Artiklid

Tants Vana Testamendi algteksti ümber

Sissejuhatus

Maailma piibliseltsidel ja -tõlkijatel tuleb vastata väljakutsele, mille on esile kutsunud uuemad tuuled Vana Testamendi (VT) uurimisel. Probleem puudutab kõiki läänekristlusest (protestantlikud kirikud ja roomakatoliku kirik) mõjutatud keeleruume või seltskondi. Vähem on see küsimuseks kreekakatoliiklikes ühiskondades ja gruppides.

Suurimat raskust kannab protestantlik traditsioon, sest selles on eesmärgiks seatud Piibli algkuju ehk -teksti tõlkimine. Roomakatoliku kirik, niivõrd kuivõrd ta peab Vulgata kõrval oluliseks tõlkimist rahvuskeeltesse, sõltub protestantlikust traditsioonist, sest ka siin on siis oluline Piibli heebrea-aramea algteksti tõlkimine. Lugejale tuleb meelde tuletada, et Vana ja Uue Testamendi (UT) käsikirjade staatus on erinev. UT puhul on juba kokku lepitud selles, et standardkäsikirja pole, et ükski käsikiri pole nii vana, hästi säilinud ja usaldusväärne, et sellest saaks tõlkida kogu UT. Tõlgete aluseks on nn komposiit- ehk eklektiline tekstieditsioon, UT kreeka tekst, mis on koostatud erinevate käsikirjade hoolika võrdlemise ja kaalumise tulemusena. Standardiks on kujunenud Nestle-Alandi tekstiväljaanne, praegu juba oma 27. kujul. VT puhul on seni lähtutud vanimast tervikuna säilunud käsikirjast – 1008. aastast pärit Codex Leningradensis’est. Isegi selle tekstikriitiline standardväljaanne Biblia Hebraica Stuttgartensia (BHS), praegu tervikuna kasutusel 4. väljaandena, toob Peterburi koodeksi teksti ära muutmata kujul; parandusettepanekud ja alternatiivsed tekstikujud on lisatud tekstikriitilisse aparaati. Olemasolevaid VT rahvapiibellikke tõlkeid saab võrrelda seega vaid sel tasandil, kui palju nad võtavad arvesse BHS aparaadi ettepanekuid. Ent ilmselt muutub mõne aastakümne jooksul olukord VT puhul põhimõtteliselt. Lahendus ei tundu peituvat ka Nestle-Alandi tüüpi eklektilise teksti loomises, vaid probleem on laiem.

 

Üks algtekst?

VT-d puudutav probleem on laiem, sest ulatub juurteni, ja seega algteksti enda defineerimise küsimuseni. UT kirjutiste puhul on teatavasti tegemist teostega, mis lähevad enamasti tagasi ühele kindlale autorile, Markusele, Matteusele, Paulusele jne. On ka pseudepigraafe, nt Pauluse kirju, mis on omistatud Paulusele, aga ei pärine temalt. Sellegipoolest on UT teoste aluseks enamasti ühe isiku töö, mille redaktsioonilugu ehk kirjandusliku kasvamise protsess võrreldes VT kirjutistega pealegi lühike. Kui viimased on üldse kellelegi omistatud, siis kindlasti tagantjärgi (nt Moosesele, Taavetile, Saalomonile). VT tekstide kasvamine on olnud massiivne: üksikutest fragmentidest on kasvanud terved raamatud. Mõnede teoste puhul eeldatakse tänapäeval juba paarikümmet eri autorilt pärit tekstikihistust. Mis on siis algtekst? See tekstijupike, mis kirjutati kõige-kõige esimesena? Või see, mis oli lõpp-produktiks? Aga millal on siis lõpp? Kuna seda ei teata ja ei saadagi kunagi teada, siis on aastakümneid kehtinud põhimõte, et legendaarsel Jamnia sinodil u aastal 100 kehtestatud Heebrea Piibli kaanon ongi algtekst. Tekstikriitilised väljaanded on üritanud siis taastada tekstikuju umbes sel ajal, s.t minna Codex Leningradensis’est 900 aastat tagasi. Selline on olnud BHS filosoofia ja selline on ka Biblia Hebraica 5. väljaande, köide-köide haaval ilmuva Biblia Hebraica Quinta (BHQ) filosoofia.

 

Mitu algteksti

Uus paradigma on kahe olulise arengu tulemus VT teaduses. Esimene puudutab VT redaktsiooniloo uurimist. Selles on jõutud järeldusele, et tekstid on kasvanud massiivselt, suisa nii, et vanemate kihistuste tähendusi on hilisemates lademetes põhimõtteliselt muudetud. Lisaks aga on redaktsioonide põhimass nihkunud Pärsia ja hellenistlikusse aega: 8.–7. saj eKr on väga palju heebrea tekste küll alguse saanud, ent nende praegune kuju pärineb ajast 5.–2. saj eKr. Täpsemalt võiks isegi öelda, et teksti väiksemate lisandustega (ja vigadega) kuju võib pärineda lausa 1. saj-st pKr.

Kuna kirjandus- ja redaktsioonikriitika on hakanud kompama oma piire, siis on hakatud intensiivsemalt küsima, mis toimub VT tekstikriitikas. Teine oluline areng VT teaduses tähendabki tekstikriitika taasesilekerkimist. Ja seal on juba ammu teada see, et vanim tõlge heebrea piiblitekstidest on tehtud kreeka keelde 3.–1. saj eKr. Kui Septuaginta on tõlgitud nii vara ja heebrea teksti redigeerimine on lõppenud nii hilja, siis muutub mõistetavaks tõsiasi, et VT heebrea ja kreeka tekstid erinevad, kohati vähem, kohati rohkem (sellest ka tihti kreeka keelest tõlgitavate õigeusu piiblite erinevus lääne piiblitest). Kui kreeka keelde tõlkima hakati, polnud heebrea tekst meie ja masoreetse traditsiooni mõistes veel „valmiski“. Nii on nt psalme koondatud ja loendatud erinevalt, Jeremija raamat on Septuagintas kaheksandiku võrra lühem ja peatükid teises järjestuses, jne.

Teise arengu taustal on ilmselt kõige suurema külma dušina mõjunud Surnumere (eriti Qumrani) käsikirjade kohalejõudmine VT teadusesse. Alles praeguseks on nende käsikirjade uurimine ja teaduslikes väljaannetes publitseerimine jõudnud nii kaugele, et suured, kohati drastilised erinevused Qumrani piiblikäsikirjades on silmnähtavad, lausa karjuvad. Siin on käsikirju kõikidest VT raamatutest, v.a Estri raamat. Siin on mõnest VT raamatust lausa mitu erinevat käsikirja; nii on Jesaja raamatust olemas kaks kuulsat käsikirja A ja B. Siin on lisaks käsikirju, mida on peetud parafraasideks, ümberjutustusteks, parapiibellikeks, pseudopiibellikeks jne, ent mida nüüd on hakatud tunnistama Piibli variantideks. Viimane on osaks saanud isegi nii kesksele tekstile nagu Toora. Kui seni arvati, et viis Moosese raamatut kinnistusid enam-vähem tänapäevasel kujul juba 4. saj eKr, siis nüüd ei räägita enam Qumrani tooraraamatute parafraasidest, vaid ümber kirjutatud Pentateuhist ehk sisuliselt ühest variandist teiste kõrval (vrd Zahn, Martin, Carr).

Kui lisada veel, et Qumrani kogukonna käsitlustes on kõikuma löönud arusaam sellest kui judaistlikust sektist, sest suhted Jeruusalemma templi või sünagoogikogukondadega ei tarvitsenud olla vastanduvad, ja et samaarlaste (ja nende pühakirja Samaaria Pentateuhi) puhul ongi loobutud nende kui omaaegse sekti käsitlemisest, siis profileerub mitme algteksti ehk versiooni tees veelgi. Tõsiselt arvestatakse uuemas uurimises faktiga, et samaarlased ei löönud Jeruusalemma juutlusest lahku, vaid eksisteerisid algusest peale, juba 5. saj-st alates, sellega kõrvuti. Võimatu pole, et Garizimi mäel oli tempel enne olemas (igal juhul 5. saj), kui Jeruusalemmas teist templit taastama hakati (vrd nt Edelman). VT psalmikirjanduski selle praegusel kujul pole seletatav ilma sünagoogilaadsete alternatiivsete kogukondadeta Jeruusalemma templi kõrval. See aga seletab, miks kujunevasse masoreetsesse piibliteksti võidi teha dogmaatilisi parandusi alles pärast Jeruusalemma samaarlastele aktiivselt vastanduva poliitika algust, võidi muuta isegi Toora teksti, et Garizim või mõni teine grupp ja piirkond ei paistaks soodsas valguses.

Seega tõsiasi, millega tuleb hakata paratamatult leppima, on heebrea-aramea ja kreeka käsikirjade ning seega pühade tekstide traditsioonide paljusus hiljemalt Jeesuse ajal, aga ilmselt juba Pärsia ajast alates. See omakorda tähendab, et algtekste on kas palju või me peame loobuma sellisest mõistest üldse. Seega tuleb õpikuid ja sissejuhatusi hakata ümber kirjutama (vrd eriti Carr). Tunnistan siinkohal ausalt, et ka eestikeelse eksegeetika õpiku (Nõmmik/Tasmuth) VT tekstikriitikat puudutav osa on hakanud kaotama oma aktuaalsust.

 

Vana Testamendi tekstiajaloo põhijooned

Et lugejale natuke selgust tuua praeguses tuhandete käsikirjade ning nende uurimise virrvarris, olgu siinkohal visandatud enamuse poolt tunnustatud, ent siiski aktiivselt diskuteeritav arusaam VT teksti ajaloost. Esiteks ei saa rääkida kindlalt fikseeritud VT kaanonist, sest isegi kui selline moodustati aasta 100 pKr paiku, oli see judaistlik ja masoreetlik Heebrea Piibli kaanon, millist kristlikes kirikutes pole kunagi kanoniseeritud (masoreetse traditsiooni eelistamine on luterliku ortodoksia teene, vt Fischer, 188–194). Kristluses on algusest peale eksisteerinud VT traditsioonide paljusus, on olnud kreeka Septuaginta, ladina Vulgata, süüria Pešitta, etioopia, araabia, armeenia jpt piiblid, milliste puhul on raske määratleda piiri tõlke ja algteksti vahel, sest need „tõlked“ on iseseisvunud. Kindel on vaid, et kõik on kunagi alanud heebrea- ja arameakeelsetest pühadest tekstidest.

Teiseks saab rääkida algtekstist vaid ühe traditsiooni sees, kokku seega paljudest oma arengulooga algtekstidest. Masoreetse traditsiooni sees saab rääkida niisiis algtekstist, mis fikseerus 1. saj-ks pKr. Ent sellele eelnes protomasoreetlik tekst, millest kasvasid välja masoreetlikud variandid. Sellele omakorda eelnes heebrea tekst, millele toetusid esimesed kreekakeelsed tõlked alates 3. saj eKr, need, millest sai alguse Septuaginta omaette ja keeruka ajalooga traditsioon. Niisiis saab rääkida Septuginta algtekstist ehk teadlaste keeli Vorlage’st, ent kindel on, et kreeka tõlked on hiljem lahknenud harudesse, need on omakorda aja jooksul ristunud ning lisaks on neid lähtuvalt masoreetlikust heebrea traditsioonist püütud revideerida.

Protomasoreetliku teksti tunnistajateks on kindlasti Qumrani käsikirjad, mis on aga iseeneses väga mitmekesised. Qumrani Piiblit ehk Surnumere käsikirjadele toetuvat tekstikriitilist väljaannet koostatakse küll, ent see saab olla ainult eklektiline tekst. Üldine tendents on, et kirjakohtade puhul, kus masoreetne ja kreeka traditsioon erinevad, kalduvad Qumrani tunnistajad alatasa toetama Septuaginta versioone. Seega on nad lähemal protomasoreetlikule tekstile või Septuaginta Vorlage’le kui masoreetlikule. Ent Qumranis esinesid kõrvuti nii vanimatele kreeka tõlgetele lähedased tekstid kui selged hilised, protomasoreetliku teksti edasiarendused; ühtset pilti on raske saada.

Võrreldes masoreetliku Tooraga kajastab Samaaria Pentateuh palju variatsioonide, enamasti pisiasju. Aga ka selliseid erinevusi on piisavalt, mis räägivad kindlalt omaette tekstitraditsiooni kasuks, ning lisaks on Qumranist leitud Samaaria Pentateuhhi toetavaid käsikirju ja veel omaette variatsioone. Seega räägitakse protosamaaria traditsioonist, mis mõnda aega eksisteeris kõrvuti protomasoreetlikuga.

Eelmistest vähemtähtsam on ladina Vulgata, ehkki Hieronymuse tõlke puhul on oluline see, et tunnistab masoreetset tekstitraditsiooni ajastust (5. saj), mil see oli veel vokaliseerimata, ja see, et on juhtumeid, kus Vulgata kinnitab pigem Septuaginta lugemisviisi. Tasapisi kasvab ühisnimetajaga Vetus Latina tähistatud ja kreeka keelest tõlgitud vanaladina fragmentide tähtsus, sest need aitavad tihti taastada kreeka tõlgete vanimat kuju. On Septuaginta ja selle varane arengulugu muutunud oluliseks, muutub ka kõikvõimalike vanimatest kreeka tekstidest tehtud tõlgete tähenduskraad.

Milline tekstipaljususe potentsiaal 4.–1. saj eKr valitses, sellest annavad aimu Qumrani tekstid, mis sõna otseses mõttes kirjutavad ümber piiblitekste. Näiteks võib tuua Genesise apokrüüfi, mida pole selle Aabrahami lugude äärmiselt loomingulisena mõjuvate arameakeelsete täienduste ja kommentaaride tõttu kunagi peetud piiblitekstiks (aga vt Debel, 81). Ent kust läheb eelnenud arutelu põhjal küll piir piibli- ja mittepiibliteksti vahel? Paljude kuulajate (sic!) jaoks oli just selline kreatiivne ümberjutustus või taasesitus pühakiri, võib-olla ainuski.

Peatüki lõpetuseks lisan meeleldi seiga 2012. aasta märtsis Lapimaal Saariselkäs toimunud esindusliku sümpoosiumi Changes in Sacred Texts and Traditions ühest paneeldiskussioonist. Selle juhatas sisse ettekanne pealkirjaga „Mis kasu on masoreetsest tekstist?“ ja selle lõpus esitati auditooriumist küsimus, kas masoreetse traditsiooni võidulepääs judaismis (ja hiljem ka lääne kristluses) oli juhus. Pärast mõnesekundilist kandvat pausi ütles Strasbourg’i ülikooli professor Jan Joosten: „Jah!“

 

Pöördumine eklektilise väljaande poole

Seega küsime uuesti: mis nüüd saab? Kuidas minna edasi? Mille põhjal teha tulevikus piiblitõlkeid? Kui Codex Leningradensis’est vanemad, antiiksed käsikirjad on veenvad, siis ei ole ju põhjust olla kinni selles keskaegses käsikirjas. Lahendus võiks siis olla Nestle-Alandi tüüpi eklektiline tekstiväljaanne. Ent sellise tegemine võtab aastakümneid aega ja seisab praegu tõsiasja ees, et tuline diskussioon Qumrani käsikirjade uurimises alles käib; vrd kasvõi Molly M. Zahni monograafiat eelmisest aastast ja sellele järgnenud diskussiooni või Gary D. Martini uurimistööd või suurepärast kogumikku Changes in Scripture, mis tõestab, et parimal tasemel tekstikriitiline uurimine käib siinsamas lähedal, Helsingis (sisaldades muuseas ka Tallinnas Usuteaduse Instituudi ruumes toimunud seminaride ettekandeid).

Stuttgarti piibliseltsi uus standardväljaanne BHQ (vt siit) järgib diplomaatilist traditsiooni ja edastab endiselt Leningradensis’e teksti muutmata kujul, lisab aga oluliselt värskendatud tekstikriitilisele aparaadile eraldi terve tekstikriitilise kommentaariumi. Kritiseeritud on seda üritust tekstikriitilise otsustamatuse pärast (Otto Kaiser suuliselt, Fischer, 62, jpt), sest väljaande kasutajad jäetakse ilma toimetajate soovitustest heebrea teksti muuta või mitte muuta. Sarnase etteheite võib teha ka Hebrew University Bible’i (HUB) projektile, mis avaldab diplomaatiliselt Aleppo koodeksit, Leningradensis’est sajand vanemat, aga osaliselt hävinud käsikirja. Nii kasvab küll tekstivariantide ja info kättesaadavus, ent otsustamine ühe kasuks ja teise kahjuks on lükatud piibliteadlaste ja -tõlkijate õlule. Selleks puuduvad aga adekvaatsed võimalused, sest käsikirju ju füüsiliselt näha ei saa. Käsikirju on sõna otseses mõttes nii mitu tuhat, et aidata saavad ainult neid tundvad vähesed spetsialistid. Midagi pole teha, suurele hulgale piiblitõlkijatele ja -teadlastele peavad spetsialiseerunud tekstikriitikud millalgi ikkagi appi tulema. Nii peegeldavad BHQ ja HUB hästi praegust uurijate peataolekut: algtekstigi küsimus on konsensuslikult lahendamata, rääkimata siis üksikute käsikirjade tähtsuse küsimusest.

Kompaktset tekstikriitilist väljaannet on aga vaja nii või teisiti, sest piiblieksegeesi igapäevaseks tööks ei ole muud võimalust. Muidu jääksimegi vaidlema üksikute tähtede üle ja sisuliste küsimusteni ei jõuaks iialgi. Seega tuleb tervitada esimese eklektilise väljaande, The Oxford Hebrew Bible’i (OHB, vt siit), loomise plaani. Ehkki seda on palju kritiseeritud, on ta tervitatav katsena algteksti probleemile julgelt silma vaadata ja luua vahend „kriitiliselt vastutustundlike kaasaegsete piiblitõlgete tegemiseks“ (Debel, 75). Julgen pidada ülimalt positiivseks otsust esitada nt Kuningate ja Jeremija raamatute puhul kõrvuti tulpadena kaks heebrea teksti varianti, üks masoreetsest traditsioonist lähtuv ja teine – sellisel viisil esmakordselt kreeka keelest tagasitõlgituna – Septuagintast  lähtuv (vt vastavaid näidiseid kodulehel). Kas see aitab rahvapiiblite tõlkijaid, on iseküsimus. Aga miks mitte juba praegu mängida mõttega, et tulevikus on meil kasutada Kuningate ja Jeremija raamatute puhul tõepoolest kahes veerus tõlked. Sarnaselt saaks talitada ka Saamueli, Esra-Nehemja raamatutega jpt-ga. Nagu osa OHB koostajaid Saariselkäs võimalikuks pidas, võiks Estri raamat olla siis lausa kolmes veerus. Ükskõik, kas juhtub see kahekümne või kahesaja aasta pärast, VT eklektilisele tekstiväljaandele kuulub tulevik.

 

Kas tekstikriitika ongi eksegeetika?

Et lugejal ei tekiks nüüd võltsi muljet, et tekstikriitika otsustab kõik ja eksegeetika satub sellest üha rohkem sõltuvusse, või et tekstikriitika ongi eksegeetika, siis olgu kinnitatud, et nii see ei ole. „Tekstikriitika on eksegeesi värav, tagaust pole olemas“ (Fischer, 187). Tekstikriitikast oleneb väga palju, sest see annab vahendi, mida üldse eksegeetiliselt käsitlema hakata. Samas, tekstikriitika ei saa elada ilma teiste meetoditeta. Näiteks vormi ja žanri uurimine on samuti teinud ja tegemas uusi edusamme ning selle mõjud ulatuvad juba praegu tagasi tekstikriitikasse. Nt kasutatakse luuletekstide puhul tihti mõtteriimi lisaargumendina, otsustamaks, kas mõni versioon on rohkem või vähem kannatada saanud. Kirjandus- ja redaktsioonikriitikutel on tihti tekstikriitikutest rohkem silma tekstis esinevate sisuliste vastuolude peale ja seega saavad otsused ühe või teise tekstivariandi kasuks langeda ikka alles koostöö tulemusena. Mõni grammatiline vastuolu tekstis ei pea olema mitte ühe kirjutaja viga, vaid teise kirjutaja täienduse tulemus, mis on lähtunud rohkem sisulise nüansi lisamisest, aga on unustanud siluda teksti grammatiliselt.

Tekstikriitika annab ka vahepeal kriisi sattunud kirjandus- ja redaktsioonikriitikale uue tõuke, sest pärast tekstipaljususe tõestamist peavad piiblitekstide tekkeloo üksikasju uurivad teadusharud hakkama selgemalt järele mõtlema ja eristama täiendusi, mis on tehtud enne protomasoreetliku, protosamaaria, Septuaginta Vorlage ja muude variantide eristumisi (seega laias plaanis enne 3. saj eKr) või hoopis pärast nende lahknemist.

Kõik see võtab aega ja vaeva. Meeletut süvenemist nõudva tekstikriitika kunsti valdajaid on pealiskaudsusesse suubuvas maailmas kahjuks üha vähem, aga neile peame praegu panema oma ainsa lootuse, sest mujalt me VT tõlgete uut alusteksti ei saa.

 

Natuke hermeneutikat

Olgu tekstikriitika keerukusega kuidas on, nii igapäevase eksegeesi tegijale kui niisama piiblilugejale valmistab ülaltoodu ilmselt põhimõttelist peavalu. Kuidas saame siis üldse Piiblit usaldada? Või viimast eestikeelset piibliväljaannet? Vastata on keeruline, ent samas ka lihtne, sest ülal kirjeldatu ei ole ju tegelikult midagi uut. Esiteks on UT tõlkimiseks mõeldud alustekst olnud kogu aeg avatud muudatustele. Sest miks on Nestle-Alandi eklektilist väljaannet siis koostatud juba 27 korda? Ja see töö pole kaugeltki lõppenud. Eesmärgiks on ikka mingis mõttes ideaalse, algseima võimaliku teksti saavutamine.

Teiseks tuleb meelde tuletada tõsiasja, et kipume protestantlikes kirikutes unustama nii seda, et VT kaanon on laiem (apokrüüfid!), kui ka seda, et kristluses ongi algusest peale olnud kasutusel mitu erinevat VT-d, Heebrea Piibel, Septuaginta, Vulgata, Pešitta jne. Praegune olukord on tegelikult ausam kui kunagi varem: tekstipaljusust on hakatud võtma tõsiselt.

Kolmandaks, kui väga hoolega järele mõelda, ei muuda alustekstide varieeruvus kristlikke põhitõdesid nagu Kristuse sündmuse tunnistus, Jumal kui looja jne. Küsimus võib olla detailides. Detailid võivad muidugi mõnikord muutuda oluliseks, lausa kutsuda esile skismasid. Kui aga suhtuda alusteksti ja selle varieeruvusse vastutustundlikult, otsustades mitte isikliku eelistuse ajel, vaid kaaludes, milline variant on lähemal algsemale, siis saab ilmselt igaühele peagi selgeks, et detailid ei muuda midagi põhilises sõnumis.

Neljandaks vajab ehk meeldetuletamist lihtne ja üdini kristlik arusaam, et pühad tekstid on olemas meie, inimeste, pärast, mitte Jumala pärast. Jumal on tulnud appi meile, kes vaevleme igapäevamuredes ja ei oska orienteeruda, mitte meie ei lähe appi Jumalale, õpetades talle, millist teksti ta oleks pidanud autoritele ilmutama. Piibel sisaldab meie, inimeste, tekste Jumalast ja tema suurtest tegudest, see on meie katse mõista ja tänada, vastata ja kiita. Peame olema ausad piiblitekstide autorite ja tradeerijate vastu; kuulates ja lugedes nende tunnistusi Jumala kõnelemisest ja tegudest, võime mõista Jumala kõnelemist ja toimimist ka praegu.

Üks on kindel: dogmatistlik eksegees, mis rõhutab teatud detaile tekstis ja ei ole valmis ennast revideerima, eirates võimalust, et alustekstist võib olla olemas mitu versiooni, ei ole elava Jumala Sõna eksegees, sest see ei lase pühadel tekstidel elada.

 

Viidatud kirjandus

Carr, David M. The Formation of the Hebrew Bible. A New Reconstruction. Oxford, New York: Oxford University Press, 2011.

Changes in Scripture. Rewriting and Interpreting Authoritative Traditions in the Second Temple Period. Hanne von Weissenberg, Juha Pakkala, Marko Marttila, edd. Beihefte zur Zeitschrift für die alttestamentliche Wissenschaft 419. Berlin, New York: de Gruyter, 2011.

Debel, Hans. „Rewritten Bible, Variant Literary Editions and Original Text(s): Exploring the Implications of a Pluriform Outlook on the Scriptural Tradition“ – Changes in Scripture (vt eelmist kirjet), 65–91.

Edelman, Diana. The Origins of the ,Second‘ Temple. Persian Imperial Policy and the Rebuilding of Jerusalem. London, Oakville: Equinox, 2005.

Fischer, Alexander Achilles. Der Text des Alten Testaments. Neubearbeitung der Einführung in die Biblia Hebraica von Ernst Würthwein. Stuttgart. Deutsche Bibelgesellschaft, 2009.

Martin, Gary D. Multiple Originals. New Approaches to Hebrew Bible Textual Criticism. SBL Text-Critical Studies 7. Atlanta: Society of Biblical Literature, 2010.

Nõmmik, Urmas; Tasmuth, Randar. Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2006.

Zahn, Molly M. Rethinking Rewritten Scripture: Composition and Exegesis in the 4QReworked Pentateuch Manuscripts. Studies on the Texts of the Desert of Judah 95. Leiden, Boston: Brill, 2011.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik&Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English