Aasta 2011 lõppeb. Mõnele on see olnud hea, mõnele vähem hea. Ka kirikutele ja kogudustele ei ole see aasta olnud ühesugune. Kindlasti on aga AD 2011 olnud tähelepanuväärne kirikuloolises mõttes, sest pärast viimast suurt sõda on vähe olnud aastaid, mil kirik on Eestis pakkunud palju kõneainet ka väljaspool kirikut. Toimetuse liikmeid rõõmustab eriti, et lõppeval aastal on olnud põhjust mõtelda iseäranis kiriku ja teoloogia suhete üle. Sellest on räägitud, sellest on kirjutatud ja selle jaoks on nüüd olemas ka meie veebiajakiri.

Aasta 2012 aga algab. Annika Laats kirjutab vana-aastaõhtujutluses: „Me ei tea, mida toob meile uus aasta – kas kulgeme vaikselt voolavates vetes või seisab ees palju võitlemist.“ Me ei pea tundma hirmu, sest meil on usk Jeesusesse Kristusesse, jätkab ta.

Ja ometi, lisaks usule kohtume juba uue aasta esimese päeva hommikul ligimestega ja peame nendega suhtlema ja suhestuma, ning see püstitab eetilisi küsimusi. Viimaseid lahkab oma arutluses Johann-Christian Põder. Ta kirjutab, et „võõrapärasuse eetika meenutab meile elu lõplikkuse ja sõltuvuse, inimsuhetes kogetud tingimatu armastusenõude ja elu kandvate positiivsete reaalsuste esmasust inimliku toimimise suhtes.“

Uuel aastal läheme ka kirikusse, igaüks oma kirikusse. Räägime seal oma keelt, oma emakeelt, oma kristlikku keelt, oma konfessiooni keelt. Konfessionaalsusest kui emakeelest oma luterlikus emakeeles kirjutab värskes arvamusloos Jaan Lahe. Luterlikus kirikus kuuleme uuel aastal kindlasti ka õigeksmõistust, seepärast lisame Wilfried Härle nädal tagasi avaldatud artikli „Õigeksmõist täna“ esimesele poolele ka teise.

Tänases numbris:

Wilfried Härle, Õigeksmõist täna (2. osa).

Johann-Christian Põder, Võõrapärasuse eetikast.

Jaan Lahe, Konfessionaalsus – pakendisilt või emakeel?

Annika Laats, Jutlus vana-aastaõhtuks (Rm 8:31b-39).

Lisaks täiendused rubriiki “Uudised ja oikumeenia”.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.