EELK on viimasel aastakümnel muutnud oma õpetuse aluseid, tuues mh kiriku keelde mõiste „preester“. Tegemist ei ole mitte üksnes süütu ülevõtmisega teistest keeltest, vaid religiooniloolise konteksti muutmisega.

Mõiste „preester“ esineb Vanas Testamendis oma õiges tähenduses. Preester on isik, kes on seatud tooma ohvreid. Preestri töö on kultuslikult mõistetud religiooni raames inimese ja Jumala vahendamine. Preester on oma elus seotud piirangute ja eesõigustega, mis teistele rahva või koguduse liikmetele ei laiene. Keelud tulevad tema sidemest altariga ja vajadusest käia selles kõige pühamas kohas.

Preester kuulub kokku templi, ohvri, altariga, preestriks on inimene seatud erilise talitusega, mille käigus ta varustatakse erilise väega.

Uue Testamendi koguduses kaotab preester oma tähtsuse. Kristlikke preestreid mainitakse Uues Testamendis vaid Ap 6, kontekstiks on koguduse kasv ja misjonitöö, mille käigus Kristuse juurde tulnud rühmade hulgas tõstetakse esile preestrite oma. Kui kristlikku kogudusse tuleb preestreid, siis ei ole nad seal kuidagi teistest erinevad. Nad pigem sulanduvad massi hulka ja kaotavad oma preestriameti, kuna kristlased ei too Jeruusalemma templis ohvreid.

Kristlik kogudus ei sea preestreid ametisse. Siin on toimunud religioonilooline muutus, on tekkinud religioon ilma templita, preestrita, ohvrita. See muutus on algkristluses üksmeelselt vastu võetud ja rajaneb Kristuse kogudust uuendaval tegevusel. Algkristluse kuulutus rajaneb Kristuse õpetusel ja elul ning Kristuse surma üks põhjuseid oli mh tema suhe templisse, mis viitas radikaalsele muutusele kultuselus ja tegi templi kui ohvripaiga tähtsusetuks.

Kui Kristus suri, siis kärises templi vahevaip pooleks. Seeläbi tekkis rahval ligipääs pühapaika. Tempel oma vahevaibaga seisis veel nelikümmend aastat pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist edasi, kuid Kristuse järel käijad teadsid, et ohvrit ei ole enam vaja altarile viia ega preestri kätte anda. Kristus on surnud ristil ja toonud sellega Jumala riigi.

Paulus kirjutab käsuvabast kristlusest, kus Jumal kuulutab inimesele oma Poja evangeeliumi. Enam ei ole päästev mitte selle seaduse täitmine, kuhu kuuluvad nii kõlblus- kui kultusseadused, mh ka need, mis kohustasid Iisraeli rahvast tooma ohvreid ning eraldama preestreid. Kristus on surnud patuste eest ja tõusnud üles uueks, Jumala antud eluks. Ainus ohver, mida võib tuua Jumalale ja inimestele, on evangeeliumi kuulutamine. Seda ohvrit ei või inimene ise loovutada, Jumal on selle ette andnud. Kristus on ülestõusmises loonud Iisraeli rahvast uue rahva, kelle hulgas ei ole enam vahet juudi ega muulase, preestri ega lihtliikme vahel.

Heebrea kiri on Uue Testamendi tekst, mis preestriametist enim kirjutab. Selles seoses on olulised tempel, ohver ja preester. Preestri kohta kirjutab Hb, et preester lepitab inimeste patte, olles samas ise patune, kel on vajadus lepituse järele. Hb näitab, et nüüdsest peale on Jeesus ise sisenenud taevatemplisse. Taevane Isa on andnud talle selle meelevalla tema ristisurmas. Jeesuse verest on saanud ohvriveri. Seda ohvrit ei uuendata enam, see on toodud üks kord ja igaveseks.

Ilmutusraamat räägib taevasest aujärjest. Selle motiivid on võetud Jesaja 6 templimotiividest, kuid see on kohtujärg, kus inimkonna lepitanud Jumala Tall Kristus maailma üle kohut mõistab ja maailma päästab.

Algkristlusest kaob preestri idee seega sootuks. Preester on kreeka keeles hiereus, ladina keeles sacerdos. Kristlikus koguduses selliseid ametnikke pole. Ainsa vihjena võiks tuua 1 Clem 43 kirjelduse preestriks saamise korrast (mis on kogudusevanemaks saamise ja selles ametis teenimise eeskujuks). Lähemalt silmitsedes näeb siiski, et VT preestri ametisseseadmine on üksnes illustratsioon kogudusevanemaks seadmise jaoks. Kristliku koguduse vanemat ei peeta preestriks. Preestri ühelt poolt ja kogudusevanema teiselt poolt ühiseks nimetajaks on „kord“.

Hiljem tekkis kristlikus koguduses taas preestriamet. Traditsiooniliselt on peetud selle eeskujuks Vana Testamendi preestriametit. Pühakirjas on see ju koguduse silme ees. Siiski on Jeruusalemma preesterluse langemise ja kiriku preesterluse tekke vahel pikk aeg. Seetõttu ei ole võimalik näha VT preesterlust eeskujuna. Preestrimõte ei ole Piiblist.

Eeskujuks ei saa olla ka kreeka või rooma usund. Polüteistlikus ja tsiviilreligioonis oli preester liiga politiseeritud. Ka ei olnud preestriteenistuses pühendumust ja korrapära. Preester oldi vaid pühade puhul ja korraga võis olla mitme usundi preester.

Tõenäoliselt on kristliku preestri eeskujuks saanud egiptuse preestriamet. Egiptuse preestrid olid seotud templiga. Preestritel oli olemas pärandatav preestritarkus (just nagu kirikus püha traditsioon). Preestripärimus reguleeris kultuslikes kohtades käitumist, kultusesemete kasutamist. Preestritel oli ette nähtud eriline liturgiline riietus.

Egiptusest on alguse saanud mitu kristluses suunda näitavat arengut, 3.–4. sajandil näiteks muuhulgas preestrid (linnas) ja mungad (kõrbes). Need kaks on loomulikult ammutanud antiikaja vaimuvaradest ning saanud keskaja suurmõjutajateks.

Reformatsioon on toonud siia olulise mõtteskeemimuutuse. Muutus on seda sügavam, mida sügavamale on tunginud inimeste mõtteviisidesse preesterlus ja munklus kui Jumala läheduse sümbolid. Reformatsioon on läinud tagasi allikate juurde, Piibli juurde.

Nii luterlikus kui ka reformeeritud kirikus kaotati preestriamet, luues selle asemele Jumala sõna ameti. Selle kohasel pole amet sakramentaalne ega hierarhiline. See on seatud vaid Jumala sõna kuulutamiseks ning sakramentide talitamiseks. Luterlik ametimõiste ütleb, et ameti olemuse ja korra kohta ei ole Jumal seadnud muud, kui vaid seda, et amet on. Jumal ei ole otsustanud, missugune, kuidas seatud, missuguste hierarhiliste suhetega on amet. See on kirikute loodud kord, mis on igas kirikus ja igal ajal erinev, kuna on inimeste kujundatud. Jumal annab vaid oma sõna, mis on muutumatu.

Reformatsiooniaja tekstides nimetatakse mõnikord preestriteks ka luterliku kiriku jutlustajaid. Sõna „preester“ oli tol ajal vana, harjumuspärane mõiste, see oli kasutusel ka Rooma kirikus (millega suheldi ning polemiseeriti). Luterlikus kirikus taandub preestrimõiste järjekindlalt, kuna Piibli järgi on see lõppenud seal, kus lõppes Jeruusalemma templi preestritöö.

Reformatsioon pole alati selles osas järjekindel olnud. Inglise reformatsioonis hoiti „preestri“ mõiste alal, lisades mõnes teoloogilises tekstis seletusena, et tegemist pole siiski päris preestriametiga. Skandinaavia luterlikus reformatsioonis on „preester“ jäänud alles, see esineb nii rahvakeeles kui ametlikes tekstides. Teoloogiliselt oli see algselt põhjendamata, kuid alates kõrgkiriklikust liikumisest on püütud seda seletada ka teoloogiliselt. Seletusi jutlustajaameti preesterlikkusele on leitud eelkõige „müstika“ valdkonnast: kiriku preester nimelt jäljendavat oma liturgilises tegevuses Jeesust Kristust, Ülempreestrit; ka on võetud kasutusele Pauluse mõtteid, kus ta võrdleb misjonitööd, mida ta rahvaste keskel teeb, ohvritalituse läbiviimisega, mida tehti templis.

Eesti alal toimunud reformatsioonis kadusid nii „preester“ kui ka ida poolt tulnud „papp“. Papiks nimetatakse luterluse kontekstis ebajumalate preestreid (näiteks Piibli jutustused Paali pappidest) või ka rahvausundi esindajaid (Urvaste Pikse papp). Saksa kultuuri pärandina said eesti ja läti rahvas (tegelikult kõik luterlikud kirikud Eestist Ungarini) puhtama reformatsiooni tõlgenduse, lahus riigikirikute reformatsioonitõlgendusest Skandinaaviamail. Vaimuliku nimetus on selle järel olnud muutlik. Saksa sõnade „Pastor“ (karjane) ning „Pfarrer“ (kreeka-ladina segu, „pastor parochialis“, kihelkonnakarjane) kõrval kujunes eestikeelne „õpetaja“. Kohalikud sakslased kasutasid „pastorit“. See tõrjus kõrvale kunagise rootsipärase „kirikhärra“ (tegemist on rootsi „kyrkoherde“, „kirikukarjase“, ülevõtmisega sõna kõla, mitte tähenduse järgi). Mõiste „õpetaja“ tekke juures on oluline teada, et see pole laen koolist. Vanas eesti keeles on kirikus õpetaja ja koolis koolmeister, nagu veel tänapäevalgi läti keeles, kus kirikus on macitajs ja koolis skolotajs.

Seoses uue identiteedi otsingutega 20. sajandi EELK-s on preestrimõte laenatud katoliku kirikust. Seda võiks võrrelda Nõukogude aja arenguga, mil kirik otsis uut jõudu Leedu eeskujust, väheneva saksa keele oskuse tõttu ei vaimustanud üliõpilasi enam piibliteadused ega reformatsiooni tundmine, ühesõnaga teoloogia. Usuteaduse Instituudi muidu hea ja ka üha uuendatud raamatukogu ei leidnud enam nii tihedat kasutust.

2000. aastail kirjutati „preester“ ka kirikuseadustikku, otseseks ajendiks nüüd juba Porvoo Ühisavaldus, kontekstiks suured muutused kogu kirikuseadustikus. Porvoo Ühisavaldus tegeleb põhiliselt teatud suuna inglise ametikäsitluse kehtestamisega kirikutes Iirimaast Eestini, näitamata, et see pole kirikute ühine osa, kuid seda ühisosa pidevalt deklareerides. Oluline on, et Porvoo Ühisavaldus kirjeldab kiriku ametit veel kolmeastmelisena, suurendades seega vajadust kirjeldada koguduse vaimuliku ametit samasuguses raamistuses, nagu see on katoliku kirikus.

Sellise arengu taustal tekib küsimus, kas ei riku „preestri“ mõiste meie keelt ja meie teoloogiat. Preester on spetsialist religioonisüsteemis, kes saab ordinatsiooni käigus teatud erilised annid. Katoliku kirikus on selleks eelkõige and õhtusöömaaega pühitseda, nii et leib selle käigus Kristuseks muutub. Preestriamet on hierarhiline ja sakramentaalne. Jumala sõna sulase amet, nagu see on luterluses, pole seotud katoliku sakramendimõiste ega ka teatud kindla, Jumala seadusega põhjendatud hierarhiamõistega. Luterliku nägemuse kohaselt on vaimulik aga Jumala sõna kuulutaja, kes teeb seda, olles oma andidelt ja võimetelt tegelikult üks inimene Jumala rahva seast, mitte teistest eraldi. Luterlikus ordinatsioonis ei tähenda käte pealepanek erilise meelevalla edasiandmist, vaid lihtsalt märki, et piiskop palvetab just selle inimese eest ning kirik annab vaimulikuameti just temale.

Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ning Tartu Teoloogia Akadeemia Uue Testamendi teaduse ja EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor.