Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas sõnum, mis jääb kõlama minu tundides, on kooskõlas või vastuolus sellega, mida õpilane saaks kuulda kirikus. Loomulikult annan aru, et erinevates kirikutes võtvad rõhuasetused olla erinevad, kuid olen ka mõelnud, et mida oleks õppida kirikul koolilt ja koolil kirikult? Järgnevalt püüaksingi esitada mõned väljavõtted oma õpetamise aluseks olevast põhiraamistikust. Teen seda puhtalt isiklikust kogemusest lähtuvalt ja tõenäoliselt ka mitte eriti süsteemselt.
Armastan näidetena sageli autoriteetseid isikuid tsiteerida ning pikka aega tundus mulle, et usundiõpetuse lähtepunktid võtab kõige paremini kokku sofist Protagoras (480–410 e.Kr), öeldes: „Jumalate kohta ei või ma täie kindlusega öelda, kas nad on või ei ole olemas, sest siin seisab ees takistusi – nii küsimuse enda tumedus kui ka inimliku elu lühidus.“ Siiski olen viimastel aastatel üha rohkem tundnud, et see tsitaat iseloomustab usundiõpetuse aluseid vaid osaliselt. Nimelt kinnitab Protagorase tsitaat küll kriitilist ja avatud lähenemist, kuid on skeptiline nii ateistlike kui usuliste vaadetega inimest rikastavate teadmiste suhtes, millega tegelemine on samuti usundiõpetuse oluline osa.
Küllap seepärast olen Protagorase öeldu kõrval üha rohkem tsiteerinud usundiõpetuse iseloomustamiseks Hermann Hesse teost „Siddhartha“, kus rõhutatakse mõtlemisoskust. Brahmaanipoeg Siddhartha on just loobunud õppimisest askeetide juures ja astunud kaupmees Kamasvami teenistusse: „Kord, kui Kamasvami talle selgeks teha püüdis, et kõike, mida Siddhartha oskab, on ta õppinud temalt, vastas Siddhartha: „Säästa mind sellistest naljadest! Sinult olen ma õppinud, kui palju maksab korv kala ja kui palju protsente võib nõuda väljalaenatud rahalt. Need on sinu teadmised. Mõtlemist ei õppinud ma sinult, armas Kamasvami, seda võiks sa parem minult õppida.““ On ju tähelepanuväärne, et suuresti usulise hariduse saanud brahmaanipoeg ületab mõtlemises kogenud kaupmeest.
Kolmandana olen välja toonud usunditundides omandatud teadmiste ja oskuste püsivuse. Siia sobib suurepäraselt Piibli juhtmõtte õppimisest: „Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad. Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ja rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta“ (Mt 6:19-20).
Niisiis pean usundiõpetuse andmise juures oluliseks ainele kriitilist ja avatud lähenemist, mõtlemise arendamist ja püsivate teadmiste omandamist. Usun, et see on üpriski sarnane nii mõnegi teise õppeaine eesmärkidega. Siiski on vähemalt minu õpetuses kaasa käinud ka nõrk usundiline kuulutus, mis kokkuvõetult võiks kõlada: „Religioon on tõsiseltvõetav elusfäär.“
Eespool nimetatud usundiõpetuse lähtekohad on heaks baasiks dialoogi tekkele. Olen mitmel puhul rõhutanud, et otsin õpilastega dialoogi, kuid mitte ainult kahekõne mõttes. Arvan, et see oli kunagine usuteaduskonna eetikaõppejõud Jaanus Noormägi, kes ütles, et dialoog on siis, kui sa ei tea, mis seisukohtadel sa vestluse lõpul oled. Kui omavahel rääkivad inimesed seda teavad, siis võib olla tegemist ka kahe monoloogiga.
Usundiõpetuses dialoogi arendades olen märganud ka ühte arvestatavat ohtu. Nimelt võib erinevate arvamuste esitamise soosimine kaasa tuua olukorra, kus õpilased mõistavad arvamuste paljusust relativistliku maailmavaate propageerimisena. Mulle tundub, et teatud põhimõtete ja metoodikate rakendamine aitab seda ohtu vältida. Järgnevalt püüangi põgusalt kirjeldada nelja tööpõhimõtet, mida olen välja noppinud oma igapäevasest õpetamisest.
1. Pidada meeles asjaolu, et harjutamine teeb harjutajaks!
Seda faktikeskse ja loomingulisust tapva õppemeetodi vastast mõtet kuulsin ma esimest korda Hugo Treffneri Gümnaasiumi füüsikaõpetajalt Madis Reemannilt. Küllap peaks õpilase jaoks mõtte kaotanud harjutamist vältima nii keeletundides, filosoofias, matemaatikas kui ka usundiõpetuses. Alati peab õpilasel olema teada idee, mida tähendab käsitletav tekst, situatsioon või sündmus suuremas tervikus.
2. Õpilasel peab olema võimalus õpetajale haiget teha.
Olen oma koolis täheldanud üht kummalist reeglit, et head õpetajad annavad sageli nii koolielus kui ainetunnis õpilastele võimaluse end rünnata, ning õpilased õpivad reeglina 12. klassiks selgeks, et seda võib ainult tungival vajadusel kasutada. Nii mõndagi õrna usulist teemat või isikut ei tahaks avada kriitikale, sest see võib õpetaja vaadetele haiget teha, kuid õpilaste soovi korral tuleb ka need teemad diskussiooni alla võtta.
Kindlasti on selle punkti all oluline ka õpetaja vaoshoitus, et ta oma suuremat informeeritust, võimu või autoriteeti õpilase „paikapanemiseks“ ei kasutaks. Õige sageli on kasulik diskussioon avatuks jätta.
3. Seisukohavõtt on parem kui kritikaanlus.
Loomulikult ma arvan, et igasugune kriitiline mõtlemine peab olema koolis soositud, samas kritikaanlus niisama selgelt taunitud. Loomulikult ahvatleb iga õpilast õpetaja ummikusse ajamine. Õpetajal peaks meeles seisma aga kaugem eesmärk: õpilasele peaks esmaseks muutuma oma seisukoha kujundamine ning alles selle aluselt vastaspoole kritiseerimine.
4. Erinevate õppesuundade sümbioos.
Toonitaksin siin usundiõpetuse võimalust olla mitmekülgne. Traditsiooniliselt on usundiõpetusel väga tihedad sidemed ajaloo ja kirjandusega, kuid õpetamisse tuleks haarata ka võimalikult palju näiteid reaalainetest, bioloogiast, inimeseõpetusest jne. See annab võimaluse kaasata ehk pisut enam reaalaladest huvitatud poisse ja rikastada usundiga seotud probleemide valikut.
Ma pole päris kindel, kuivõrd on kirjeldatud põhimõtted rakendatavad kirikus. Küsimused ei piirdu kindlasti ka ainult usundiõpetusega, sest Eestis tundub olevat kogu hariduse ja religiooni vahekord intrigeeriv. 26. veebruari Postimehe kultuurilisas ilmunud artiklis „Tolerantne mittemateriaalne maailm“ väitis sotsioloog Andrus Saar, et Eesti usklikud on haritumad kui mitteusklikud. Kindlasti inspireerib see väide seoseid hariduse ja religiooni vahel edasi otsima.
Toomas Jürgenstein (1964) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja ning EELK liige.
