Soome peapiiskop Kari Mäkinen kutsus 05. detsembril 2011 piiskoppide konverentsil peetud kõnes üles tegelema kiriku siseküsimuste kõrval ka aktuaalsete küsimustega ühiskonnas ning hindama neid kiriku usu, kuulutuse ja töö vaatenurgast. Peapiiskop viitas Lõuna-Aafrikas Durbanis toimunud kliimakonverentsile ja EL-i tippkohtumisele ning meenutas, et sellistes kogudes tehtavad otsused mõjutavad tahes-tahtmata ka vaimset atmosfääri, seda realiteeti, mille keskel kiriku usku tõlgendatakse ja tööd tehakse.
Majanduslik ebakindlus kinnitab veelgi üldist kogemust elu ebakindlusest, kus inimesed tajuvad enda jõuetust ja üksildust. Mäkineni arvates avaldub see mitmel moel: järsus väljendusviisis, vaenlasest piltide loomises ning võõra ja endast erineva tõrjumises, aga ka hoiakuna, kus konkurentsi peetakse loodusseaduseks ning tugevate ellu- ja nõrkade kõrvalejäämist paratamatuseks – ebakindlates oludes peab igaüks iseenesega toime tulema.
Peapiiskop on kindel, et „kirik peab sihikindlalt ja otsustavalt ütlema lahti vaenlase piltide loomisest – olgu kiriku siseringis või mujal ühiskonnas. Kiriku ülesanne on öelda, et elu ei ole esmajoones ja ainult majandus, ja et just keeruliseks muutuvas või ebakindlas olukorras vajatakse õiglust ja solidaarsust. Vajatakse julgustamist, elu usu kinnitamist, usalduse, lepituse, tuleviku ja lootuse hoidmist – kõike, mis pulbitseb kristliku usu allikast. Seda kirikult ka oodatakse.“
Praeguse olukorra kirjeldamiseks kasutab Mäkinen Ameerika krimikirjaniku Raymond Chandleri sõnu, kes vastab küsimusele, mis on tema raamatute sõnum: „Ma tahan kirjeldada suurlinna tänavate kohal hõljuva hirmu lõhna.“ Mäkinen näeb selles Lääne ühiskonda iseloomustavat joont – 20. sajandil on ühest küljest kogetud tohutut arengut, samas on see olnud ka kõige julmem, verisem ja kohutavam aastasada. „Sellest on saanud alguse moodsa inimese pettumuse, üksijäämise, eksinud oleku ja nimetu ängi kogemus. Ka heaolu ja areng ei suutnud kõrvaldada elu ebakindlust ja ettearvamatust.“
Peapiiskop on veendunud, et peame seda endale tunnistama, mitte üritama selle eest põgeneda või seda eitada. Me peame suutma „hirmu lõhna“, ebakindluse, turvatunde puudumise ja nimetu ängiga dialoogi astuda – ka siis, kui see avaldub karmides sõnades, agressiivsuses või kaitsepositsioonile asumises. Võib olla, et karmis maailmas vajatakse ka karmi tõelisuse teoloogiat; keelt, mis jõuab hirmu lõhna, ebakindluse ja kaotuseni, mõtiskleb Mäkinen. Ta nimetab seda kelgult kukkunute teoloogiaks, aga ka karmi tõelisuse ja toimetulemise sunni keskel elavate teoloogiaks. See on risti teoloogia. Küsimus ei ole kerges lootuses, vaid julguses.
Allikas: Kari Mäkinen. Kuitenkin Jumala on. Avauspuhe piispainkokouksen istunnossa Helsingissä 5.12.2011
