Veebruaris ilmunud raamatu eessõnast võib lugeda: „Kaplaniteenistus on Eesti vanglate eripärane, ent oluline osa. Igas Eesti vanglas leidub kabel ja töötavad kaplanid, võimaldades vangil elada ja järgida usulisi veendumusi ja tavasid ka vangistuses … Selgitades vanglate kaplaniteenistuse õiguslikku ja religioosset konteksti, töövaldkondi ja nendega seotut, aitab käsiraamat paremini mõista ja rakendada vangistusseaduse paragrahvi 62: vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise“ (lk 5).

Käsiraamat on mõeldud kaplanitele, aga ka igale vanglateenistujale, kes ühel või teisel moel puutub kokku vangla usulise tööga. See on abiks  erinevatest kirikutest ja religioonidest pärit vabatahtlikele ning õppematerjaliks sisekaitseakadeemia justiitskolledžis, kus koolitatakse tulevasi vangla-ametnikke.

Raamatus käsitletakse kaplaniteenistuse ülesannet (Johann-Christian Põder), usuvabadust kui põhiõigust (Margot Olesk), usulisi ühendusi Eestis ja erinevaid usutalitusi (Andrus Norak), usulist sümboolikat, pühasid ja kirjandust vanglas (Ott Ojaperv), isikuandmete kaitset (Viorica Tšaikovski), suhtlust meediaga (Ivi Papstel), usulise suunitlusega sotsiaalprogramme, kaplaniteenistust politsei arestimajades ja vabatahtlike tegevust vanglas (Andrus Norak).

Käsiraamat koondab ja korrastab vangla usulises töös tarvilisi teadmisi ning aitab mõista selle töö tähendust ja tähtsust. Nii võib esimesest peatükist lugeda: „Usuvabadus on inimväärikuse osa. Usuvabadusega arvestamine tähendab inimväärikusega arvestamist – tänapäevases õigusriigis ka vangistuse tingimustes. Nõnda on kaplaniteenistus ühtlasi töö inimväärikuse ja inimsuse nimel ja kaitsel. Religioossele inimesele on usk vaimuleivana samasugune olemuslik osa tema identiteedist ja vajadustest nagu toit ja peavari“ (lk 6).

Raamatu väljaandjaks on justiitsministeerium ja toimetajaks vanglate ja politseiarestimajade peakaplan Johann-Christian Põder.