Arvamused

Olümpiaadi essee: Miks ei saa toimida virtuaalne kogudus?

Tänapäeva eestlase ellu on oma mugava pesa ehitanud mitmed e-teenused: e-ajalehed, e-kool, e-poed ja e-pangad, e-piletid ja e-arved ning palju muud. Aina rohkem on tegevusi, mille teostamiseks on vaja ainult arvuti taha istuda ning mõned minutid internetis olla. Pole ka saladus, et taoliste toimingute hulk kasvab jõudsalt ning uued arenguplaanid on vajadustest ammu mitu suurt sammu ees. Võiks öelda, et inimesed on avastanud laiskuse võlude uue tasandi ning laskunud eufooriasse mõttest, mida kõike saaks kodust lahkumata teha.

Neid, kelle jaoks mugavus pole eesmärgiks omaette, võib leida näiteks kirikust. Seal, üüratutes sakraalhoonetes, nad ilmselt külmuvad talvel poolsurnuks ning kui külm ei tapa, siis varem või hiljem teevad seda igavad jutlused ja iganenud rituaalid. Vähemasti nii arvavad tavaliselt need, kes pole ise kunagi jalga üle kiriku lävepaku tõstnud. Võib-olla on neil õigus? Briti kvaliteetajalehe The Guardian kohaselt on Eesti religioossuselt maailma viimane riik. Ehk oleks tõesti aeg koondada oma viimased (väljasuremisohus) kirikulised mugavasse ja käepärasesse e-kogudusse?

Kui teaduse ja tehnoloogia areng edestab ja ületab mõtlemise, kaob eesmärk silmist. Kiirus on meeletu, aga oleme lootusetult unustanud, miks ja kuhu me üldse läheme. Nii ka antud kontekstis. Seetõttu usun, et enne järjekordse arenguetapi käimalükkamist on viimane aeg (taas)alustada selle vajaduse ja võimalike tagajärgede analüüsimist. Enne, kui saame küsida, miks peab kogudus koos käima, kui jutlusi on võimalik ka interneti vahendusel kuulata, tuleb aru anda, millised on meie motiivid sellise küsimuse püstitamisel ning kuhu see välja viib.

Tehnoloogia arendamise põhiliseks eesmärgiks on aidata inimestel säästa igapäevaste toimingute käigus aina enam aega. Internet, eriti e-poodide näol, aitab sellele märkimisväärselt kaasa. Loomulikult on hea, et kiirenevas elutempos antakse aja planeerimiseks igakülgset abi: säästes poeskäimise, panga- või postkontorijärjekorras seismise arvelt, jääb rohkem aega perele, trenni tegemiseks ja muuks vajalikuks. Efektiivne ajajaotus toimib aga eeldusel, et meie prioriteedid on paigas. See tähendab, et me küsime endalt pidevalt: „Kas tegevused, mille jaoks me tahame rohkem aega võtta, on olulisemad kui need, mille arvelt see aeg tuleb?“ Kui kogudus muutub ka virtuaalseks, mille jaoks me seda „üleliigset“ aega siis üldse hoiame?

Metodisti liikumise rajaja John Wesley on öelnud, et kogudus põhineb väikegrupi elul. Kogudus on nagu perekond. Kuigi tänapäeval juhtub juba kahjuks üsna sageli seda, et pereliikmed isekeskis suhtlevad virtuaalselt rohkem kui näost näkku, pole mingi saladus, et inimese psüühika tegelikult vajab ikkagi reaalset suhtlust. Me igatseme teise nägemist, kuulmist ja puudutamist, mitte lihtsalt pinnapealset ja masinlikku kirjutamist.

Jumala Poeg tuli maa peale ja samastas ennast inimestega – käis ringi ja suhtles, kuulas ära ja rääkis, manitses ja julgustas. Ta innustas kaaskristlasi ning levitas Jumala tingimusteta armastust ning tervendavat ja ülesehitavat väge igal sammul. Kuidas saab siis kristlaseks – Kristuse järgijaks – nimetada kedagi, kes ei viitsi isegi arvuti tagant ära tulla? Selle asemel peaks võtma Jeesusest eeskuju nii, nagu tegi seda apostel Johannes, kelle sõnadega seisab Uues Testamendis: „Mul oleks teile palju kirjutada, aga ma ei taha seda teha paberil ja tindiga, vaid loodan ise tulla teie juurde ja rääkida silmast silma, et meie rõõm oleks täielik“ (2Jh 1:12).

Jeesus andis käsu minna kogu maailma. Minemine ei tähenda ilmtingimata Aafrikasse lendamist, kuid kindlasti tähendab see väljumist enda mugavustsoonist teiste inimeste nimel. Kui Kristus on meie eeskuju, siis me hoolime ümbritsevate inimeste eludest, eriti nende igavikust. Arvuti taga istudes võime paremal juhul koguda teadmisi – saades osa jutlustest, õpime rohkem tundma Jumala sõna ja elu sügavamat külge –, kuid kellegi südamesse virtuaalsel teel päriselt ei jõua. Me ise jääme ilma osadusest ja kogukonnatundest ning need, kes Jumala armastusest ja Kristuse ristisurmast pole kuulnudki, jäävad ilma igavikulise tähtsusega heast sõnumist.

Misjonikäsk kätkeb endas evangeeliumi ehk rõõmusõnumi edastamist. See pole lihtsalt üldkultuurilise silmaringi avardamiseks, vaid miski, mis aitab inimestel jõuda isikliku suhteni Jumalaga. Evangeelium aitab inimestel mõista, et Jumal on nad loonud ja armastab ning hoolib neist rohkem, kui nad suudavad ettegi kujutada. Rõõmusõnumil pole põhjuseta just selline nimetus – nii nagu pole mingit mõju tekstita tekstisõnumil, ei mõju ka ükski rõõmuta edastatud rõõmusõnum. Rõõmu ja armastust ei saa aga interneti vahendusel jagada. Johannese esimesest kirjast võib lugeda: „Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja Tema armastus on saanud meis täiuslikuks,“ (1Jh 4:12) ning: „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:18)

Internet kroonib tarbijakultuuri kasvu igati vääriliselt. Kristlus pole aga tarbimine, vaid teenimine. „Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest“ (1Jh 3:16). Jumala ligiolu ja armastus peab olema reaalne ka siis, kui elekter kaob. Kui arvuti või mistahes muu materiaalne asi jääb inimest ja Loojat vahendama, ei saa see toimida. Jumala tahab inimeste südameid puudutada ning selle jaoks on ta läkitanud oma lapsed rõõmusõnumit levitama.

Võib ju mõelda, et kristlik õpetus on iganenud, kuid tegelikult on meid ümbritsev paljuski tunnistus sellest, et mida komplitseeritumaks elu ajada, seda suuremaks kasvavad sisemine rahutus ja tühjus. Piibliaegsetel inimestel polnud võimalust vedada tööd ja kohustusi erinevate tehnikavidinate abil endaga kõikjale kaasa, kuid juba siis oli antud käsk pidada hingamispäeva. Ületöötamise ja läbipõlemise vältimiseks anti inimestele kohustus võtta nädalas üks päev puhkamiseks ja Jumala otsimiseks ja kuulamiseks. Sadu aastaid hiljem leiutasid psühholoogid jalgratta uuesti ning tulid lagedale soovitusega vältida stressitekitavat multitasking’ut ning kallutada ajakasutust rohkem puhkuse poole. Aina populaarsemateks on saanud „palverännakud“ soojadele maadele või erinevate gurude külastamised ning mediteerimine. Koguduse keskele saab aga endiselt tulla akusid laadima, ilma et keegi selle eest raha küsiks või et end tundmatute vaimsete jõududega siduda.

Kogudus ei seisne ainult pühapäevaste jutluste kuulamises. Olulisel kohal on ka osadus isekeskis – ühised söömaajad, väljasõidud, kodugrupid, armulaud jpm. Teisalt on koguduse ülesandeks outreach – jõuda kuulutus- ja teenimistööga kaasinimesteni.

Jumal soovib, et me hoiaksime kokku. Matteuse evangeeliumis ütleb Ta: „Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel“(Mt 18:20). Jumal on loonud meid sotsiaalseteks olevusteks, kes vajavad üksteise hoolt, tuge ja abi. Kogudus annab kogukonnatunde ning see on miski, mida on raske ülehinnata. Üheksa aastat tagasi korraldatud õnneuuringus hindasid eestlasedki nimetatut olulisemaks isegi rahast ja töökohast. Inimesed tahavad olla vajalikud. Me tahame, et keegi vajaks meid, et leiaksime rakendust ja saaksime kaasa teenida. Jumala plaanis on koht igaühele. Ef 4:16 ütleb: „Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne“. Jumal on andnud igale inimesele andeid ning koguduses saab neid praktiseerida. Saab kaasa teenida ning seeläbi tunda end vajalikuna.

Pealegi, kristlastena usume me, et pääseme taevasse. See tähendab, et me veedame oma usukaaslastega koos terve igaviku. Kuidas saab siis olla liiast nendega praegu aeg-ajalt osaduses olla?

Keith Green on öelnud, et saatan ründab kõige enam just kogudust ja abielu. Arvan, et need rünnakud on üheks põhjuseks, miks inimesed hakkavad kahtlema kogudusena kooskäimise vajalikkuses. Julgustuseks ja kinnituseks on Hb 10:24–25: „Mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem järtkem unarusse oma koguduse kooskäimisi, […] vaid julgustagem selleks üksteist.“

 

Hele-Maria Taimla (1994) on Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilane.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English