(Teoloogiline mõte kahe sõja vahel, jätk.)

Vaatleme nüüd veidi lähemalt eestikeelse usuteaduskonna rajajate teoloogilist mõtlemist.

Johan Kõpp

Johan Kõpp on üks 20. sajandi Eesti teoloogia, aga ka üldisemalt kogu kirikuloo tuntumaid nimesid. Tema teoloogiline tegevus algas juba enne Eesti iseseisvumist ning jätkus ka pärast Teist maailmasõda eksiilis. Paraku oli ta suure osa ajast tegev ka administraatorina ning seetõttu olid ta ajavarud teoloogiaga tegelemiseks üpris piiratud (1). Ülikoolis töötas Kõpp tegeliku usuteaduse professorina (2). Uurijategevust alustas ta aga ajaloo vallas ning suurem osa ta kirjalikest töödest kuulubki kirikuloo ning sellega lähedalt seotud ajalooharude valdkonda. Tegeliku usuteaduse alaseid töid on tunduvalt vähem.

Kõpu kui teadlase mõttemaailmas võime sedastada kahe keskpunkti olemasolu, mis on oluliselt juhtinud ta akadeemilist tööd. Nendeks fookusteks on kirik (Salumaa, „Mälestuskilde II“, 243) ja rahvus. Kõpu mõtlemises pole aga need kaks poolust sugugi lahus. Nii tegeliku usuteaduse kui ka ajaloo vallas püüdis ta neid tihedalt koos hoida. Oma mälestustes on ta nende kahe domineeriva suuna koostöö kohta väitnud: „Mõlemad tundekompleksid asetsevad inimese teadvuses enam või vähem selgelt, aga ikkagi üksteisest läbipõimituina, nõnda et võib samal ajal olla usklik ja rahvuslane, ilma et hinges tekiks häireseisukord“ (Kõpp, 3. kd, 27). Nii praktilises töös kui ka teoloogias olid need kaks printsiipi Kõpu jaoks ühendatud arusaamas, et kirik peab olema rahva teenistuses (samas, 29). Sellise arusaama tekkimisele olid ilmselt tublisti kaasa aidanud Kõpu kunagised mentorid Villem Reiman ja eriti prof Kvačala, kes oli Kõpu kandidaaditöö juhendajaks (Rosenberg, 47j).

Pühendumine tegelikule usuteadusele oli ilmselt otseselt Kõpu arusaama teostuseks, et teoloogilise töö olulisimaks ajendiks on oma kiriku mineviku ja oleviku probleemid (Salumaa, „Mälestuskilde II“, 257). Rahvusliku usuteadus- konna õppeplaani kujundamisel viidi Kõpu initsiatiivil sisse täieti uus õppeaine – usuline rahvateadus, mille eesmärgiks oli eesti rahva hinge ning usuliste vajaduste käsitlemine (3). Ka Kõpu ainsaks tegeliku usuteaduse alaseks raamatuks jäänud teoses „Kirikuvalitsemisõpetus“ (1940) on suur osa mahust pühendatud kodumaa probleemidele. Oma teoloogilistes käsitlustes kuulus Kõpp kindlalt Euroopa tolle aja teoloogia konteksti (4). Teoloogina ei saa teda pidada ei liberaaliks (erinevalt Tallmeistrist ja tema pooldajatest) ega ka konservatiiviks (erinevalt Põllust ja tema pooldajatest). Vahest võiks tema kohta öelda, et ta oli suhteliselt liberaalsete hoiakutega mõõdukalt konfessionaalne teoloog.

Ajaloolasena, eelkõige just kirikuloolasena (5) on teda peetud kultuuriloolisesse suunda kuuluvaks (6), ka siin on tema esmasteks huviobjektideks kiriku ja koguduste kultuurilis-mentaalsed nähtused. (Rosenberg, 55.) Algselt asja- armastajast ajaloo-uurijast sai aja jooksul oma ajastu tasemel professionaalne ajaloolane (samas, 51j).

Kokkuvõttes tuleks öelda, et Johan Kõppu on õigustatult peetud 20. sajandi üheks Eesti juhtivaks teoloogiks, kellelt on pärit oma ajastu jaoks määrava tähtsusega teoseid nii tegeliku usuteaduse kui ka kirikuloo vallast, kes aga oleks uurijana suutnud veel palju rohkem anda, kui ta ei oleks olnud seotud muude ülesannetega. Aga ka tema administratiivsed ülesanded aitasid kindlasti edendada eesti teoloogilist mõtet.

Olaf Sild

Olaf Sild oli ainus eestlasest teoloog, kes rahvusülikooli usuteaduskonna avamise ajaks oli mõningal määral, kuigi piiratult, akadeemiliselt ette valmistatud. Ta oli lõpetanud Tartu ülikooli nii teoloogia kui ka ajaloo erialal kandidaadina, sooritanud suulised magistrieksamid aastail 1915–1916 ning esitanud oma magistritöö teaduskonnale. Selle kaitsmine oli aga edasi lükkunud, kuna sõja ajal tuli ka usuteaduskonnal vene keelele üle minna ning algselt saksakeelne töö oleks tulnud vene keelde tõlkida. (7) Sild kaitses oma magistrikraadi ikkagi saksakeelse töö põhjal 1920. aastal. Tollal kehtis veneaegne kraadide süsteem. Kui hiljem mindi üle uuele süsteemile, siis loeti ta magistrikraad võrdseks uue doktorikraadiga. (8)

Professor Olaf Silda on peetud „Eesti kirikuloo kui eridistsipliini alusepanijaks“ (9). Tal on olnud oma visioon ja selge arenguplaan kirikuloo arendamiseks Tartu ülikooli usuteaduskonnas (10). Vaatamata sellele, et ta väitekiri Das altchristliche Martyrium in Berücksichtigung der rechtlichen Grundlage der Christenverfolgung (1920) tegeleb üldkirikuloo probleemidega ja et ta on nii mõnegi artikli kirjutanud üldkirikuloo vallas, suundus ta  peategevus ometi Eesti kirikulukku. Tema sulest ilmunud kõrgkooliõpik „Eesti kirikulugu. Vanimast ajast olevikuni“ (1938) on täiendatuna veel tänaseni kasutusel. Professor Sild ei piirdunud mitte ainult kodumaa üldise kirikuloo käsitlemisega, vaid algatas ka mitmeid suuremaid või vähemaid konkreetseid uurimisprogramme. Ta ettevõtmistest kõige suurem oli nn Ristiusu Arheoloogia Muuseumi rajamine ning mitmed selle institutsiooniga seotud projektid. Muuseumi eesmärgiks oli kokku koguda kõik kodumaa kirikulugu puudutavad allikad, nende koopiad või siis vähemalt kirjeldused. Selle kogude täiendamiseks oskas ta kasutada suuresti ka üliõpilaste abi. Tolle aja tingimusi arvestades oli muuseum ja sellega seotud teadustegevus küllaltki edukas. (11) Ka professor Silla õppejõutööd võib edukaks pidada, vähemalt selles mõttes, et tema juhendamisel valmis terve rida magistritöid ning ka üks doktoritöö. Enamus ta õpilastest spetsialiseerus samuti kodumaa kirikuloo erialale.

Professor Silla tööd on mõnikord kritiseeritud (12). Ta oli küll pigem materjalide koguja ning probleemide tõstataja, kui sügavate üldistuste tegija, kuid tema tegevusel oli Eesti kirikuloo jaoks ometi teedrajav tähendus. (13). Sild kuulus Kõpuga samasse kultuuriloolisesse suunda. Ka tema jaoks oli oluline rahvuslikkus. Ilmselt on õigus Riho Altnurmel: „Olaf Silla erinevus varasematest baltisaksa kirikuloolastest selle maa kirikuloo uurimisel on kindlasti eestlaste nägemises ajaloo subjektina. Siiski ei saa öelda, et Silla puhul oleks rahvus tähtsam kui usutunnistus. Mitmel korral tuleb esile vastandus kristlus versus paganausk, kus eestlaste muinasusundit ei nähta liialt rahvusromantiliselt. Selles mõttes oli Sild siiski kõigepealt kristlane ja alles siis eestlane“ (Altnurme, „Olaf Sild kirikuloolasena“, 97).

Olaf Silda tuleks pidada euroopalikuks kirikuloolaseks. Seda kinnitab nii tema hindamine tsaariaegse usuteaduskonna sakslastest õppejõudude poolt kui ka tema teadustöö professionaalne kompetentsus. Selle üheks näitajaks on mitmed välisreisid, mida ta puhtakadeemilistel eesmärkidel ette võttis.

Hugo Bernhard Rahamägi

Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga oli alates selle algusest kuni praktiliselt selle lõpuni seotud Hugo Bernhard Rahamägi. Ta alustas 1919. aastal süstemaatilise teoloogia dotsendina, oli seejärel professori kt ning valiti pärast doktoritöö kaitsmist 1926. aastal korraliseks professoriks. Sellesse ametisse  jäi ta kuni 1934. aasta lõpuni. Seejärel jätkas väikese koormusega eradotsendina kirikujuhi ameti kõrvalt.

Süstemaatilise teoloogia õppejõuna kuulusid tema kompetentsi dogmaatika ning eetika. Eetika, eelkõige just sotsiaaleetika, näibki olevat tema päriseriala (Vööbus, 43). Sellele viitab ka tema doktoriväitekiri pealkirjaga „Sündivuse vähenemise põhjused Eestis ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks“ (14).

Akadeemilise karjääri alguses täiendas Rahamägi ennast Berliinis, kus kuulas mitmete tollel ajal moodsate teoloogide loenguid (15). Berliinis juhendas tema väitekirja tollane kuulus Eestist pärit teoloog Reinhold Seeberg.

Rahamäge on peetud mõõdukalt konfessionaalseks teoloogiks (Vööbus, 67j; Wittram, 200). Sealjuures on talle mõju avaldanud ta kunagine süstemaatika õppejõud Karl Gustav Girgensohn (Aunver, 17), kes on rohkem tuntud just religioonipsühholoogina. Ka Rahamägi on oluliseks pidanud religiooni- psühholoogiat ning religioosse kogemuse teema kordub ta kirjatöödes ikka ja jälle.

Ilmselt õigusega on Rahamäele mõnikord ette heidetud pinnapealsust (Arumäe, 156). See ei ole ka üllatav, kui meenutada, et akadeemilise karjääri neljateistkümne aasta jooksul oli ta mõnda aega nii riigikogu liige kui ka haridusminister, enamuse aega EELK konsistooriumi liige, sõna otseses mõttes kümnete ja kümnete kiriklike, hariduslike ja kultuuriliste komisjonide, nõukogude ja seltside juhatuste liige või lausa esimees. Võibolla seda sügavuse puudust kompenseerib mõneti tema orienteeritus olulistele päevaküsimustele ning ta teoloogilise nägemuse avarus. Ilmselt oli ta tollastest usuteaduskonna õppejõududest just oma väga laiade rahvusvaheliste kontaktide tõttu  kõige enam kontaktis Euroopas ja kogu maailmas toimuvaga. Samuti tuleks teda pidada üheks oikumeenika rajajaks Eestis. Ta oli ka üks nendest juhtivatest kirikutegelastest, kes aja jooksul hakkasid traditsioonilise Saksa suunitluse asemel üha rohkem eelistama Põhjamaade ning selle kaudu ka Briti orientatsiooni. Rahamäge iseloomustas ka sellega seotud kõrgkiriklik hoiak, mis paraku sai talle aga kirikujuhi ametis saatuslikuks.

Eduard Tennmann

Neljas eestikeelse teaduskonna eestlasest asutaja oli Eduard Tennmann (16). Teaduskonna eriliseks saavutuseks tuleb pidada uue ning seniolematu õppetooli rajamist. Nimelt asutati võrdleva usuteaduse, tollase nimega „uskude ajaloo, usupsühholoogia ja usufilosoofia“ õppetool. (17) Hiljem on seda nimetatud võrdleva usuteaduse ja religioonifilosoofia õpetooliks.

1931. aastal kaitses Tennmann teoloogiadoktori kraadi väitekirjaga Tartu 19. sajandi filosoofi Gustav Teichmülleri religioonifilosoofiast (Vööbus, 50). Teichmülleri personalistlik monaadideõpetus jäigi Tennmanni mõtlemise lähtekohaks (18). Selle arusaama kohaselt eksisteerivad kõik usulised nähtused inimese minas, mis on immateriaalne hävimatu substants. See ei tähenda subjektivismi, justkui Jumal oleks vaid inimese vaimu looming. Õigem oleks öelda, et ta arusaamade kohaselt Jumal asub igas inimeses. (Tennmann, 347j.) Selles seisneb Tennmanni meelest ristiusu eripära. Ning selle selget ja rõhutatud esiletõstmist tuleks pidada Tennmanni eripäraks teoloogilise mõtlejana. Jumala selline mõistmine on muidugi tihedalt seotud vastava inimesemõistega (19). Sellest lähtuvalt töötas ta välja omaenda religiooni- psühholoogia, mis on enam filosoofiline kui empiiriline. Ka Tennmanni arusaamad usundiloost põhinesid ta personalistliku religioonifilosoofia printsiipidel ning tegelikult oli ka see religioonifilosoofia teenistuses. Erinevalt paljudest teistest usundiloolastest pidas ta kõige vanemaks usundiks, ka eestlaste puhul, nn preanimismi, mille kohaselt ei usutud mitte surematu hinge olemasolusse, vaid olenditesse kui surematutesse tervikutesse (20).

Veidi enne oma surma valiti Tennmann süstemaatilise usuteaduse korraliseks professoriks. Kui on õigus Uku Masingul, et Tennmanni hilisemad teosed olid „mingi aluste-ehitus dogmaatika süsteemile, eeskõne sellele, mis pidi tulema veel,“ (21) siis oleks see võinud kaasa tuua üpris huvitavaid arenguid meie usuteaduse maastikul.

Tennmanni eesmärk oli puhta kristluse leidmine ja esitamine. Kõik muu oli vaid selle teenistuses. Ometi läksid talle vägagi korda maailmas toimuvad asjad. Teda on õigusega peetud apologeediks, kes oli dialoogis oma ajastu moodsa teadusega (Pello, 538). Tema sulest on pärit ka mitmed originaalsed käsitlused ristiusu ning poliitika ja majanduse suhetest.

Tennmanni kohta on väidetud, et teoloogiliselt kaldus ta liberalismi (Salumaa, „Mälestuskilde IV“, 17). Ometi võttis ta traditsioonilist teoloogiat tõsisemalt kui tema nn tõsiusklikel kritiseerijatel kombeks oli (22).

Tennmanni on õigusega peetud eesti rahvuslikuks teoloogiks, koguni esimeseks originaalseks. Selle kõrval aga oli ta mõtlemise kontekstiks just rahvusvaheline teoloogia. Tema lugemus oli lai ning erinevalt enamusest oma kolleegidest tundis ta ka prantsuskeelset kirjandust. Lisaks sellele oli ta mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide liige.

Tennmann oli vägagi kriitiline mõtleja ja oma mõtete teravmeelne väljaütleja. Seetõttu ei olnud ta eriti populaarne kiriklikes ringkondades. Ometi paistab ta oma aja teoloogide hulgast välja nii mõtlemise sügavuse ja originaalsuse poolest kui ka teadmiste kultuurilise horisondi avarusega.

Kolmekümnendatel aastatel astus esile uus põlvkond eesti teolooge. Mitmed neist olid jätkanud oma haridusteed välismaa ülikoolides. Sellega hakkasid Eesti teoloogiamaastikul puhuma uued tuuled. See oli märgatav eelkõige Tartu usuteaduskonnas. Siiani sakslaste käes olnud piibliteadused läksid noorte eesti teoloogide kätte. Uue Testamendi õppetooli juhatajaks sai mag Siegfried Aaslava, kes oli end täiendanud Saksamaal tollel ajal moodsa vormiloolise uurimissuuna esindaja Martin Dibeliuse juures ning hiljem ka lühemat aega Pariisis (Salumaa, „Mälestuskilde [V]“, 15). Mälestuste põhjal võib väita, et ta Uue Testamendi teaduses lõi täiesti uue kaasaegse teadusliku õhkkonna (samas, 16j).

Vana Testamendi teaduses ja semi filoloogias ei olnud pööre ilmselt niivõrd silmatorkav, kuna Bulmerincq oli olnud juba suhteliselt heal teaduslikul tasemel. Tema järglaseks sai mag Uku Masing, kes oli täiendanud ennast Tübingenis ja Berliinis. Masing õpetas ka võrdlevat usuteadust ning hiljem, Nõukogude okupatsiooni ajal lisandus sellele veel Eesti kirikulugu. (23)

Välismaal jätkasid õpinguid ka mag Robert Kannukene, kes pidi jätkama professor Tennmanni rajatud suunda usundifilosoofias ning võrdlevas usuteaduses, ja mag Jaak Taul, kes oli professor Rahamäe lähedane õpilane ning vastavalt Rahamäe huvidele täiendas ennast süstemaatilise teoloogia alal Suurbritannias (24). Süstemaatilises usuteaduses valmistus õppejõuametiks ka mag Elmar Salumaa, kelle huvid olid eelkõige dialektilise teoloogia ja eksistentsialismi valdkondades. Kirikuloo õppetooli juures jätkasid mitmed diplomeeritud edasiõppijad. Enamus neist jätkas uurimistööd kodumaa kirikuloo alal. Erandiks oli mag Arthur Võõbus, kes spetsialiseerus Süüria kirikuloole ning hiljem saavutas suure rahvusvahelise tuntuse (25). Ka tegeliku usuteaduse valdkonnas jätkasid mitmed nooremad teoloogid oma akadeemilist tegevust professor Kõpu juhendamisel. Üks domineerivaid suundi oli siin kristliku kasvatuse problemaatika tollases Eesti ühiskonnas. (Vt Vööbus, 63.)

Seega võib väita, et enne Eesti iseseisvuse kaotust arenes teoloogiline mõtlemine üsna jõudsasti, eriti tänu välismaal õppinud noorematele teoloogidele, ning oli just nende tõttu üpris euroopaliku orientatsiooniga. Esimene Nõukogude okupatsioon oli küll laastav, kuid ei suutnud seda liikumist siiski peatada. Usuteaduskond suleti muidugi. Ning ka Saksa okupatsioonivõimud ei lubanud seda ülikooli juures taasavada. Küll aga tohtis rajada vormiliselt uue kirikliku Usuteadusliku Instituudi, mis tegutses kuni 1944. aasta suve lõpuni. Sisuliselt jätkas instituut Tartu Ülikooli usuteaduskonna tööd. (Samas, 72–87.)

Teoloogiline mõte Vene okupatsiooni ajal

Teine maailmasõda ja kõik sellega kaasnev mõjus väga negatiivselt eesti teoloogilisele mõttele. Esimesena tuleb nimetada Tartu ülikooli usuteaduskonna sulgemist ja kui mõelda sellega soetud raamatukogude vähemalt osalisele hävitamisele, siis võiks rääkida ka teaduskonna hävitamisest. Kadus see peamine keskus, kus toimus mõtlemine ja mis stimuleeris seda mõtlemist ka väljaspool teaduskonda. Teiseks tuleb siin mõelda inimressursside hävingule, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Arvestades teoloogiliselt mõtleva kogukonna väiksust Eestis, olid inimkaotused peaaegu korvamatud. Kõigepealt lahkus saksa kogukond, sealhulgas mitmeid teolooge, ning sellega seoses lõpetas tegevuse Tartu ülikooli usuteaduskonnale konkurentsi pakkunud Lutheri-Akadeemia. Järgnes mitmete noorte teoloogide kadumine ühe või teise okupeeriva armee ridades. Ja, last but not least, inimressursside drastilist vähenemist tekitas mõlema okupatsioonivõimu terror – mõrvad, vangistamised, küüditamised. Kolmandaks selle negatiivse mõju oluliseks aspektiks on sõjajärgse okupatsioonivõimu selge püüd hävitada ära ristiusk ning sellega paratamatult ka teoloogiline mõtlemine üldse. Tõsi, eesmärgiks ei olnud mitte momentaanne füüsiline hävitamine, vaid järjekindel väljasuretamine teatud aja jooksul. Ning selle eesmärgi saavutamiseks ei kohkutud tagasi ühegi meetodi kasutamisest.

Ometi ei suutnud see kõik Eesti teoloogilist mõtet täielikult hävitada. Paraku jätkus ta sellel kahestunud kujul, mis oli omane pea kõikidele Eesti vaimuelu valdkondadele – kodumaal ja paguluses. Ning kuigi need kaks haru ei olnud teineteisest absoluutselt eraldatud, oli nende vastastikune koostöö ja mõju üliväike.

Eesti teoloogilisest mõttest paguluses ei ole kerge rääkida, kuna mitmete teoloogide puhul ei ole üheselt selge, kas nad kuuluvad Eesti teoloogiasse või asukohamaa teoloogiasse (26). Siin piirdume vaid nende teoloogidega, kes teadlikult pidasid ennast eesti teoloogideks – eelkõige Johan Kõpp, Ivar Paulson ja Arthur Võõbus. Peapiiskop Johan Kõpp jätkas samade teemadega, millega oli tegelenud juba varem, s.t tegeliku usuteaduse ning Eesti kirikulooga. Viimasest tuleks eriti esile tõsta ta põhjalikku arhiivimaterjalidel põhinevat uurimust eestlaste usust ja kiriklikust aktiivsusest Rootsi ajal: „Kirik ja rahvas. Sugemeid eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt“ (1959). Ivar Paulson oli juba Eestis õpinguid alustanud usundiloolane, kes tegeles peamiselt Põhja-Euraasia rahvaste usundiga, aga kelle kõrvalhuviks oli ka Eesti muistne usund.

Pagulasteoloogidest kõige tuntum oli kahtlemata Arthur Võõbus, kelle peamiseks uurimisvaldkonnaks oli Süüria kiriku ajalugu. Ajalukku on ta läinud eelkõige väga tööka Süüria kirikuloo allikate kogujana, nende trükis väljaandjana ja kommenteerijana. „Tema matuse memoriaalleht nimetab, et ta on teinud rohkem kui 40 reisi idamaadele otsides käsikirju. Samas öeldakse ka, et ta on avaldanud trükis 33 teaduslikku teost, 130 lühemat uurimistööd ja lugematuid artikleid entsüklopeediates ja ajakirjades, mitmes keeles“ (Raudsepp, 108). Arthur Võõbuse poolt on rajatud ning tema nimega on seotud Chicagos asuv Süüria käsikirjade uurimise instituut (27). Tema tähtsamate avastuste ja üllitiste hulka kuulub kindlasti Origenese Hexapla süüriakeelse tõlke suur fragment. Väga olulise väärtusega paljude teiste avastuste hulgas on ka süüriakeelne Didascalia aastast 220. Tema monograafilistest uurimis- töödest on ilmselt kõige olulisem kolmeköiteline Süüria askeetluse ajalugu History of the Ascetism in the Syrian Orient (1958, 1960, 1988).

Võõbuse tegevus hõlmas ka eesti pagulasteoloogide organiseerimist. Nii asutas ta aastal 1951 Stockholmis Eesti usuteadlaste seltsi kirjastuse paguluses, mis avaldas teoseid sarjas Papers of the Estonian Theological Society in Exile ja mis on rahvusvaheliselt tuntuks saanud just tänu suure hulga tema enda teoste avaldamisele. (28)

Me võime küsida, kas Arthur Võõbuse töö Süüria kirikuloo alal kuulub üldse eesti teoloogilise mõtlemise ajalukku? Vaatamata oma uurimisobjekti võõrapärasusele tuleb seda siiski mõista kui ühte osa Eesti teoloogilisest mõtlemisest. Lisaks sellele, et Võõbus ise mõistis ennast eesti teoloogina, tuleb teda pidada oma õpetaja, kirikuloolase Silla töö jätkajaks. Sild oli eelkõige ajalooallikate koguja ja kogumistööle, olgugi et Süüria allikate kogumisele, langes ka Võõbuse peatähelepanu. Silla suursaavutuseks tuleks lugeda eesti kirikuloolise muuseumi rajamist, mis küll traagilisel moel sõja käigus hävis. Arthur Võõbuse elutöö monumendiks on ühe teise hävimisohus väikerahva – süürlaste – kiriku- ja vaimulooline muuseum. Veel tuleks tema puhul arvestada, et ta töö sai teostuda vaid tänu Tartu semitoloogia tugevale alusele. On ju süüria keel üks semi keeltest. See tugeva semi filoloogia traditsioon on läbinud eesti teoloogiat läbi terve sajandi ning on siiani rahvusvaheliselt arvestatav.

Märkused:

(1) Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud oli ta alates 1916. aasta lõpust kuni teaduskonna sulgemiseni 1940. aasta suvel. Tõsi, Saksa okupatsiooni ajal 1918 ta ei töötanud teaduskonnas. 1919. aastal oli ta rahvusülikooli usuteaduskonna korraldaja ja aastani 1921 dekaan. Aastail 1923–1928 oli ta ülikooli prorektor ning aastail 1928–1937 rektor. 1939. aasta lõpus valiti ta EELK piiskopiks ning eksiilis oli kiriku juhiks kuni aastani 1964.

(2) Tänapäeval nimetatakse seda õppetooli Tartus praktilise usuteaduse õppetooliks.

(3) Altnurme, „Johan Kõpp“, 36. Tihti pööras ta suurt tähelepanu just psühholoogilistele nähtustele. Oma huvist usundipsühholoogia vastu juba õpingute ajal on ta rääkinud ka ise (Kõpp, 3. kd, 22).

(4) Teostes kasutatud kirjanduse kohaselt võib väita, et ta orienteerus vabalt oma aja Saksa ja Põhjamaade erialases kirjanduses. Oluline oli ka Kõpu tegevus mitmetes teistes tegeliku usuteaduse harudes, nagu liturgika, homileetika ja religioonipedagoogika.

(5) Kõpp on tegelenud ka Eesti haritlaskonna kujunemislooga, samuti kooliajalooga.

(6) Rosenberg, 42, 54. Sellesse suunda kuulunud uurijate reas on ta ilmselt üks viimaseid.

(7) Vt Altnurme, „Olaf Sild Tartu Ülikooli usuteaduskonnas“, 301. Kui Esimese maailmasõja ajal tuli päevakorrale tegeliku usuteaduse eestikeelse professuuri loomine, siis pidas teaduskond kõige pädevamaks kandidaadiks just Silda. Tõnissonil aga õnnestus asendada Silla kandidatuur Kõpu omaga (samas).

(8) Samas, 302. Aastal 1919 sai Sild uue teaduskonna ajaloolise usuteaduse professori kt-ks ning järgmisel aastal korraliseks professoriks. Selles ametis oli ta kuni usuteaduskonna lõpuni.

(9) Samas, 300. Minu hinnangul kehtib see väide siis, kui Eesti kirikulugu mõista kitsalt rahvusliku distsipliinina.

(10) Oma arusaama kirikuloost on ta ka eksplitsiitselt esitanud. Professor Silla jaoks oli kirikulugu mõistetav vaid seoses üldise, nn profaanajalooga (Altnurme, „Olaf Sild kirikuloolasena“, 85).

(11) Selle suure töö tulemused ei pärandunud kahjuks järgmise põlve uurijatele. Muuseum hävis okupatsioonide ja sõja tagajärjel.

(12) Tema eluajal ilmus Ajaloolises Ajakirjas teda kritiseerivaid artikleid (vt Altnurme, „Olaf Sild kirikuloolasena“, lk 90–92). Tollane kriitika vajaks aga ise kriitilist analüüsi, sest see pärines peamiselt vaid ühe isiku sulest, kelle käitumine hiljem, keerulisematel aegadel, on muutnud ta usaldatavuse küsitavaks.

(13) Salumaa, „Mälestuskilde [III]“, 22. Paraku ei tea, milliseks oleks kujunenud Silla akadeemiline töö, kui meie maa saatus oleks olnud teistsugune. Nii mõneski valdkonnas on Sild jäänud siiani pea ainsaks uurijaks ning nii mõnigi Silla väide püsib siiani kõigutamatult. Viimaste hulka kuulub näiteks arusaam, et eestlased ristiusustati sisuliselt alles vennastekoguduse poolt.

(14) Kahuks jäi see töö, mille teema oleks tänapäeval eriti aktuaalne, käsikirjaliseks ning pole erilist mõju avaldanud.

(15) Oma välislähetuse taotluses tõi ta eesmärgiks ennast täiendada ja „põhjalikult tuttavaks saada uuemate püüetega ja vooludega mõtteteaduses ja süstemaatilises usuteaduses.“ Sild, „H. B. Rahamägi Tartu ülikooli usuteadus- konna õppejõuna ja dekaanina“, 63.

(16) Tennmann sündis 1878. aastal Peterburis. Ülikooli õppejõuks tulekuni oli ta peamiselt töötanud kooliõpetajana. Kirikuõpetaja amet oli vaid kõrvaltööks. 1919. aastal sai ta vastloodud usuteaduskonna uskude ajaloo, usupsühholoogia ja usufilosoofia dotsendiks, 1926–1936 oli sama õppetooli professori kohusetäitja ning 1936 valiti süstemaatilise usuteaduse korraliseks professoriks. Samal aastal ta suri.

(17) Teistes tolleaegsetes ülikoolides õpetati neid aineid tavaliselt filosoofiateaduskonnas või siis kõrvalainetena teistes usuteaduse õppetoolides. Teadaolevalt oli Tartu ülikooli usuteaduskond kas lausa esimene või siis vähemalt üks esimesi usuteaduskondi maailmas, kus nende ainete jaoks eraldi akadeemiline üksus loodi. See asjaolu on ka mõneti mõjutanud edasist teoloogilise mõtte arengut Eestis. Nimelt ei ole siinses teoloogias enam teised usundid täielikult kõrvale jäänud ning samuti on nii mõnigi kord suudetud usundeid näha justkui kõrvaltvaates, filosoofia vaatenurgast.

(18) Masingu sõnade kohaselt „võib ju nimetada seda vaadet personalismiks, aga ta pole ei Leibnitz ega Teichmüller, vaid midagi hoopis isesugust, kuigi alus, millest väljutakse, on sama.“ (Masing, 189.)

(19) Ta enda sõnade kohaselt: „Et saavutada õiget Jumala mõistet, oleme sunnitud leidma õige spekulatiivse psühholoogia.“ (Samas, 352).

(20) Masing on pidanud sellist preanimistliku primitiivse usundi kontseptsiooni just Tennmanni usundiloo üheks tugevuseks (Masing, 186).

(21) Samas, 193. Teisal on Masing öelnud, et Tennmanni tööde põhjal oli „lootust oodata ometi korra eestipärast dogmaatikat“ (samas, 187).

(22) Masing on juhtinud tähelepanu sellele, et näiteks Halkedoni dogmal oli Tennmanni jaoks oluline tähendus, samal ajal kui nn tõsiusklikud pastorid ei osanud sellega midagi peale hakata (Masing, 188).

(23) Masingut käsitlen ma veidi lähemalt allpool, Nõukogude okupatsiooni perioodi kontekstis.

(24) Taul kaitses 1935. aastal doktorikraadi väitekirjaga „Kristluse jumalariigi õpetus“.

(25) Võõbus kaitses oma doktorikraadi Tartus 1943. aastal väitekirjaga „Munklus Süürias, Mesopotaamias ja Pärsias kuni X sajandini“ (Raudsepp, 19).

(26) Nii näiteks kuulusid Mihkel Soovik ja Heino O. Kadai pigem ameerika teoloogiasse. Seevastu Tartu Lutheri-Akadeemia sakslasest õppejõu Eduard Steinwandi edasine tegevus Saksamaal on tihedalt seotud ta eelneva akadeemilise tegevusega ning tema rajatud idakirikute instituuti Erlangeni ülikooli usuteaduskonnas võiks teatud määral pidada eesti teoloogilise mõtte viljaks. Küsimus, mil määral kandis ta edasi Dorpati/Tartu praktilise usuteaduse traditsiooni, vajab veel pikemat uurimist. Steinwandi kohta vt Beyschlag, 182j.

(27) Siin on umbes 200000-leheküljeline Võõbuse poolt kogutud Süüria käsikirjade koopiate kogu (Raudsepp, 72).

(28) Peale Süüria alaste tööde on Võõbus avaldanud veel mitmeid töid kommunistliku okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis ning paljuköitelise ingliskeelse kompilatiivse loomuga Eesti ajaloo.

Kasutatud kirjandus:

Altnurme, Riho. „Johan Kõpp ja Tartu Ülikooli usuteaduskond“ – Johan Kõpp 125. 27. ja 28. novembril 1999 Tartus ja Laiusel toimunud Johan Kõpu 125. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi ettekanded. R. Altnurme, toim. Tartu, 2000, 31–42.

Altnurme, Riho. „Olaf Sild kirikuloolasena“ – Eesti teoloogilise mõtlemise ajaloost. Sissejuhatavaid märkusi ja apokrüüfe. R. Altnurme, koost. Tartu, 2006, 84–97.

Altnurme, Riho. „Olaf Sild Tartu Ülikooli usuteaduskonnas“ – Mille anni sicut dies hesterna… Studia in honorem Kalle Kasemaa. Marju Lepajõe, Andres Gross, edd. Tartu, 2003, 300–313.

Arumäe, August. Hiiobi õnnistus. Mälestused. Tallinn, 2005.

Aunver, Jakob. „Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi suguvõsa ja noorus“ – Hugo Bernhard Rahamägi. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Piiskop. 50 a. sünnipäevaks. Tallinn, 1936, 9–20.

Beyschlag, Karlmann. Die Erlanger Theologie. Einzelarbeiten aus der Kirchengeschichte Bayerns 67. Erlangen, 1993.

Kõpp, Johan. Mälestuste radadel, 1.–4. köide. Tallinn, 1991.

Masing, Uku. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu, 1993.

Pello, Otmar. „Eduard Tennmann filosoofina“ – E. Tenmmann. Varjatud varandus. Eesti mõttelugu 29. Tartu, 1999, 538–543.

Raudsepp, Karl. Arthur Võõbus 1909–1988. Toronto, 1990.

Rosenberg, Tiit. „Johan Kõpp ajaloolasena“ – Johan Kõpp 125. 27. ja 28. novembril 1999 Tartus ja Laiusel toimunud Johan Kõpu 125. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi ettekanded. Riho Altnurme, toim. Tartu, 2000, 43–57.

Salumaa, Elmar. „Mälestuskilde akadeemiliselt teelt. II,“ EELK 1/1990, 20–26.

Salumaa, Elmar. „Mälestuskilde akadeemiliselt teelt. [III],“ EELK 2/1990, 21–25.

Salumaa, Elmar. „Mälestuskilde akadeemiliselt teelt. [IV],“ EELK 1991, 17–20.

Salumaa, Elmar. „Mälestuskilde akadeemiliselt teelt. [V],“ EELK 1992, 14–20.

Sild, Olaf. „H. B. Rahamägi Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõuna ja dekaanina.!“ – Hugo Bernhard Rahamägi. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Piiskop. 50 a. sünnipäevaks. Tallinn, 1936, 63–66.

Tenmmann, Eduard. Varjatud varandus. Eesti mõttelugu 29. Tartu, 1999.

Vööbus, Arthur. The Department of Theology at the University of Tartu. Its Life and Work, Martyrdom and Annihilation. A Chapter of Contemporary Church History in Estonia. Stockholm, 1963.

Wittram, Heinrich. „Luterlikud jooned Dorpati/Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas 1840–1918, ülevaatena aastani 1940“ – Eestimaa, Liivimaa ja lääne kristlus. Eesti-Saksa uurimusi Baltimaade kirikuloost. Siret Rutiku, Reinhart Staats, koost. Kiel, 1998, 187–201.

Autori kommentaar: Artikkel on valminud ühe seni ilmumata artikliko- gumiku jaoks 2006. aastal. Vahepealsetel aastatel on avaldatud hulk teoloogilisi ja kirikuloolisi kirjutisi, millega siinses käsitluses pole veel arvestatud. Sama tuleb öelda muutuste kohta akadeemilise teoloogia maastikul Eestis alates 2006. aastast.

Alar Laats (1954), PhD (teoloogias), on vabakutseline teoloog.

Loe ka Eesti teoloogiline mõte 20. sajandil (1. osa).