Jutlused ja mõtisklused

Kristlik elu: Kolmainu Jumala kiitus (Ef 1:3–14)

Armsad kirikulised! Tänane pühapäev on erakordselt tähtis. Kristlaskond pühitseb kolmainupüha. Kolmainu püha on aga eripärane püha. Kui mõtelda teistele suurtele kirikupühadele – näiteks jõulupühale, Suurele Reedele ja ülestõusmispühale, nelipühale –, siis kõigil neil suurtel kirikupühadel tähistatakse mingit kindlat sündmust – Kristuse sündi, tema ristilöömist ja ülestõusmist ning kiriku algusesaamist. Kolmainupüha eripära seisneb aga just selles, et me ei pühitse mitte ühte edasist sündmust, vaid seda, kellena Jumal nimetatud sündmuste kaudu on saanud avalikuks. Kolmainupühal pühitseme me seda, kes on Jumal – pühitseme seda, et Jumal on kolmainu Jumal.

Ent tänane pühapäev on kahekordselt tähtis. Teie koguduses on täna leeripüha. Leeripüha on püha, kus õnnistatakse neid, kes on ütelnud iseseisva jah-sõna kristlikule usule ja sellest lähtuvale elule. Niisiis, me pühitseme ühelt poolt seda, kes on Jumal – seda, et Jumal on kolmainu Jumal – ning me pühitseme teiselt poolt seda, et seitseteist noort inimest on võetud luterliku kiriku ja siinse koguduse täieõiguslikeks liikmeteks.

Kolmainupüha jutluse aluseks seatud pühakirjatekst laseb meil mõista, kui suurepäraselt sobib leeriõnnistamine just kolmainupühale. Lugegem kirjast efeslastele 1. peatüki salmid 3–14:

„Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; sest Kristuses on Tema meid valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees; armastuses meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda, Tema armu kirkuse kiitmiseks, mille Ta meile on kinkinud selles Armastatus. Kristuses on meil lunastus Tema vere läbi, vääratuste andekssaamine Tema armu rikkust mööda, millega Ta meid on jõudsaks teinud kõiges tarkuses ja arukuses, Ta on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma heameelt mööda, mille Ta Kristuses oli kavandanud aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses võtta kokku kõik asjad, nii need, mis taevastes, kui need, mis maa peal. Kristuses oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult Tema kavandamist mööda, kes teeb kõik oma tahtmise nõu järgi, et me oleksime Tema kirkuse kiituseks, kes me varem oleme lootnud Kristusele. Kristuses olete ka teie sellest ajast peale, mil te saite kuulda tõe sõna, oma pääsemise rõõmusõnumit; kelles teiegi sellest ajast peale, mil hakkasite uskuma, olete pitserdatud tõotatud Püha Vaimuga, kes on meie pärandi tagatis omandi lunastamiseni, – Tema kirkuse kiituseks.“ Aamen.

See, mida kuulsime, ei olnud tavaline tekst, vaid ülevoolavalt sisutihe ja rikkalik hümn Jumala kiituseks. See hümn on avatekst Kirjale efeslastele. See on niisiis tekst, mis on mõeldud avama Kirja efeslastele ning häälestama ja meelestama kirja lugejat kõige järgneva suhtes. Oma pidulikkuse ja sisu poolest sobib see „avatekst“ aga häälestama ja meelestama ka kõiki meid, kes oleme kogunenud täna siia Rõuge pühakotta. See kehtib iseäranis nende kohta, kes alustavad iseseisvat ja täieõiguslikku elu kristlasena; muidugi aga ka meie kõigi kohta, kes oleme taas kord kogunenud Jumala Sõna ja sakramendi juurde, et ammutada uut elujõudu – uut jõudu eluks kristlasena.

* * *

Jumalat kiidetakse hümnis Kristuse pärast. Et Jumal väärib kiitust Kristuse pärast – seda mõistetakse tõeliselt hõlmavas ja radikaalses tähenduses. Suisa ootamatult hõlmavas ja radikaalses tähenduses. Nimelt tuuakse esile, et Kristuse lepitusteol on prioriteet maailma rajamise ehk loomisteo ees. Sellega on öeldud ei midagi vähemat kui seda, et Looja on olemuslikult Lepitaja. Jumal ei ole lihtsalt kõige oleva alus ja läte. Kristliku usu jaoks ei ole Jumalat mõistetud piisavalt, kui ei ole saadud aru, et maailma ja inimkonna loomise siht ja eesmärk on olemuslikult ja lahutamatult seotud Kristusega. Inimkonna loomise siht on kiita Loojat selle armu eest, mille Jumal Isa „on kinkinud meile oma Armastatus“, s.t Kristuses – niisiis, kiita pattude andekssaamise, pääste, lepituse eest Jumalaga, osasaamise eest lapseõigusest. Kõnekal viisil jutustab seda Kristuse kaudu toimunut kadunud poja lugu (vt Lk 15,11-32). Eestikeelse Piibli 200. juubeliaastal välja antud Suur Piibel tõlgib meie hümni neljanda salmi väga ilusasti ja tabavalt, kõneldes Jumala armust, millega ta on „meid teinud enesele armsaks selles Armsamas“. Hümn kiidab Jumalat Kristuse pärast, sest loomine ei jõua oma sihile lahus Kristusest, kelles meid on tehtud Jumalale armsaks. Temas ja Tema kaudu oleme me „lapseõiguse osalised“.

Kristliku usu arusaama kohaselt on seega inimkond ja iga selle liige saamises. Vahetegemine „sünni“ ja „uuestisünni“ vahel tänases evangeeliumi-lugemises (vt Jh 3:1-8) osutas samale asjale. Loomine jõuab sihile siis, kui elame nõnda, et meie elusuhetes ei ole valitsevaks või isandaks mingisugune maailmasuhe, vaid siis, kui meie elusuhetes on valitsevaks jumalasuhe. Uuestisündimine osutabki sellele, kui meie elu kandvaks ja läbivaks suhteks saab suhe Jumalaga, s.t usk. Usu olemus ei seisne seega mitte mingites tõekspidamistes, vaid suhtes ehk eluosaduses Jumalaga Kristuses. Kristlik elu on elu, mis on määratud Kristuse kaudu. See on elu Kristuses. See on elu osaduses Kristusega, kelles ja kelle kaudu ei ole me mitte kadunud pojad ja tütred, vaid „lapseõigusest osasaajad“, Jumala enda pärijad, uue testamendi, uue lepingu partnerid. Kristlik elu on elu, milles elusuhete isandaks on Jeesus Kristus, armastav Jumal, kes ise teeb meid enesele armsaks.

Nõnda kõneleb hümn hõlmavalt ja radikaalselt sellest, kuidas praegust elutegelikkust ja seda ajastut – meie igaühe olukorda – mõistetakse üksnes siis asjakohaselt ja õieti, kui seda mõistetakse ühenduses Kristusega ehk Jumala armuga patuse, s.t Jumalat põlgava või ignoreeriva inimese suhtes. Kirik ongi just see osaduskond, kes tunnistab, et olevik on kõige tähtsamal kombel määratud Kristuse kaudu, kes tunnistab, et tema on Isand ehk Issand ja kes paneb seepärast oma lootuse Temale. Juba praegu on niisiis nõnda, et Kristus „istub“ – usutunnistuse sõnadega – „Isa paremal käel“. Aga see „armuvalitsus“ ei ole veel kõiki ja kõike hõlmav. „Aegade täius“ ei ole veel käes. Jumal lõpetab loomise, viies selle täiusele: täiuseleviimine ei seisne aga milleski muus kui just selles, et Kristuses on „võetud kokku kõik asjad“. Ehk teisiti üteldes: „aegade täius“ saab teoks siis, kui kogu loodu kiidab ja ülistab Jumalat Kristuse pärast.

* * *

Kuidas aga saab üldse alguse Jumala kiitus ja ülistus Kristuse pärast? Küsida võib ka nii: kuidas saab kirik alguse? Jumala kiitus Kristuse pärast saab alguse sellest, kui „pääste rõõmusõnum“ avaneb „tõe sõnana“, s.t kui saab alguse eluside meie eest ristilöödud ja ülestõusnud Kristusega. Kui rõõmusõnum päästest Kristuses avaneb meie jaoks tõena, ei ole see mitte mingil kombel meie endi saavutus, vaid Jumala tegu. Hümn väljendab seda sellega, et iseloomustab „uskumist“ „tõotatud Püha Vaimu omamisena“. Niisiis, Püha Vaim valgustab meie südant ja meeli, et me ärkame märkama kogu tegelikkust Kristuse ja tema teo valguses. Jumala arm on see, mille kaudu maailm läheb valgeks, sest Jumala arm ise ju ongi see, mis hoiab maailma koos ja kannab maailma.

See arm on nii kirgas – et ei saa teisiti kui seda kiita ja ülistada. See arm on nii kirgas, et ei saa teisiti kui väljendada seda üha uuesti ning üha uuel viisil: nii mõtte, sõna kui teoga – kogu eluga. See on kristlik elu – sellise põhihäälestuse ja põhimeelestatusega elu –, millele keskendutakse lähemalt järgneva poolaasta pühapäevadel; elule kolmainu Jumala palge ees, elule, mis on Temale kiituseks ja kaasinimesele kasuks. Tänasel kolmainupühal keskendume aga sellele, kes on Jumal ise, kiites ja ülistades Teda kolmainu Jumalana: kõige tegelikkuse Looja, Lepitaja ja Lõpetaja, s.t Täiuseleviijana. Tema palge ees alustavad iseseisvat elu kristlasena seitseteist noort koguduse liiget. Ka neid on kütkestanud Armsam, kelles Jumal teeb meid armsaks. „Armurikas Jumal, Sulle Kolmainus, au ja ülistus!“ (KLPR 142,4) Aamen!

 

Kõne kolmainu- ja leeripüha jumalateenistusel EELK Rõuge Maarja kirikus, 11.6.2006.

 

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja ja Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English