Esiletõstetud lood

Jaakobi võitlus (1Ms 32:23–32)

Jaakobi võitlus Jumalaga või Jumala võitlus Jaakobiga? Loeme salmist 25: „Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma.“ Võitlused toimuvad elukäigu jooksul ja millegi pärast. Mis on juhtunud Jaakobiga? Jaakobiga, kellega oli juba enne sündi Jumala tõotus? Tema emale ütles Issand: „Sinu ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest – vanem orjab nooremat“ (1Ms 25:23).

Jaakob noorema vennana on oma vanemalt vennalt Eesavilt kavalusega ostnud läätseleeme eest esmasünniõiguse, pettusega saanud isalt õnnistuse. Hirmus, et vend võib ta tappa, on ta põgenenud Haaranisse. Põgenemisel on ta saanud Jumalalt uue tõotuse: „Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!“ (1Ms 28:15). Jaakob on töötanud Haaranis Laabani juures nelikümmend aastat. Jumala õnnistus on olnud Jaakobiga. Pere ja jõukus on suurenenud. Nüüd on Jaakob oma suure pere ja karjaga tagasiteel koju venna juurde. Kuigi ta on sageli tundnud ja teab, et Jumal ei jäta teda maha, kardab ta väga vennaga kohtumist. Siin otsekui lõppeb Jaakobi usaldus Jumala vastu. Ta on teinud kõik endast oleneva, et kohtumine vennaga võiks õnnestuda. Ta on pöördunud palves Jumala poole: „Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega! Sina ise aga oled öelnud: ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!“ (1Ms 32:12–13). Jaakob on saatnud Eesavile kingitusi, et teda lepitada. „Sest ta mõtles: ma lepitan teda kingitustega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu. Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri“ (1Ms 32:21–22).

Jaakobi süda on rahutu, talle on saabunud ahastuse aeg. Südames ta tunned, kui tühine kõik on! Jaakob võitleb iseendaga. Mida ma küll teinud olen! Ma ei vääri andestust! Kogu mu senine elu on kaalul, kogu mu pere elu on kaalul! Ma ei saa midagi muuta ega midagi rohkemat teha. Ühelt pool tühjus ja ahastus, teisel pool Jumala tõotused. Pole enam ühtki pidepunkti peale Jumala.

Hoolimata kõigest saadab Jaakobit Jumala arm. Jumal võitleb Jaakobiga. Jumala arm annab Jaakobile tunda tema nõtrust, tema sõltuvust Jumalast, tema jõuetust tegelikus olukorras. Jaakob hüüab: „Ei ma lase Sind mitte, kui Sa mind ei õnnista!“ Jaakob mõistab tõelise väe saladust. Jaakob ei ütle neid sõnu enne, kui tema puusaliiges on paigast löödud, piltlikult öeldes, omaenese „lihale“, oma jõule lootmine on otsa saanud, on purunenud. Ta võitleb kaua ning visalt, enne kui alla annab. Jumalal on meelevald inimesele tema tegelik olukord teatavaks teha. Enne peab saama „nõdraks“, siis on võimalik saada „tugevaks“. Saame alati õnnistuse, kui mingil määral tunnetame iseennast, õpime nägema, kes on meile Jumal meie elu üksikasjades.

Inimese olemus ei ole muutunud. Meil on samad probleemid, mis Jaakobil: kõhklused, kahtlused, kiusatused, oma jõule lootmine. Toetume sageli omaenese tarkusele, mitte Jumalale. Palume õnnistust oma plaanidele, oma tegevusele, aga unustame Jumala ja Tema tahte. Kui sageli me uskudes palume, et see, mida Jumal laseb korda minna, ongi meie jaoks parim? Kui sageli me üldse otsime kohtumist Jumalaga? On meilgi ahastuse aegu, kus kõik tundub tühi, valitseb segadus ja tühjus, suur väsimus, tunded puuduvad. On ainult Jumal, kellest kinni haarata. Kasvõi sõnatult. Ei lase ma Sind enne, kui Sa mind ei õnnista!

Apostel Pauluse sõnad Rm 5:8 kõlavad: „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ Selles seisnevad tõotused meile.

Seistes Jumala ees, küsin: kes ma olen? Usuisa Martin Luther hüüdis ahastuse aegadel: ma olen ristitud! Ristimises olen saanud Jumala lapseks. Nõnda ütleb Issand: Ära karda mitte; sest ma olen sind lunastanud ja nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt (Js 43:1). Olen Jumala laps, kellel on eesõigus Jumalaga palves kohtuda. Jumal on universumi Looja, aga Ta on ka see, kes minu eest hoolt kannab, kes minu peale armastavalt vaatab, halastav Isa, teisalt kättesaamatu ja mõistetamatu, kelle jalgade ette olen määratud langema. Kui me kohtume elava Jumalaga, tunnistame koos Iiobiga: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi Sinust, aga nüüd on mu silm Sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas“ (Ii 42:5–6).

Jumal on meile lähedale tulnud oma Pojas Jeesuses Kristuses. Mida me peaksime palves Jumalale ütlema? Kõike! Palve ei pea olema vaga, vaid aus. Palve sunnib tõesse. Aga tõde teeb vabaks. Jumala ees tohin ma kõik välja laduda: soovid ja vajadused, hädad ja raskused. Ja ma tohin paluda Jumalat, et ta mind aitaks või ta aitaks inimesi, kes on mulle lähedased. Palves tunnistan kõiges alandlikkuses, et ma vajan abi. Ma tohin uskuda, et Jumal mõistab mind. Ma tõepoolest kerjan abi: ei lase Sind enne, kui Sa mind ei õnnista! Palumine on nagu võitlus Jumalaga, mis lõpeb Tema tahtele alistumisega. Jeesus ütleb: „Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate“ (Mt 7:7).

Jaakobi loo juurde tagasi tulles näeme Jaakobi ja Eesavi leppimist. „Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid“ (1Ms 33:4).

 

Lea Heinaste (1945) on EELK Koeru Maarja-Magdaleena koguduse hooldajaõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English