Mäletus kallis meid kalmule kutsub…
Mäletan ennast väikese tüdrukuna mamma käekõrval jaanipäeva keskhommikul minemas Harglapääle surnuaiapühale, imeliselt lõhnav pojengisülem ettevaatlikult vastu rindu surutud, juuksed kõvasti kahte patsi punutud ja uhiuued piduriided seljas. Muuseas – kohalikus keelepruugis tehakse kohanimetarvituses ranget vahet: Harglasse minnakse argiseid ja ajalikke asju ajama, Harglapääle saadetakse inimesed, kes on selle ilma argitoimetustega ühele poole saanud, Harglapääl aetakse igavikulisi asju.
Kuigi surnud esivanemate austamist-mälestamist rituaalse sööminguga kalmudel peetakse üheks vanimaks ohverdamistoiminguks, siis pikemas ajalises perspektiivis polegi meile nii omase kalmistupüha pidamise traditsioon teab mis vana – teoloogiaprofessor Toomas Pauli sõnul on see komme saanud väidetavalt alguse 19. sajandil Liivimaa luteri kogudustes. Teadaolevalt olla Kambjas peetud surnuaiapüha juba 1830. aastal. Aja jooksul muutus surnuaiapüha pidamine rahva hulgas väga populaarseks ning selle kombe võtsid üle ka teised konfessioonid. Teatavas mõttes on tähelepanuväärne seegi, et surnuaiapühal käimise ja seal esivanemate mälestamise motiivid on talletunud Lõuna-Eesti regivärsilistesse ja siirdevormilistesse vaeslapselauludesse.
Nõukogude lähiminevikus oli surnuaiapühi koguni kaks – ilmalik ja kiriklik. Ilmalikke kalmistupäevi hakati korraldama nõukogude Eestis 1958. aastal, neid viidi läbi nii eesti kui vene keeles. Kirikliku kalmistupäeva korraldamiseks, mis võis toimuda ainult kord aastas, tuli taotleda võimudelt eraldi luba ja see pidi toimuma alati ilmalikust kalmistupäevast hiljem. Kui ilmalikke kalmistupäevi reklaamiti ajalehtedes juba varakult, siis kirikliku surnuaiapüha kohta levis teadmine suuresti suusõnaliselt. Selle päeva hommikul oli kindlasti ka „lauakerik“ – kummaline sõna, mis väikese lapse peas tekitas huvitavaid seoseid alates sellest, mis ime läbi küll kivikirikust üheks päevaks äkki puukirik saab. Ilmalikul kalmistupäeval jagas nõukogude kaubandus „armulauda“ surnuaia ette pargitud autolavkadest – seal oli rikkalikult head-paremat, millest argipäeviti võis vaid unistada, ning kangematki kraami.
Foto: erakogu
Kuid ideoloogilisest kon- tekstist hoolimata olid minu lapsepõlve ilmalikud ja vaimulikud surnuaia- pühad südamlike kohtu- miste ja meenutamiste pühad. Nii mõnegagi omadest said seal esimest korda tuttavaks, mõnega neist jäigi see viimaseks kohtumiseks ajalikus ilmas. Surnuaiapüha oli kui suguvõsa kokkutulek, siin- ja sealpoolsete rituaalne kohtumine ajaliku ja ajatu ristteel, milleks valmistuti hoolikalt: õmmeldi uued riided, korrastati varakult hauaplatsid, küpsetaid pirukaid-kooke, mida kalmistupäevale ühes võeti, et teistega jagada.
Luteriusku võrukesed kalmistul nii uhkeid mälestussööminguid ei pea nagu õigeusklikud. Ükskõik kui moodne ja luksuslik kalmukujundus õigeusklikel ka poleks, ükskõik kui väike hauaplats ka poleks, alati on seal ruumi lauakesele ja pinkidele, et elavad saaks kasvõi kord aastas siitilmast lahkunutega ühiselt einet võtta. Aga üks korralik pink kalmul on kuulunud eestlase kalmistukultuuri juurde küll – istumiseks, mõtisklemiseks, suhtlemiseks ning ka väikese eine võtmiseks kas siis iseenda või sugulaste seltsis. Ja kuhu siis veel pannakse kalmureha, kui mitte sellesama pingi alla? Kellel vaja, võib reha sealt laenata, aga tänutäheks tuleb ka siis hauaplats üle käia ja tööriist iseenesestmõistetavalt oma kohale tagasi panna.
Õppejõuna oma üliõpilastega Võrumaal välitöödel olles köitsid noorte tähelepanu vastu õhtut kalmistule kohalesõitnud inimesed, kes kõik üksteise võidu rohisid, riisusid, istutasid, kastsid, küürisid ja poleerisid hauakive ning vajadusel vahetasid omavahel tarvilikke tööriistu. Seda kõike toimetati vaikimisi, peaaegu et sõnatult. Järgmisel päeval oodatakse kalmuaeda külalisi lähedalt ja kaugelt, seletasin, ja eelläinud sugupõlvede puhkepaigad tuleb selleks puhuks erilise pidulikkusega korda seda. Nii on meil mitmed-setmed põlved kombeks olnud. Viimasel ajal on küll eluslilled meie kalmistutel asendunud suuresti kirkavärviliste plastikõitega ja rohelise murukamara asemel olen näinud kalmule asetatud sünteetilise muru imitatsiooniga rõduvaipu – ainsad elusad rohelised taimed kääpal on pahatihti vaid nõges ja malts. Meil on kiire, aga omaste hauaplats peab heas korras olema, sest mis teised meist niimoodi arvavad.
1990ndate lõpus levima hakanud tuhastamismatus tõi omakorda kaasa muutusi nii ilmalikku kui kiriklikku matusekultuuri alates muutustest kalmistute välisilmes – tuhaurnide tarbeks on väiksemad hauaplatsid või kolumbaariumid ning tuhapuistealad. Tuhastamist hakati propageerima ka seetõttu, et kirstumatuseks ei ole piisavalt matmiskohti, uute kalmistute rajamine või vanade laiendamine on problemaatiline ning kirstumatus on kallis. Teatud mõttes on tähelepanuväärne seegi, et uusasumitesse ehk niinimetatud põlluküladesse pole kalmistuid üldse planeeritud.
Mordva, Tavla küla ersade kalmistu, foto: Marju Kõivupuu
Euroopa rahvaste matusekultuuris järjest enam populaarust võitev trend – anonüümsed matuse- metsad, kuhu saab matta kadunukese tuha ilma matmiskohta püsivalt tähistamata, viisid mu mõtted Volga soome-ugri rahvaste kalmistukultuurile. Kuigi esivanemate päevadel, mida peetakse paar korda aastas, on kombeks käia kalmistul omakseid rituaalse mälestussööminguga austamas, ei ole kalmude eest hoolitsemine seal euroopalikus mõttes tavaks. Kalmule püstitatakse suhteliselt toekas puust rist – see peab suuruse poolest jäljendama sellist, millele Kristus risti löödi – ja lisaks tagasihoidlikule lauakesele ja pingikesele ongi üldjuhul kõik, mis matusepaigast tunnistust annab. Kui rist laguneb ja ümber kukub, laud ja pink lagunenud, usutakse hinge olevat lõplikult lahkunud teispoolsusse ja matuseplatsi võib uuesti kasutusele võtta, sinna võib peale matta. Sealsed vana tüüpi külakalmistud meenutavad oma üldilmelt võsastunud-metsistunud jäätmaid, kus suvel õitsevad lopsakad lilled, lendavad liblikad ja inimese tulles tõusevad õhku väikeste laululindude parved – lahkunud hingede ilmumis- ja võrdkujud.
Kuid sealgi on omad probleemid – linnakultuuri eeskujul on hakatud tähistama kalmukünkaid uhkete hauasammastega, hauaplatse ümbritsetakse metallist taraga ning seeläbi privatiseeritakse matuseplats inimpõlvedeks. See aga ei sünni kokku põlvest-põlve pärandatud traditsioonide, kommete ja tavadega.
Mordva, Tavla küla ersade kalmistu, foto: Marju Kõivupuu
Minu kadunud mamma palus oma hauale mälestuskivi mitte panna – elu olnud niigi raske, milleks veel kivi rinnale. Ja enne seda, kui tema aeg siinilmas otsa sai, võttis ta minult tõotuse, et kui ma teda surnuaiale vaatama tulen, siis las minu lapsed jätavad kindlasti tema hauale oma jälgi, siis ta teab, et meiega on kõik hästi. See viimane oli veidi ebatavaline soov, sest siinse kombe kohaselt peab hauaplats ikka laitmatult riisutud olema. Mamma oleks tahtnud oma veel sündimata lapselapselapsi väga näha ja süles hoida, aga selleks võimaluseks oli meie vanusevahe paraku natuke liiga suur. Ja nii jäävad tubli veerandsada aastat jaanipäeva paiku ühe tubli Võrumaa naise kalmu kollasele rehatriibulisele liivale jäljed, ühed väiksemad ja teised vähe suuremad.
Kalmistukultuur muutub, nii nagu muutub igapäevane elu meie ümber. Mõnede muutustega kohaneme kiiremini, mõnedega vaevaliselt või üldse mitte. Ma ei tea, võib-olla uikavad minu lapselapselapsed kord matusemetsas: ema-isa, ae, kus te olete? Selline karikatuur jäi mulle silma ühest Saksa kalmistulehest, kus teemaks ülalkirjeldatud anonüümsed matusepaigad.
„Ema,“ ütles väiksemate jälgede autor mulle neil päevil, „ma saan aru nüüd küll, mida mõeldakse, kui räägitakse igavesest elust. See on see, kui sinu hauale tulevad inimesed ja räägivad seal sinust toredaid lugusid, laulavad laule ja istutavad sulle ilusaid lilli ning panevad küünla põlema, aga kes pole sind tegelikult kunagi elusast peast näinud.“
Marju Kõivupuu (1960) on folklorist; filosoofiadoktor, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi vanemteadur, EELK liige.
