Kuigi Rowan Williamsi ja Richard Dawkinsi kohtumine toimus juba veebruari lõpus, on tänases aju-uuringuid ehk usu ja teaduse suhet puudutavas numbris sobilik viidata sellele huvitavale väitlusele.

Oxfordi ülikoolis toimus esimene debatt evolutsiooni teemal aastal 1860, üsna varsti peale Darwini „Liikide tekke“ ilmumist. Siis küsis Winchesteri piiskop Samuel Wilberforce bioloog Thomas Henry Huxley’lt, kas too pärineb ahvist oma vanaisa või oma vanaema liini pidi. „Darwini buldogina“ tuntud Huxley vastas, et ta ei tunne piinlikust ahvidest eelkäijate pärast. Küll oleks tal aga häbi, kui teda seostataks mehega, kes kasutab oma intellektuaalseid võimeid targutamiseks.

Võrreldes toonase „kokkupõrkega“ oli Canterbury peapiiskop Williamsi ja bioloog Dawkinsi debatt rahulik ja viisakas, kuigi ei puudunud ka teravamad toonid. „Usu“ ja „ateismi“ väitlus kestis ligi poolteist tundi ja seda juhatas tuntud filosoof, endine roomakatoliku preester Anthony Kenny.

Dawkins väljendas imetlust, et füüsikaseadused on loonud „peaaegu mitte millestki“ midagi sellist, nagu seda on inimene. Tänu Darwinile võime me Dawkinsi arvates teada, kuidas see on toimunud – ja see „teaduse triumf“ peaks tegema meid optimistlikuks teaduse võimaluste suhtes universumi mõista.

Williams viitab vestluse käigus mõningatele nõrkadele kohtadele teaduse seletusjõus (nt teadvuse tekke ja määratuse/vabaduse küsimus). Sellega ei soovi ta tõestada Jumala eksistentsi, küll aga viidata võimalusele, et terve universumi protsess ja füüsikaseaduste ruumis toimuv leiab aset kõike haarava ja hõlmava mittelõpliku „intelligentsi“ kontekstis.

Väitlust on võimalik täies ulatuses vaadata siit.

Eesti keeles on R. Dawkinsilt ilmunud raamat „Luul jumalast”, tõlkinud Kaia-Leena Lass, Valgus, Tallinn 2011, 392 lk (The God Delusion, 2006). Vt. selle juurde retsensioone Toomas Jürgensteinilt, Toivo Maimetsalt ja Juhan Javoišilt.