Esiletõstetud lood

Kristlik elu – elu Vaimus (Ap 2:1–13)

„Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.

Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?“ Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?“ Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!““ (Ap 2:1–13)

Kohtan kristlaste seas järjest enam ja enam inimesi, kes nii muuseas jutu käigus ütlevad: „Ma ei tea, kas minul on Püha Vaimu? Mul ei ole kunagi mingit erilist kogemust olnud, nagu mõned sellest räägivad.“ Olen mitmel korral vastanud, et Püha Vaim on igale ühele meist antud ristimise läbi. Erilised kogemused ei näita, kui palju ja kas inimesel on Püha Vaimu. Ja kohe, kui olen need laused öelnud, tean sisimas, et neil pole kuigi suurt kandepinda. Neist sõnadest pole abi inimesele, kes tuleb sellise küsimusega. Need laused ei aita tal Püha Vaimu kohalolu mitte kuidagi paremini märgata. Mu vastus on ilmselgelt puudulik. Kas oleme liiga vähe Pühale Vaimule ruumi andnud? Miks nii paljud inimesed, kes on Jeesusesse Kristusesse ristitud, ütlevad, et nad ei tea, kas neil on Püha Vaimu, sest nad pole Teda kunagi kogenud?

Üks keskajast pärit Idakiriku pühak, Simeon, keda hakati kutsuma uueks teoloogiks, esitas oma kaasaja kirikule küsimuse: „Kas inimesel võib olla Püha Vaim ilma, et ta sellest teadlik oleks?“

Uut Testamenti, eriti Apostlite tegude raamatut lugedes tuleb täiesti selgelt välja, et seal, kus Püha Vaim inimeste peale langes, seal hakkasid toimuma suured muutused. Inimeste eludes avaldusid erilised anded, mille kaudu Jeesus Kristus sai nähtavaks maailmale.

Võimsalt ja enneolematult demonstreerib Apostlite tegude raamatu teine peatükk esmakordset Püha Vaimu väljavalamist rahva peale. Esimesel nelipühapäeval vuhises Jeruusalemmast läbi justkui tugev tuuleiil ja jüngreid täitis rõõmujoovastus. Nad said Püha Vaimuga täidetud ja hakkasid rääkima teisi keeli. Selle sündmuse tunnistajaid valdas hämmeldus ja segadus. Nad ei teadnud, mida sellest kõigest arvata, ja küsisid üksteiselt: „Mis see küll peab olema?“

Kindlasti on paljud meist seda lugu lugedes mõelnud, mis seal nelipühapäeval siis õieti toimus. Kuidas peaks mõistma nelipühasündmust: tuulekohinat ja hargnevaid tuleleeke, nendes „teistes keeltes rääkimist“ ja üldse Püha Vaimu tööd?

Vanas Testamendis andis tuul tihti märku Jumala kohalolust ja Tema tegutsemisest. Näiteks prohvet Eelija tundis just tuules ära Issanda hääle (1Kn 19:12) ja prohvet Jesaja, kes kuulutas, kuidas Issand lõhestab käega viibates oma tugeva tuulega Egiptuse merelahe (Js 11:15).

Ka Jeesus võrdles Püha Vaimu tuulega, öeldes Nikodeemusele: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigega, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:8).

Samamoodi on tuli Piiblis tugev Jumala väe metafoor. Tuli valgustab, soojendab ja puhastab. Issanda ingel ilmutas ennast tuleleegis Moosesele (2Ms 3:2) ja Jumal avaldas oma väge Karmeli mäel samuti tules, süüdates Eelija palve peale märjad puud (1Kn 18:20jj). Ja Uues Testamendis rääkis Ristija Johannes, et pärast teda tuleb see, kes ristib Püha Vaimu ja tulega.

Kui nüüd nelipühaloos räägitakse tuulest, mis täitis kogu koja, siis soovib Apostlite tegude autor meile öelda, et see, mis andis tõuke kristliku kiriku sünnile, ei olnud mitte jüngrite oma jõud ja võimekus, vaid nende läbi tegutsev Jumala vägi. Nii nagu tuleleegid üheaegselt valgustavad ja puhastavad, nii puhastab Jumal oma kutsutuid ning valgustab südameid, et need võiksid näha ja vastu võtta Tema armu Jeesuses Kristuses. Nelipühaga sündis nende elus midagi täiesti uut. Jüngrite vana loomus piltlikult öeldes põletati tuleleekidega tuhaks ning nende elud said täielikult muudetud Püha Vaimu läbi. Sedasama saab Jumal teha meie kõikide elus.

Kuid siin tekstis on ka veel kolmas pilt: olles täidetud Püha Vaimuga, hakkasid nad rääkima teisi keeli.

Siinkohal meenub mulle üks sündmus, mis toimus umbes kümme aastat tagasi Viljandi Jaani koguduses. Meil olid sõpruskoguduste päevad. Külalisi oli tulnud Hollandist, Saksamaalt, Norrast ja muidugi Eestist. Pühapäeva hommikul viibisime üheskoos jumalateenistusel. Viljandi Jaani kirik on erakordselt hea akustikaga. Kõik oli nii, nagu tavaliselt, aga kui algas Meie Isa palve, siis toimus midagi ebatavalist. Igaüks palvetas kõva häälega oma emakeeles ja kirikut täitis eriline heli. Huvitav on mõelda, mida oleks selle peale kostnud juhuslik kirikusse tulija? Igatahes, pärast jumalateenistust ütles üks hollandlane: „See oli nüüd küll just nagu esimesel nelipühal.“

Jeruusalemma kokkutulnud inimeste seas oli palju erinevaid rahvusi ja sellepärast olid nad väga imestunud, kui igaüks neist kuulis räägitavat oma murret; kuigi kõnelejateks olid galilealased, need lihtsad mehed, keda Jeesus oma argipäeva askelduste keskelt enda juurde kutsus. Püha Vaim andis neile võime ja julguse rääkida kõigile Jumala suurtest asjadest nii. Sellega oli täitunud ka prohvet Joeli läbi antud sõnum: „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu välja kõigi inimeste peale“ (Jl 3:1jj).

Kuigi algul tekitas see sündmus rahva seas segadust, siis pärast Peetrus kõnet tuli selgus. Suur hulk inimesi ristiti Jeesuse Kristuse nimesse. Äkitselt hakkasid inimesed taipama ja üksteisest aru saama!

Inimeste vahelised piirid, milleks võivad olla rahvus, keel, haridustase, sotsiaalne kuuluvus või mõni muu asjaolu, hajuvad Püha Vaimu väes.

Kui Paabeli torni lugu näitab meile, kuidas ühtsus inimeste vahel lagunes, siis nelipüha taastas selle ühtsuse. Pärast Paabeli torni ehitamist ei saanud inimesed enam üksteisest aru (1Ms 11). Nende iha võimu ja enesele nime tegemise järele tõi kaasa hoopis lõhenemise. Kui Püha Vaim inimeste elu täidab, siis muutub midagi nende suhtumises kaasinimestesse. Äkitselt hakkavad nad üksteist mõistma. „Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas /…/, kiites Jumalat /…/“ (Ap 2:46). „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine“ (Ap 4:32). Selline ühtsus saab olla üksnes Jumala Vaimu and.

Kristlased on kutsutud looma Jeesuse elu maailmas. Ilma Püha Vaimuta oleks see täiesti võimatu ülesanne. Püha Vaimu läbi sünnib Kristus meie sees ja meist saab uus loodu, kelle kõige olulisem ülesanne on peegeldada maailmale Jeesuse palet. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud,“ ütleb Paulus. Selline uueks loomine ei saa jääda märkamatuks ei inimesele, kelle südant Püha Vaim on puudutanud, ega ka teda ümbritsevatele inimestele. Püha Vaimu väes me suudame täita Jeesuse palvet, „et kõik oleksid üks, nii nagu sina minus ja mina sinus, et maailma usuks, et sina oled minu läkitanud“ (Jh 17:21).

Nüüd jääb ikkagi küsimus, kuidas ma tean, et ma olen vastu võtnud Püha Vaimu? Ja kuidas me võiksime saada Püha Vaimuga täidetud?

Peetrus rääkis nelipühal rahvale: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andeksandmiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni“ (Ap 2:38). Ristimise kaudu antakse igale ühele Püha Vaimu and. Algkoguduses peeti oluliseks ka seda, et kohe pärast ristimist tuli panna käed ristitava peale ja paluda talle Püha Vaimu.

Püha Vaimu palumine on oluline, sest Tema abil me näeme ja mõistame, kes Jeesus on ja saame julguse tunnistada Temast.

Püha Vaimu kaudu kasvab ka meie usk ja usaldus Kristusesse ning Ta aitab meil üle saada inimeste vahel olevatest piiridest ja lõhedest.

Kui ristimine toimub üks kord elus, siis Püha Vaimuga täitumine peaks olema pidev protsess iga kristlase elus. See tähendab, olla avatud ning teadlik, et Ta on kohal alati ja kõigis paigus. Miks me Teda ei koge? Põhjus võib olla selles, et meie ei ole kohal. Me rändame tihti mõtetes ringi oma minevikus, igapäevastes askeldustes, kohustustes ja unistustes ning seepärast võib meil Tema kohaolu märkamatuks jääda. Kes igatseb, et Püha Vaim teda puudutaks, peab seisatama kauemaks kui hetkeks ja avatud südamega ütlema nii, nagu seda tegi kord Maarja: „Issand, ma olen siin.“

Ja nüüd, kui me täna tähistame nelipüha, palugem, et Püha Vaim langeks meie koguduste üle, kõigi kristlaste üle, et nelipüha ime võiks sündida meie elus ja kogudustes nii, et saaksime üksteisest aru, võtaksime üksteist vastu suure rõõmu ja armastusega ning kannaksime üheskoos Kristust maailma.

Kõigeväeline Jumal täitku meid Püha Vaimuga ja saatku oma arm meie üle nii, et võiksime elada Tema tahte kohaselt.

Aamen

 

Tiina Klement (1973) on EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse õpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English