Ajalooline sissejuhatus

Keskaegsed Rooma paavstid üldiselt ei usaldanud eriti ülikoole. Siiski sai Pariisi ülikoolist keskajal teoloogia õpetamise esimene keskus ja talle omistati kiriklik tunnustus aastal 1200 – kuigi Bologna ülikool oli varem avatud. Ilmselt sai otsustavaks see, et paavst Innocentius III oli ise Pariisi ülikoolis õppinud.

Teoloogia usaldamine õpetlastele näis üldiselt kahtlasena – ehk libiseb õpetuslik autoriteet käest. Kiriku tihe side üliõpilastega – mida väljendas tonsuur – pidi seda hädaohtu vähendama. Kahjuks see päriselt ei õnnestunud, nagu ajalugu edaspidi näidanud on – vähemalt tuli autoriteeti jagada.

Protestandid olid kuidagi paremini ülikoolidega seotud, Luther ja Melanchthon lausa õppejõududena. Või peakski neid hoopis ülikoolide poole esindajaks lugema võistluses õpetusliku autoriteedi pärast? Siiski pole protestantide endi seaski uuemal ajal konfliktideta läbi saadud.

Kodule lähemale tulles – Tartu Ülikooli usuteaduskond oli Rootsi ajal riigiki- riku seisukohast võrdlemisi usaldusväärne, kui väiksemad pietismi mõjud ajastu lõpupoole kõrvale jätta.

Ülikooli ja teaduskonna taasavamine 1802 tõi aga dekaaniks Johann Wilhelm Friedrich Hezeli (1754–1824), kes tegutses algul eksegeetika ja ida keelte professorina ning hiljem ainult ida keelte professorina, kuna pärast tema ratsionalistliku Uue Testamendi tõlke ilmumist keelati tal eksegeetika õpeta- mine ning lõpuks tagandati õpetamisest üldse – põhjuseks ratsionalistlik suunitlus, nagu seda tollal nähti. Tema teadustööst suurem osa oli pühendatud filoloogiale ja teda peetakse orientalistika rajajaks Tartu Ülikoolis.

Võib öelda, et orientalistika ja usuteaduse lähedane side Tartus on tema algatatud suund, selle mõju on märgatav tänaseni. Võib muidugi küsida, kas sellega seostub ka konfliktne positsioon suhetes kohaliku kirikuga.

Oluliselt kirikusõbralikumaks kui usuteaduskonda ülikoolis on ikka peetud kiriku alluvuses olevat õppeasutust. Eesti tingimustes on Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon olnud siiski usuteaduskonna vaimu kandja, arvestades asjaolu, et õppejõududeks olid endised teaduskonna õppejõud.

Kui 1939. aastal oli kiriku hooldajaks tõusnud praost Jaak Varik soovinud tuua ülikooli usuteaduskonda sisse katekismuseõpetuse, et kirikukaugetele üliõpilastele alustuseks kristliku õpetuse aluseid tutvustada, siis 1959. aastal kurtis tema poeg praost Jaan Varik kirikukogu istungil magister Evald Saagi juhitava õppeasutuse liigsete iseseisvuspüüete üle.

Mida ma tahan selle ajaloolise sissejuhatusega öelda? Et suhted on ammu pingelised, vastuolu põhimõtteline ja mis meilgi enam? Siiski pole asi nii hull. Võib öelda, et kiriku jaoks on vältimatu teoloogia olemasolu – nagu mõtlemine inimesele. Kas teoloogidel on kirikut vaja? Kui eelmise võrdlusega edasi minna, siis umbes samuti nagu ajul keha. Teoloogid on kiriku aju. Seega on koostöö vältimatu, olgu takistusi kui palju tahes.

Tänane Tartu Ülikooli usuteaduskond

Pärast taasavamist 1991. aastal on Tartu Ülikooli usuteaduskond teinud järjest pingutusi, et olla teoloogilise uurimistöö keskus ja vaimulike koolitaja Eesti kirikule, muutunud oludes parimaid võimalusi kasutades.

1995. aastal avati just usuteaduskonna lõpetajate peale mõeldes Tallinnas pastoraalseminar, et varustada luterlikku kirikut akadeemiliselt haritud vaimulikega, kes samas oleksid praktikas kodus. Kuna ei saa loota, et õppima tuleksid ainult kristlikest peredest pärit üliõpilased – kristlikke kodusid pole praeguses Eestis piisavalt –, on selline üliõpilaste astmeline kirikule lähenemine mõistlik.

Samas on muidugi ka neid üliõpilasi, kes täiesti teadlikult tulevad teaduskonda kindla sihiga saada vaimulikuks, kuid siiski üksnes vähemus, kes samas suudab anda oma eeskujuga värvi üliõpilaskonnale.

Me ei tea, kui palju on üliõpilaskonnas ristituid või kes esindab milliseid usulisi vaateid – see jääb igaühe isiklikuks asjaks. Usuteaduskond on avatud kõigile sõltumata usutunnistusest. Siiski on usuteaduskonnas antav ettevalmistus selline, mis võimaldab asuda tööle vaimulikuna – ja seda joont on teadlikult hoitud, et säilitada kirikutööks vajalik õppekava ja koostöö kirikuga, hoolimata sellest, et kirik on panustanud rohkem oma õppeasutusele, mõnel juhul ka teaduskonna suhtes usaldamatust väljendades.

Eesti kõrgkoolide üleminekul Bologna süsteemile 2001. aastal lisati usutea- duskonna õppekavadesse olulisel määral praktilist teoloogiat, jälgiti, et eri distsipliinide vahel oleks tasakaal, ja kooskõlastati ainete valik usuteaduse õppekavades kiriku esindajatega. Põhijoontes on need õppekavad meid teenimas tänaseni.

2001–2006 tegutses teaduskonnas ka luterliku usuteaduse õppetool, mille ülesanne oligi üliõpilastele paremate võimaluste ja vajadusel ka suunamise pakkumine vaimulikuteeks valmistumisel. Ilmselt vajanuks tollane projekt kindlakäelisemat koordineerimist, et see jätkuda oleks võinud. Akadeemilise võimekuse ja tegevuse suunamine kiriku poolt vaadatuna kahte suunda (tegevus ülikoolis ja oma õppeasutuses) pole võimaldanud kuigi hästi keskenduda.

Kahtlemata on tänane usuteaduskond oikumeenilisem kui sõjaeelne – nagu on ka kõik kirikud, koostööd tehakse kaugelt enam kui siis. On jälle huvitav tuua ajalooline paralleel ja meenutada Evald Saagi öeldut, kes rääkis 1959. aasta kirikukogul Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni tööst „luterlikul alusel, pidades interkonfessionaalset joont“. Sama formuleeringuga alustas ka 1991. aastal taasavatud usuteaduskond. Me oleme tänasel päeval rõhutatult tegelemas lisaks teoloogiale ka religiooniuuringutega, aga seegi on olnud tegelikult teaduskonna ammune traditsioon, mis nüüd on selgelt väljendatud.

Inimestest rääkides – mitmed õppejõud on ordineeritud luterlikud vaimulikud, rääkimata aktiivselt kogudusetööd tegevatest baptistidest. Sõjaeelsest ajast peale on teaduskonnas olnud ka ordineerimata õppejõude, alustades Alexander von Bulmerincqi, Uku Masingu, Siegfried Aaslava ja Elmar Salumaaga (kes veel 1965. aastal, tollal ise juba ordineerituna, küsis, kas ordinatsioon annab usuteadlasele midagi juurde).

Kas teaduskond annab täna luterlikule kirikule piisavalt vaimulikke? Ei. Kuid tuleb arvestada, et Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule ei suuda piisavalt vaimulikukandidaate pakkuda ka kõik Eesti (või isegi välismaa) teoloogilised õppeasutused kokku – pastoraalseminari astub õige erinevate õppeasutuste lõpetajaid, siiski jääb kogudustes kohti vakantseks. Samas pole vaimulikutee valinud lõpetajate arv usuteaduskonnas kindlasti null ega ole tendentsina ka vähenemas. Alles möödunud aastal ordineeriti kaks meie lõpetajat. Viga ei ole lõpuks pakutavas hariduses. Küsimus on selles, kas leidub inimesi Eesti ühiskonnas, kes on motiveeritud vaimulikuna tööle asuma. Ei ole kuulda olnud, et arstiteaduskonda oleks süüdistatud selles, et sealsed lõpetajad lähevad Soome tööle – kas peaks usuteaduskond olema süüdi oma lõpetajate valikutes? Teaduskond omalt poolt võib pakkuda kvaliteetset haridust soovijatele, aga ei suuda paraku muuta ümbritsevat keskkonda.

Kasutatud on M. Halliku ja O.-M. Klaasseni monograafiat „Keiserlik Tartu Ülikool ja Orient“, materjale EELK konsistooriumi arhiivist ja internetis leiduvatest teatmeteostest.

Riho Altnurme (1969) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan ja kirikuloo professor ning EELK liige.