Prof Otfried Hofius oma töötoas (foto: T.-A. Põder)
Pühapäeval, 22. juulil, peab oma 75. sünnipäeva Otfried Hofius – vanema põlve juhtivate Uue Testamendi teadlaste hulka kuuluv teoloog, kelle üliarvukate õpilaste hulka kuulub ka mitu Eesti teoloogi, nt Vallo Ehasalu, Elo Süld ning nende ridade ülestähendaja.
Otfried Hofius on sündinud Siegenis (Saksamaal). Ta promoveeriti teoloogiadoktoriks Göttingeni ülikoolis uurimusega Katapausis. Die Vorstellung vom endzeitlichen Ruheort im Hebräerbrief („Katapausis. Lõpuaegse puhkepaiga kujutlus Heebrea kirjas“, 1969). Tema Doktorvater oli Joachim Jeremias. 1971. a valminud habilitatsioonitöö kandis pealkirja Der Vorhang vor dem Thron Gottes. Eine exegetisch-religionsgeschichtliche Untersuchung zu Hebräer 6,19f. und 10,19f. („Eesriie Jumala trooni ees. Eksegeetilis-religioonilooline uurimus Heebrea kirja 6:19j ja 10:19 kohta“).
Teoloogia ja kiriku side ning äratundmine, et teoloogia teenib Jumala Sõna kuulutamist, on olnud Hofiuse jaoks kesksel kohal. Oluliseks kogemuseks ja eesõiguseks on ta pidanud oma tööd koguduseõpetajana aastatel 1965–1972. Jumalateenistuste pidamine ja jutlustamine on saatnud tema tegevust akadeemilise teoloogina pidevalt. Hofius oli pikki aastaid Tübingeni evangeelses peakirikus (Stiftskirche) pühapäeva varahommikuste jumalateenistuste pidaja. Peale emeriteerumist teenib ta sageli oma kodupaigas, Tübingeni juurde kuuluvas Kilchbergi külakeses, ning saadab oma sõpradele uute teadusartiklite kõrval meelsasti tervituseks ka oma värske jutluse.
1972–1980 töötas Hofius professorina Paderbornis (tänases Paderborni ülikoolis) ning võttis seejärel vastu kutse maailma ühte nimekamasse teoloogiakeskusesse – Tübingeni. Kuni emeriteerumiseni (2002) oli ta Uue Testamendi professor. Et viimaseid oli neli, olid tema kolleegideks pikka aega Martin Hengel, Peter Stuhlmacher ja Christian Dietzfelbinger. Üliõpilaste seas õppejõuna väga kõrgelt hinnatud Hofiusel on ka emeriitprofessorina jätkunud indu ja tervist, et pidada regulaarselt seminare ja loenguid. Nt lõppenud semestril oli tema loengute teemaks Jeesuse Kristuse inimesekssaamine Uue Testamendi tunnistuse kohaselt, algaval õppeaastal käsitleb ta pastoraalkirjade tunnistust Kristusest.
Otfried Hofiuse teaduslik uurimistöö on olnud viljakas ja paljutahuline. Arvukatest raamatutest olgu siin nimetatud mõned kogumikud, mis koondavad lühemaid käsitlusi tsentraalsetest Uue Testamendi kirjakohtadest/ perikoopidest või teemadest ning on olnud inspiratsiooniks ka kirikliku kuulutustöö eesliinil, s.t kogudustes vaimulikena tegutsevatele teoloogidele: Paulusstudien („Uurimusi Paulusest“, 1. kd 1989 (2. väljaanne 1994), 2. kd 2002), Neutestamentliche Studien („Uurimusi Uuest Testamendist“, 2000), Exegetische Studien („Eksegeetilisi uurimusi“, 2008). Hofius on olnud mitmete silmapaistvate (perioodiliste) teadusväljaannete (kaas)väljaandja, mitmed tema õpilased tegutsevad täna professoritena. 60. sünnipäevaks kinkisid õpilased ja kolleegid mitmelt poolt maailmast Hofiusele erakordse 1000 lehekülge hõlmava pühendusteose Jesus Christus als Mitte der Schrift. Studien zur Hermeneutik des Evangeliums (“Jeesus Kristus kui Kirja kese. Uurimusi Evangeeliumi hermeneutikast”, 1997).
Otfried Hofiuse uurimistöö rõhk on olnud Pauluse ja talle lähedaste kirjade eksegeesil, spetsiaalselt Pauluse teoloogial, aga ka avaramalt Uue Testamendi teoloogial, samuti Uue Testamendi hermeneutikal. Hofiuse jaoks on Uue Testamendi eksegees rõhutatult teoloogiline distsipliin. Talle iseloomulik ülihoolikas eksegeetiline Kleinarbeit Uue Testamendi tekstiga, mis taotleb ülimat täpsust ja detailitundlikkust – tuginedes tänapäeval isegi Uue Testamendi eriteadlaste hulgas erakordsele kreeka ja teiste relevantsete keelte tundmisele –, on ühendatud silmapaistva süstemaatilis-teoloogilise pädevuse ja vastutustundega. Nõnda on paljud tema avaramad, tsentraalsetele Uue Testamendi teoloogia teemadele pühendatud tööd tähelepanuväärivad katsed ületada Uue Testamendi eksegeesi ja süstemaatilise teoloogia vahel pahatihti haigutavat lõhet.
Otfried Hofius on tuntud ka suurepärase vanakirikliku teoloogia ning jumalateenistuse (liturgia) ajaloo ja teoloogia tundjana. Nõnda on küllap mõistetav, et aastakümneid on talle südamelähedane olnud ka suhtlus ja teoloogiline dialoog ortodoksidega. Tema juures Tübingenis on õppinud arvukalt õigeusu tudengeid Kreekast, Rumeeniast, ka Venemaalt jm, mitmed neist on täna ise teoloogiaprofessorid või kiriku ametites, ning ta ise on olnud sageli Kreekas. Olgu siin kohal mainitud mõneti naljakas seik: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Apostlik Õigeusu Kiriku vahel 2006. a-st toimuvas ametlikus dialoogis on kirikute teoloogilise ühiskomisjoni mõlemal poolel üks Hofiuse õpilane: EAÕK Platoni seminari ja Beiruti Ülikooli (Liibanon) professor arhimandriit Jakob Khalil ning käesolevate ridade autor. Saime omavahel tuttavaks umbes kümme aastat tagasi Tübingenis.
Kokku kuus aastat väldanud õpingud Tübingenis, viimastel aastatel ka tema kodu külalisena, ning tänaseni vältav suhtlus võimaldavad mul lisada mõned read Hofiuse kohta inimesena. Kui raamatu- või filmiklišeed saksa elukaugest, kõrgi- ja edevavõitu professorist peaksid paika, oleks Hofius ebatüüpiline saksa professor. Kindlasti on Otfried Hofius evangeeliumi tõe nimel valmis tõsiseks aruteluks, ka tuliseks, ega hoidu otsustavates küsimustes teravastki konfrontatsioonist. Tema sügav teoloogiline vastutustunne on eeskujuks kindlasti ka siis, kui on küsimusi, milles tema arusaama jagada ei saa. Kõige selle juures iseloomustab Hofiust aga inimlik lihtsus, abivalmidus ja avatus – just ka tudengite, aga ka nn lihtsate koguduseliikmete või külaelanike suhtes. Kas väljendub selles usu arusaam, et meil pole millegagi kiidelda ega keegi pole teisest parem? Igatahes on selle kuulsa ülikooli nimeka professori enda jaoks olnud tähtis, et esmane vastutus oma erinevates ülesannetes – just ka ülikooli kontekstis – on Jumala Sõna sulase vastutus. Tema siirameelset armastust ja austust meie eest surnud ja ülestõusnud Kristuse vastu, evangeeliumi sõna kuulutamise teenistuses seismist, osavõtlikkust Kristusest tunnistava ristikiriku käekäigust ka meie väikesel Eestimaal – kõike seda võib siin laudatio’s nimetada. Õnnitluse Otfried Hofiuse 75. sünnipäevaks tahaksin tema noorema sõbrana lõpetada südamliku tänuga tema abikaasale Lieselile, kelleta Hofiuse töö kirikus ja teoloogias ei oleks kujutletav.
