Mul oli möödunud aasta detsembris meeldiv võimalus viibida nädal aega Riias, kus juhtisin rahvusvahelist religiooni ja teoloogia valdkonna õppekavade evalveerimiskomisjoni. Läti kõrghariduse kõik õppekavad vaadatakse läbi ESF projekti Evaluation of Higher Education Programmes and Suggestions for Quality Improvement toel.

Vana hea kombe kohaselt kaasavad lätlased oma ekspertkomisjonidesse ka eestlasi. Näiteks teoloogiaga samal ajal evalveeriti ka biomeditsiini, seda tegevust juhtis prof Ain Heinaru Tartu Ülikoolist. Järgnevalt pisut ühiskond- likust taustast, evalveerimismeetodist ja siis ka subjektiivsetest muljetest.

Läti elanikkond on pisut üle 2 miljoni (2011 märtsis 2 067 887). Läti väga tõsiseks probleemiks on üha intensiivistuv väljaränd. Praegu hinnatakse, et maalt on viimastel aastatel lahkunud 200 000 inimest, lätlased ise nimetavad neid majandusmigrantideks.

Usumaastikul on 2010. a andmetel suuremad denominatsioonid (arvud ümar- datud) luterlased 430 000, katoliiklased 500 000, ortodoksid 370 000 inimesega. Esindatud on metodistid, baptistid, adventistid, karismaatilised kogudused jt kirikud ja usuliikumised.

Evalveerimiskomisjoniga külastasime kokku viit teoloogilist õppeasutust. Kokku evalveerisime 11 õppekava. Institutsioonid, mida külastasime, olid Läti Ülikooli usuteaduskond, mis on riiklik mittekonfessionaalne õppeasutus.

Vatikanis tegutseval Lateraan-Pontifikaalülikoolil on Lätis kaks õppeasutust. Need on Riia Teoloogiline Instituut, mis valmistab ette preestreid, ja Riia Religiooniteaduse Kõrgem Instituut, mis annab ilmikutele haridust pastoraal- nõustamises, religioonipedagoogikas ja religiooniteaduses.

Läti Luterlik Akadeemia valmistab ette vaimulikke kiriku jaoks ning korraldab täiend- ja jätkuõpet kiriku töötegijatele. Läti Kristlik Akadeemia on Jurmalas tegutsev erakõrgkool, mis põhineb õigeusu teoloogial. Seal õpetatakse lisaks teoloogiale ka sotsiaaltööd ja ikoonimaalimist.

Evalveerimismetoodika oli ülipõhjalik (16 lk) detailne küsimustik, mille alusel tuli anda hinnang konkreetsele õppekavale. Küsimustikuga sõeluti nelja vald- konda: õppe- ja teadustöö kvaliteet, vahendite piisavus, õppekava jätkusuut- likkus ja koostöö ning kattuvus teiste õppekavade ja institutsioonidega.

Evalveerimise tulemus oli argumenteeritud soovitus Läti kõrgharidusmi- nisteeriumile, milleks võis olla õppekava jätkamine, oluliste muudatuste tegemine või sulgemine. Kogu töönädal oli väga intensiivne ja lõppes arvukate aruannete vormistamisega laupäeva õhtupoolikul. Järgnevalt mõned teemad, mille üle olen mõelnud ja millest ma ise õppisin.

Side kirikuga on kõigi teoloogiliste õppeasutuste jaoks oluline teema. Kõige avatum selles küsimuses on Läti Ülikooli usuteaduskond. Meeldiv oli näha vilistlastega kohtumisel inimesi eri kirikutest ja mitmesugustelt erialadelt. Samas olid kirikute esindajad, kellega kohtusime, pigem seda meelt, et teoloogia on kiriku funktsioon ja nad panustaksid ennekõike oma õppe- asutustesse.

Juhtisime usuteaduskonna tähelepanu sellele, et nende Bologna protsessi tõlgendus, mille kohaselt magistriõppesse võivad tulla humanitaarharidusega inimesed, ei ole siiski piisavalt põhjendatud. Ühelt poolt on teaduskonnal vaja üliõpilasi, teisalt vähendab see teoloogiamagistri kraadi tõsiseltvõetavust.

Kiriklikest õppeasutustest oli huvitav ja vastuoluline tutvuda Läti Luterliku Akadeemiaga. Rahaliste raskuste tõttu polnud see õppeasutus võimeline osalema mõne aasta eest toimunud akrediteerimises ja omab täna vaid litsentsi. See tähendab, et nad tohivad anda haridust, kuid ei tohi anda riiklikult tunnustatud haridusdokumenti. Selles mõttes on õppekava avatud ja suletud ühteaegu.

Muljetavaldav oli kohtuda inimestega, kes õppisid vaimulikeks. Nende sõnum oli selge ja lihtne: me tunneme Jumala kutset ja me õpime vaimulikeks, seda sõltumata meie õppeasutuse ametlikust staatusest. Muide, enamik nendest oli mingil alal juba kõrghariduse omandanud.

Rahvusliku väljarännu ajal on kodumaale tagasi tulnud ja luterlikku akadee- miasse tööle võetud mitmeid teoloogiadoktoreid, kes on valmis oma kiriku kooli üles ehitama.

Raamatukogu oli soliidne, sisustamisel olid uued õpperuumid, laienesid välis- kontaktid. Oli tunda, et raskeimad ajad hakkavad mööda saama, asjaosalistel on uut sihiteadlikkust ja innukust. Läbi vaadatud õppekava jättis hea mulje.

Kõigi nelja hinnatud parameetri järgi osutus üheks tugevamaks kooliks Läti Kristlik Akadeemia – erakool, mis on aastaid ennast otsinud ja nüüd rajanud oma tegevuse õigeusu teoloogiale. Tööandjatega kohtumisel olid kohal nii metropoliit kui ka teiste kirikute esindajad.

Ametlikul kohtumisel küsisin rektorilt, millega nad seletavad asjaolu, et nende õppeasutuse eelarve on kasvanud viimase kolme aasta jooksul 30% aastas, seda üldise masu tingimustes. Ta vastas, et on usklik inimene, kes palvetab, ja kui teha õiget asja, siis Jumal ise aitab.

Olen aastate jooksul palju osalenud arvukatel akrediteerimistel ja evalvee- rimistel nii siin- kui ka sealpool lauda, kuid sellist vastust pole ma kuulnud. Tuleb tunnistada, et teoloogilise kooli juhtide isiklik usk ja kirikliku kodu olemasolu annab koolile tugevust juurde.

Katoliiklaste puhul oli huvitav see, et tegemist oli kõrgkoolide jaoks sisuliselt topeltalluvusega: ühelt poolt Vatikan ja teiselt poolt Läti haridusministeerium. Lahenduseks oli püüdlus täita mõlema poole nõudeid võimalikult mõistlikul viisil. Arutluse all oli avada üks uus, Vatikanist sõltumatu, laiamale ühiskond- likule publikule suunatud õppekava.

Kommentaariks ütlen, et Eestis ei saa teise riigi kõrgkool tegutseda. Põhjuseks on asjaolu, et meil hakkas tekkima palju Venemaa alluvusega ärikoole, mis hakkasid elama oma elu, andma oma haridust ja ajama oma asja.

Minu jaoks oli kogu evalveermisprotseduur sisemiselt keeruline. Paljudel juhtudel tuli hinnata jätkusuutlikkust ja vahendite piisavust formaalsete kriteeriumide alusel.

Kui aga küsimus oleks ainult formaalne, siis võiks haridusministeerium teha igale õppekavale tabeli, millesse kantakse õpetatavate ainete arv, õppejõudude kvalifikatsioon, tudengite arv, eelarve rubriikide mahud jne ning arvuti ütleb, kas õppekava elab, areneb või sureb. Seepärast lähtusid meie soovitused lisaks formaalsetele hinnangutele ka teatud väärtustest.

Püüdsime olla tundlikud ajalooliselt kujunenud usumaastiku ja õppepraktikate suhtes. Leidsime, et teoloogiline haridus kuulub kiriku juurde ja seda ei tohiks lihtsalt edasi-tagasi nihutada. Me juhtisime ametnike tähelepanu õppekavade heale läbitöötatusele ja õppejõudude hämmastavalt kõrgele kvalifikatsioonile religiooni ja teoloogia valdkonnas.

Väikeste üliõpilaste arvuga õppekavad võiksid enam koostööd teha, kuid neil on olemas vahetu suhtlemise ja pühendumise mõõde, mis massiülikoolidest on ammu kadunud. Püüdsime olla objektiivsed, osutada kitsaskohtadele. Püüdsime olla toetavad, et need, kes teha tahavad, saaksid tegutseda. Lõpuks olime vaid soovitajad, mitte otsustajad.

Tõnu Lehtsaar (1960) on Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgema Usuteadusliku Seminari külalisõppejõud ning EEKBL-i liige.