Martin Walser
„See tekst kõlab kui fanfaarihüüd, nagu esimesed taktid Richard Straußi sümfoonilisest poeemist „Nõnda kõneles Zarathustra“, mis on loodud Nietzsche samanimelise teose ainetel,“ iseloomustab Viini süstemaatiline teoloog Ulrich H. J. Körtner 8. märtsil 2012 Austria nädalalehes Die Furche Martin Walseri uusimat teost „Õigeksmõistust, ühest katsumusest. Tunnistajad ja tunnistused“ (Über Rechtfertigung, eine Versuchung. Zeugen und Zeugnisse). See teos kuulub Körtneri arvates põnevaimate teoloogiliste tekstide hulka, mida ta viimasel ajal on lugenud.
„Need teoloogilised kergekaallased, kes tõotavad meile uusi õitsvaid religioosseid maastikke ja ülistavad oma esseedes religiooni „värvilisustumist“, nagu kogeks me praegu mustvalge televisiooni revolutsioonilist värviliseks muutumist, ei suuda vähimalgi moel Walseriga sammu pidada,“ ütleb Körner. Walseri teos meenutab tema arvates Karl Barthi ja dialektilist teoloogiat, seda Esimese maailmasõja järgset uut teoloogilist suunda, mis seadis küsimärgi alla kristluse ja kaasaegse kultuuri sünteesi.
Walseri poleemiline kirjutis näitab Körtneri arvates selgelt, et ajavaimust kantud vaimsus ja ateism on peaaegu identsed. Samuti tulevat sellest teosest selgelt esile, et samaaegselt Jumala kadumisega on kaduma läinud ka küsimus õigeksmõistust. „Ühiskond, kus on kaduma läinud õigeksmõistuga seotud problemaatika selle radikaalses religioosses dimensioonis, nagu seda eeskätt avasid Paulus ning seejärel Augustinus, Luther ja Calvin, langeb väärarusaama ohvriks, nagu piisaks iseenda isiku õigeksmõistuks sellest, et mul on õigus. Õiguse omamine muutub kergesti oma õiguse tagaajamiseks“. Selles mõttes olevat Lutheri küsimus armulise Jumala järele radikaalsem küsimusest Jumala eksistentsi järele.
Antud kontekstis kritiseerib Körtner ka 1999. a vastu võetud, Luterliku Maailmaliidu ja Vatikani vahel sõlmitud „Õigeksmõistuõpetuse ühisavaldust“. „Pikka aega mõisteti õigeksmõistuõpetust fundamentaalse vastuoluna rooma-katoliku ja evangeelse usu vahel. Tänapäeval leitakse, et see vastuolu on ületatud. Tegelikkuses oli aga ühisavaldus vaid konsensusoikumeenia luigelaul ja ühtlasi kinnitus sellest, kui vähe õigeksmõistu küsimus tegelikkuses asjaosalisi kirikuid puudutab“. Viini teoloogi Körtneri arvates kujutavat Walseri teos endast püüet kaitsta religioosset, nagu seda radikaalselt mõistsid Barth, Augustinus ja Luther, ununemise eest ning ühtlasi tuletada meelde keelt, mis jätkuvalt kõneleb õigeksmõistust.
Martin Walser, Über Rechtfertigung, eine Versuchung. Zeugen und Zeugnisse, Rowohlt Verlag.
Allikas: Evangelischer Pressedienst Oesterreich
9. novembril 2011 pidas Walser Harvardi ülikoolis samateemalise loengu. Seda saab lugeda siit: “Über Rechtfertigung, eine Versuchung” (Frankfurter Allgemeine, 10.11.2011).
Eesti keeles on Martin Walserilt (1927) ilmunud jutustused „Lennuk maja kohal“ (Loomingu Raamatukogu 1965/59, tlk R. Tasa), dialoogid „Kõrvalhaak. Toalahing“ (Loomingu Raamatukogu 1978 48/49, tlk T. Kokla), jutustus „Põgenev hobune“ (Loomingu Raamatukogu 1989/31, tlk H. Loik) ning romaanid „Luigemaja“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1994, tlk R. Pangsepp) ja „Armastav mees“ (Tallinn: Eesti Raamat, 2009, tlk V. Jürisalu).
Ulrich Heinz Jürgen Körtner (1957) on Viini Ülikooli evangeelse usuteaduskonna süstemaatilise teoloogia professor ja juhib ühtlasi Viini Ülikooli meditsiinieetika ja -õiguse instituuti. Ta on väga paljude monograafiate autor fundamentaalteoloogia ja hermeneutika, eetika ja meditsiinieetika, diakoonia, oikumeenilise teoloogia ning eshatoloogia ja apokalüptika vallast. 2001 valiti ta Austria aasta teadlaseks. Körtner on ka Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu eetikatöörühma liige.
