Sissejuhatus

Vana Testament on kaudselt või otseselt kolme monoteistliku maailmareligiooni, judaismi, kristluse ja islami alus. Judaismi jaoks on see Taanakina ainus, Toorast, Nevi’im’ist ehk Prohvetitest ning Ketuvim’ist ehk kirjadest koosnev pühakiri, mille jumalikke juhiseid tuleb targumide ja talmudi valguses üha uuesti reaalsele elutegelikkusele kohandada.

Kristluse jaoks moodustab see esimese, ent mitte ainsa ja tähtsaima osa, sest selle mõistmist määrab tõlgendamine Uue Testamendi kaudu. Kuni humanismiajastuni kehtis kiriku pühakirjana kreekakeelne Piibel, mitte heebreakeelne. Selles suhtes oli põhjapanev olnud Augustinuse otsus, mille kohaselt olevat heebrea Piibel inspireeritud juutide, kreeka Piibel aga kristlaste jaoks. Mõlema testamendi kõrvuti olekust ja teineteisele järgnevusest tuleneb Vana Testamendi omapäraselt dialektiline mõistmine. Gnoosisele vastandumise tõttu oli see vältimatu, sest tänu siinpoolsele õndsuse ja ilmutuse mõistmisele, mis tõlgendas maailma Jumala loominguna, sobis see gnoosise dualistlikule lunastusõpetusele vastu seadma õndsuslugu, mille kohaselt on Kristus tulnud aja keskel, täitmaks Iisraeli ja rahvaste igatsust lunastuse järele. Nendes raamides mõisteti vanatestamentlikku ajalugu uustestamentliku ajaloo ettevalmistusena ja Kristuse tulemist prohvetite tõotuste täitumisena.

Vana Testamendi mõistmine oli ja on kirikus seepärast hädavajalikult dialektiline. Selle rahvuslikult ja maailmasiseselt kujundatud arusaamasid õndsusest on risti löödud ja üles tõusnud Jumala Pojast kõneleva kuulutuse valguses tarvis uuesti lugeda. Põhimõtteliselt ei muuda midagi ka see, kui õndsuslooline tõlgendus asendada eksistentsiaalse interpretatsiooniga, mis küsib piibellike jumalatunnistuste eksistentsi mõistmise järele. Ka selline interpretatsioon peab end võrdlema Uue Testamendi tõstatatud taotlusega, et sõnumile inimesest Naatsareti Jeesusest ja tema teest läbi kannatuse ja surma ülesäratamiseni (s.t tema tagasipöördumisest Jumala Isa juurde) saab osaks paratamatu õndsustähendus.

Aga enne, kui me mõlema testamendi sõnumeid üksteisega võrdlema hakkame, olgu märgitud, et prohvet Muhammadi ilmutused on kasvanud gnostilise juudikristluse pinnal ja esindavad piibelliku sõnumi spetsiifilist araabia teisendit. Ka siin on Jumal looja ja lunastaja, kes on saatnud Muhammadi viimasena oma prohvetitest ja kes laseb oma tagasipöörduval prohvetil Isa ibn Marjamil teostada viimset kohut. Nii tõlgendavad kolm monoteistlikku maailmausundit omal erineval moel usku Jumalasse kui inimkonna loojasse, isasse, kohtunikku ja lunastajasse. Judaism on usund, mille keskmes seisab jumalik juhtimine, Toora; kristlus on Jumala-Isa ja Poja ühtsuse (Püha Vaimu kaudu) usund; muslim aga usub, et Jumal, kes lõi inimesed veetilgast, suudab neid ka põrmust äratada, et teatada oma igavene kohtuotsus surnute ja elavate üle.

Evangeelium ja käsk vanatestamentlikus usundis

Kui me nõndaviisi eristame elemente, tunneme kohe, et lihtsustame sellega asju peaaegu vastutustundetul viisil, sest usu viimsesse kohtusse on kristlus ja islam võtnud üle judaismilt. Jumaliku juhise andmisele Siinail vastab selle radikaliseerimine Jumala ja ligimese armastamise topeltkäsuna, mis peab ennast tõestama vaenlase armastamises. Teisalt pole dekaloog võetud mitte ainult kristlikkusse katekismusesse, vaid Muhammadi kohandatud dodekaloogi kujul ka koraani 17. suurasse. Aga kõik võrdlused on juba seepärast nii rasked, et Vana ja Uus Testament, ning teisiti mitte ka koraan, on mitmekihilised ja aspektirikkad raamatud, mis lubavad mõista end tähendusühtsena vaid siis, kui allutada üksik mingile kesksele ideele.

Judaism on saavutanud selle nii, et ta käsitleb Toorat, Moosese viit raamatut tegeliku pühakirjana. Selles moodustavad dekaloog ja Deuteronoomium tegeliku kaanoni, millest lähtuvalt tuleb mõista teisi raamatuid.

Järgnevaid ehk varasemaid prohvetiraamatuid, meie „ajalooraamatuid“ Joosuast Teise kuningate raamatuni, tuleb mõista Dt 28 õndsustõotuste ja needusähvarduste (vrd Lv 26) ajaloolise tõlgenduse ja tõestusena: kui Iisrael pidas truudust oma Jumalale, oli ta vaba, vägev ja õnnelik; ja alati, kui ta Jumala hülgas, muutus ta allutatuks, jõuetuks ja õnnetuks, kuni Jumal oma vihas kõigepealt põhjariigi Iisraeli ja siis lõunariigi Juuda hävitas ning selle rahvad pagendusse saatis ja laiali pillutas.

Hilisemad prohvetid ehk Jesaja, Jeremija, Hesekieli ja Kaheteistkümne prohveti raamatud näitavad oma täide läinud õnnetusesõnadega eksiilis viibivale ja laiali pillutatud rahvale veelkord otsustamise olukorra tõsidust, millesse Dt 29–30 kohaselt oli Mooses asetanud Iisraeli igaveseks ajaks ja mille kohaselt võis kas Issandat teenida ja päästetud saada või Issand maha jätta ja hävida. Iisraeli rahva ajalugu on Aabrahamist alates avatud: ta asub teele tundmatusse, usaldades Issandat, et ta näitab talle määratud maad, annab talle erakordselt arvuka järglaskonna ja teeb Iisraeli sellisel määral maailma keskseks rahvaks, et rahvaste suhe Aabrahami otsustab, kas nad saavad õnnistatud või neetud (Gn 12:1–3). See, et oodatakse sõnakuulekalt Iisraeli lunastamist paganrahvaste ikkest ning järgnevat kõikide rahvaste ühist ühe Jumala palumist (Js 45:20–25) või – vastavalt toorakuulekuse individuali- seeritud vormile – järgnevat õnnistatud elu ümbritsetuna lastest ja lapselastest, ongi Vana Testamendi keskne sõnum, kusjuures vastavalt ajaloolisele situatsioonile seisab keskpunktis kas kollektiivne või individuaalne ootus.

De facto aga on judaism muutunud praktilise mõistuse religiooniks. Toora andmisele ja kohustusele seda täita eelnevad äravalimine ja Egiptusest vabastamine. Järjekord on põhimõtteliselt ka Vanas Testamendis evangeelium ja käsk: kuulekus pole teene, vaid armastuse vastus äravalimisele. Jumal aga legitimeerib oma nõudmist, et inimene olgu kuulekas, seeläbi, et vahendab ennast inimesele maailmamõistmise kaudu, sest koos teadmisega lõpliku maailma kohta on ühtlasi antiteesina ellu kutsutud teadmine Jumalast. Ta on Iisraeli saatuse ja kõigi tema omade juhtija ning Tema on igavene kohtumõistja, kes hoolitseb igal ajal selle eest, et Tema õiglus võidaks.

Vana Testamendi lugemine lihtsas vagaduses

Nõnda on Vana Testamendi tooravagaduses külluslikult kuldseid sõnu, mis saadavad inimest rõõmus ja kannatuses ning suunavad ta pilgu Jumala tulevikule usalduses ja kiituses. „Ära karda, ma olen sind lunastanud, ma olen sind su nimepidi kutsunud, sa oled minu.“ See Teise Jesaja õnnetõotus (Js 43:1–2), mis oli mõeldud eksiili viidud rahvale, kellel hakkas kaduma lootus lunastusele oma Jumala abil, on tollest ajast peale pakkunud lugematutele inimestele nende elu kriitilistel pöördehetkedel usaldust Jumala armuliku juhtimise ja korraldamise vastu. Nõnda saab öelda nii mõnegi Piibli palvetaja usaldustunnistuse, kiidusõna, Jumala usaldamise üleskutse ja kaduvu- sekaebuse kohta. Tarvitseb vaid valik tekste nimetatud järjekorras üksteise järel ritta seada, et saada ettekujutus, kuidas nende sõnadega saab elada lausa sõltumata igasugusest konfessionaalsest seosest, eriti veel, kui usaldus, nagu viimane tsitaat näitab, ületab hirmu surma ees:

Üks usaldustunnistus Ps 23:1b–4:

„Issand on mu karjane,
mul pole millestki puudu.
Haljastel aasadel ta karjatab mind,
karastavatele vetele juhatab mind,
kosutab seal mu hinge;
juhib mind õigetel jälgedel
oma nime pärast.
Kui ma ka kõnniksin pimedas orus,
ei karda ma kurja,
sest sina oled minuga,
su karjasekepp ja su sau,
need lohutavad mind.“

Ja veel üks usaldustunnistus Ps 27:1b:

„Issand on mu valgus ja mu pääste,
keda on mul karta?
Issand on mu elu ramm,
kelle ees tunneksin hirmu?“

Üks kiidusõna Ps 36:6:

„Issand, sinu heldus on taevas,
sinu ustavus pilvedeni.“

Ja kaduvusekaebus Ps 39:5–8:

„Issand, anna teada mulle mu elu ots
ja mu päevade mõõt, mis see on,
et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
Vaata, sa oled mu päevad seadnud kämbla laiuseks,
mu eluiga on kui eimiski sinu ees.
Iga püsivana näiv inimene on vaid tühi õhk.
Lausa varjuna kõnnib inimene.
Küll ta möllab tühjalt.
Igaüks kuhjab ja ei tea, kes selle koristab.
Ja nüüd, Issand, mis on mul veel oodata?
Mu lootus, see on sinu poole.“

Ühe targa nõuanne Ps 37:5:

„Veereta Issandale oma tee,
looda tema peale, küll tema teeb.“

Ja lõpuks lohutus viimases hädas Ps 73:23–26:

„Siiski olen ikka su juures,
sa hakkad kinni mu paremast käest.
Oma nõuga sa juhatad mind
ja võtad mu viimaks kirkusse vastu.
Kes siis on minu jaoks taevas?
Ja sinuga olles ma ei soovi midagi maa peal.
Lõppegu mu ihu ja südagi,
Jumal on mu südame kalju ning osa igavesti!“

Siin on jumalasuhe, mille Iisrael kuulutas Aabrahami lepingust kõneleva jutustuse abil eksklusiivselt enda omaks, hävitamatu igaühele, kes neid psalme inimolevusena vagalt loeb. Vastuväide, et ausad ja inimsõbralikud kannatavad, samas kui türannid, õelad ja egoistid triumfeerivad, ületatakse siin veendumuse abil, et Jumal on ka surmas inimese tulevik (Ps 73). Selline vagadus on igal ajal võimalik ja, loobudes tagasihoidlikult taevasesse raamatupidamisse sekkumast, rahuldub jumalakindlusega. Ikka ja alati avatud tuleviku poole teele asumine kuulub inimese olemuse juurde. Tema jaoks on olevik pidev lähtepunkt tulevikku. Vana Testament seab selle jaoks valmis õpetussõnu ja lugusid, millele pakub Aabrahami teeleasumine Gn 12 põhilist eeskuju: kui oleme juba kord oma surmani igavesti teel, siis saab see tee olla õnnis vaid siis, kui usaldame Jumalat nagu Aabrahamgi.

Apokalüptika õigusest ja piiridest ning kristliku eksistentsi olemusest

Tuleb tunnistada, et selles Vana Testamendi pinnal kasvanud vagaduses ei esine Naatsareti Jeesust. Või et väljenduda ettevaatlikumalt – temast polegi seni juttu olnud. Siiski, et teha kindlaks, millest on siis seni puudu olnud, kui oleme välja jätnud nii spetsiifiliselt judaistliku kui ka kristliku, peame lõpuks küsima, mis on kristluses tegelikult kristlik. Ma püüan esmalt väljendada seda negatiivselt: spetsiifiliselt kristlik ei seisne juudi apokalüpsiste ette määratud ajaloopildis, mille kohaselt on Jumal end sellest maailmast tagasi tõmmanud, et taevast vaadelda, mida tema vagad ja nende jumalatud vaenlased ette võtavad, et siis suures lõpudraamas ajaloole lõpp teha. See on suurejooneline, aga ka pisut üleinimlik kontseptsioon, mille kohaselt tunnevad vagad lõpuks kahjurõõmu oma jumalatute vaenlaste piinadest, et viimaks kasseerida oma palk vagaolemise eest.

Teen ettepaneku redutseerida apokalüptiseerivat ajalootõlgendust radikaalselt ainult selle põhilisimale sisule. Selle müütiline ettekujutus Jumalast, kelle jaoks peavad inglid taevaraamatuid kõikide surelike kohta, kuni pasunad kutsuvad viimsel päeval kokku surnud ja elavad suureks kohtupäevaks, on kõlbelise usu väljendus, et õelust täis ja jumalatu elu, ükskõik kui edukas see on, on väär, samas kui truu inimene, hassiid on kaitstud surmas ja elus oma Jumala kaudu.

Usk sellises mõttes on puhas lootus, purissima spes, mis asetab oma ja kõikide inimeste tuleviku Jumala kätesse. Sest kõik katsed vastata Jumala õigluse, teodiike küsimusele nurjuvad inimese piiratuse tõttu. Küsimusele, miks on selles maailmas nii palju kannatust ja viletsust, kurjust ja alatust, ei saa inimene lõplikult vastata. Küsimustel, miks Jumal lubab, et siin tabab paljusid maavärin, seal rebib pomm sadu tükkideks, ei ole üldiselt kehtivat vastust. Prohvetitele, kes kuulutasid silmitsi suurte ajalooliste kriisidega maailma ajaloo peatset lõppu, räägib vastu ajaloo jätkuv kestus. Kindel on ainult, et apokalüptilised hirmud aitavad vähe kaasa selliste kriiside ületamisele. Jumalausk jääb, arvestades kannatust ja surma, ikka julgeks „siiskiks“ – loomulikult selliseks, millel on oma „siiski“ jaoks põhjust. Suured apokalüptilised pildid kohut mõistvast Kristusest, kes ilmub viimseks kohtuks, ning õigete ja jumalatute lahutamisest on usalduse väljendused selle suhtes, et õudsed, suuremate ja väiksematena maailmaajaloo lehekülgi täitvad hirmuteod ja kuritööd, tulevad tänu jumalikule juhtimisele ja korraldamisele tagasi tegijate peale, samas kui need, kes anduvad täielikult Jumala armule ja püüavad elada truult ta tahtele, kogevad ta armu, ubi et quando visum est Deo – kus ja millal on Jumalale meelepärane. Nagu on kinnitanud johanneslik Kristus omadele, on tema Isa majas palju asupaiku: „Kui see nõnda ei oleks, siis ma oleksin seda teile öelnud. Ma lähen teile aset valmistama“ (Jh 14:2).

Üks isevärki asi on inimese erilise positsiooniga kosmoses, mille mõõtmatu suurus ja kujuteldamatult kaugele, maailmadesse ja veel kaugemale maailmadesse ulatuv dimensioon hävitab täiesti tähtsusetuna kõik, mis on maakera peal suurt, samas kui meie oleme ainsad olevused, kes teavad midagi enda ja lõpmatu maailma kohta ning kes oma iseloomust ja määratletusest lähtuvalt on sõltuvad nii usust Jumalasse meie igavese pelgupaigana kui ka ligimese omakasupüüdmatust abist. Teda usaldada ja üksteist teenida tundub mulle olevat meie määratletus.

Jätkub järgmisel reedel.

Autori loal tõlgitud (Urmas Nõmmik) ja avaldatud teksti aluseks on EELK Usuteaduse Instituudis peetud külalisloeng.

Märkus: Uue Testamendi kirjakohtade ja psalmide tõlked pärinevad väljaandest „Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud“. Tallinn: EELK Konsistoorium, 1990.

Otto Kaiser (1924) kuulub vanema põlve väljapaistvamate protestantlike teoloogide ja Vana Testamendi teadlaste hulka maailmas. Ta on Marburgi ülikooli emeriitprofessor, Kurhessen-Waldecki kiriku emeriitvaimulik, Tartu, Jena ja Salzburgi ülikoolide audoktor. Erakordselt viljakalt ja kadestamisväärse vaimse ja vaimuliku ulatusega teadlaselt on ilmunud lugematu hulk raamatuid ja artikleid. Olulisemate hulka kuuluvad Der Gott des Alten Testaments. Theologie des Alten Testaments („Vana Testamendi Jumal. Vana Testamendi teoloogia“, 1993–2003), mitmes trükis ilmunud Einleitung in das Alte Testament („Vana Testamendi sissejuhatus“, viimane 1984), samuti mõjukad Esimese Jesaja ja Nutulaulude kommentaarid (sarjas Das Alte Testament Deutsch). Ta on olnud Vana Testamendi juhtivate ajakirjade ja sarjade väljaandja, terve põlvkonna teadlaste õpetaja. Mitu korda on ta olnud Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor ja mänginud märgatavat rolli Eestigi nooremate teadlaste ja teoloogide kujunemisloos.