristikandmisest, eluraskustest, erinevatest võitlustest ja elule allavandumistest kõnelemine vaat’ et taunitud teemadeks. Oma probleemidest eelistatakse pigem vaikida, sest kardetakse näida liiga nõrgana ning seeläbi ühiskonnale kasutuna. Raskuste süvenemisel peljatakse jääda oma muredes aga päris üksi. Peavooluga kaasa minnes unustatakse sageli hinge eest hoolt kandmine ning selle asemel keskendutakse materiaalsetele väärtustele. „Mis kasu on aga inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel ära anda oma hinge lunahinnaks?“ küsib Jeesus.
Ilmselgelt vajab igaüks kehakatet ja toidupoolist, vajab katust pea kohale ning vajab igapäevast tööd. Ent, kas tavalisel särgil ja kallil firmapluusil ongi eriti suurt vahet? Ka odavama autoga saab sõita punktist A punkti B ning lihtsama telefoniga oma vajalikud jutud räägitud. Paratamatult seob materiaalse maailma kultus, kõige uuema ja kõige lahedama eseme tagaajamine meid käsist ja jalust ning viib meid viimaks asjade orjusesse. Asjad, mida me iga hinna eest ihaldame, saavad seeläbi me üle meelevalla ja vallutavad meie hinge.
Üks lugu räägib Ameerika turistist, kes läks kord Kairosse, et külastada kuulsat Poola rabi Hafez Ayimi. Turisti üllatas, et rabi elas väga lihtsalt. Tema toas oli vaid raamaturiiul, laud ja pink. „Aga rabi, kus on kogu sinu mööbel?“ küsis turist. „Aga kus on sinu oma?“ „Minu oma? Mina olen ju vaid läbisõidul,“ ütles rändur. „Nii minagi,“ vastas rabi.
Inimelu ristiteed, sellel olevaid kannatusi ja raskusi ei tule meil karta, sest neilgi on meie elus oma koht ja eesmärk. Mitmed katsumused, millega silmitsi seisame, võivad meie jaoks hoopis suureks õnnistuseks olla. Teisalt pole me raskustes kunagi üksi, vaid alati koos Issandaga.
Meenutagem eluraskustest kõneldes Iiobit, tema vagadust ja õnne. Ning mõelgem seejärel Issanda ja saatana vahelisele kihlveole, Iiobi õnnetusele ja teda piinavale haigusele. Millised mõtted valitsesid Iiobi südames kõigi ihulike, vaimulike ja tervislike piinade keskel? Kuidas suhtusid tema sõbrad ja naine mehe kannatustesse? Või vaadelgem apostel Pauluse käänulise elutee erinevaid etappe ning läbi raskuste Jumala juurde jõudmist. Või lugegem Kristuse apostlite ja algristikoguduse püüdlustest järgida ja kuulutada Kristust kui Päästjat ja Õnnistegijat. Nii mitmedki neist jäid oma tegevusega kaasnenud kannatustes ja tagakiusus püsima, nii mitmedki neist kaotasid oma elu. Kannatused ja raskused Kristuse pärast ei olnud neile piisavateks argumentideks taevastest aaretest loobumiseks.
Seda, kumba eelistada, kas maiste rikkuste väärtustamist või taevaste aarete otsimist, tuleb analüüsida tuleva valguses. Lõpliku otsuse igaühe elu väärtuse või väärituse üle langetab Inimese Poeg. Taastulemisel tuleb Kristus tõelise Kuningana, keda ümbritseb jumalik kirkus ning keda saadavad taevased väehulgad.
Sel viisil tulnud Kuninga peaülesandeks on kohtumõistmine, milles saab nähtavaks, kes on oma elu hoidnud ja kes on selle kaotanud Kristuse pärast. Kui keegi on elu kaotanud Jumalale ja andnud selle Jumala kätte, siis sellel on võimalus oma elu tagasi saada. Taevalik kadumatu rikkus seisneb siin igaveses elus ja õndsuses. Neile aga, kes on oma elu kaotanud mujal, ei ole Jumalal midagi anda peale karistuse selle eest, et nad Jumalalt saadud ande on mõttetult raisanud.
Õnnis on inimene, kes on leidnud taevatee ning taevased aarded. Õnnis on see, kes on leidnud hingamist Kristuses Jeesuses. Inimese väärtus ei sõltu ainult kõrgest positsioonist ühiskonnas ega sellestki, kui palju materiaalsust on juba kogutud; ei sõltu ka eluraskuste hulgast, nende rohkusest või vähesusest. Inimesele annab väärtuse hoopis miski muu. Selleski on Kristus meile eeskujuks. Ta näeb meie elu ja hinge igavikulises kvalifikatsioonis, mis ei saa ega tohigi kaduma minna ning mille kadumamineku eest on meist igaüks ise vastutav. Seetõttu pole meil võimalik meile kingitud elu iseka himutsemisega iseendale hoida, sest see rikuks kingituse meie käes lihtsalt ära.
Olgu meie sihiks salata enese mina, võtta oma rist ja järgneda Kristusele. Olgu meie sihiks otsida oma elu Kristuse teedelt ning anda see kartmatult Jumala õnnistavatesse kätesse.
Aamen.
Kaisa Kirikal (1980) on Eesti Kirikute Nõukogu projektijuht ja EELK reservvaimulik.
