Foto: Kerstin Kask
Oleme kaduvad olevused. Me ei pääse surmast, tihti ootamatumastki. Raske on seda iseloomustada paremini kui Gustav Vigelandi loodud kompositsiooniga Frogneri pargist Oslost.
Ajaloo tõmbetuultest puretud Eesti ühiskonnas on suhtumine surma eriti viimastel aastakümnetel muutunud ja mitmekesistunud. Ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi huvitas, millised on need muutused ja kuidas käsitleda neid kristlikul ja kiriklikul taustal. Edastame vestluse tuntud Eesti folkloristi ja surmakultuuriuurija, Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi vanemteaduri Marju Kõivupuuga.
Surm on osa meie elust. Oleme samas ainsad, kes on sellest tõigast siin maamunal sellisel määral teadlikud. See teadlikkus tuletab meile meelde meie eksistentsi kogu kibedust. Kristluse jaoks on see võtmeküsimus: kes me oleme ja mida muudab selles Kristuse tulek? Et vastata, pakume lugejale artiklit Marburgi ülikooli emeriitprofessorilt ja Tartu Ülikooli audoktorilt, teenekalt Vana Testamendi teadlaselt Otto Kaiserilt. Vanema Testamendi tähendusega kristlikule usule tegeleva artikli esimeses osas tuletab ta meile meelde, et inimese jaoks „on olevik pidev lähtepunkt tulevikku. Vana Testament seab selle jaoks valmis õpetussõnu ja lugusid, millele pakub Aabrahami teeleasumine Gn 12 põhilist eeskuju: kui oleme juba kord oma surmani igavesti teel, siis saab see tee olla õnnis vaid siis, kui usaldame Jumalat nagu Aabrahamgi.“
Kui me usaldame Jumalat, siis sugeneb meisse lootus. Lootus võimaldab meil näha nähtamatut. „Nähtamatud asjad on olulisemad. Nendes kätkeb igaviku tõotus. Nähtavad asjad mööduvad. Nähtamatud asjad on igavesed,“ kirjutab tänases jutluses EELK Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Allan Praats. Ta ütleb veel: „Pöördumine Jumala poole on juba iseenesest pöördumine kõige kaduva ihalemisest ja hellitamisest tõelise kirkuse ja Armastuse poole. Mitte möödunusse ja kaduvasse klammerdumine, vaid enda avamine Jumalale, et Tema võiks täita meid rõõmuga.“
Uudisega Euroopa evangeelsete kirikute aruteludest suremisabi üle ning Vend Roger’ raamatu tutvustusega olgu tänane ajakirjanumber abiks kõigile, keda surm ja igaviku tõotus puudutavad. Aga puudutavad need ju meid kõiki.
Tänases numbris:
Otto Kaiser, Vana Testamendi tähendus kristlikule usule (1. osa).
Surmast: intervjuu Marju Kõivupuuga.
Allan Praats, Jutlus lootusest (2Kr 4:16-18).
Tiina Klement, Vend Roger’ kirjutiste raamat.
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
