I OSA: KIRIK, TEOLOOGIA, KIRIKUMÕISTMISE KIUSATUSED

Kirik ja teoloogia on seotud. Just seetõttu võib nende suhe tõstatuda ikka ja jälle ka küsimusena. Suhte probleemiks muutumine ei tähenda tingimata selle halvenemist. Küll aga seda, et suhe on kaotanud oma enesestmõistetavuse või vähemalt, et enesestmõistetavuse on kaotanud arusaam kiriku ja teoloogia vahekorrast. Kui selline olukord tekib, nõuab suhe erilist tähelepanu. Ähmaseks või pingeliseks muutunud suhe vajab selgitamist ja võib-olla ka kaalutletult kujundamist. Nii kätkevad – ükskõik kumma „poole“ pealt – rohkem või vähem valuliselt tajutud põrkumised ja võõrdumised igal juhul ka võimalust jõuda küpsema ja asjalikuma, sügavama ja teadlikuma suhteni.

Elmar Salumaa, teoloogia suurkuju 20. sajandi Eestis, tõdes sageli: „Pole kirikut ilma teoloogiata ega teoloogiat ilma kirikuta!“ Need vastastikust sõltuvust väljendavad sõnad viitavad teoloogia kiriklikkusele, aga ka kiriku teoloogilisusele. Kuidas seda mõista? Milline ikkagi on kiriku ja teoloogia vahekord? Dogmaatilisest vaatepunktist võib küsimuse sõnastada täpsemalt nõnda: milline on kiriku ja teoloogia asjalik, s.t asja- ehk evangeeliumikohane suhe? Vastamiseks visandan kõigepealt põgusalt evangeelse arusaama nii kirikust kui (kristlikust) teoloogiast. Seejärel kirjeldan ideaaltüüpiliselt kiusatusi, mis kiriku ja teoloogia suhet ohustavad. Arutluskäik jõuab sihile kiriku ja teoloogia normaalse ja hea suhte lähema iseloomustamisega.

Kirik

Kiriku evangeelne enesemõistmine on kokku võetud tõdemuses, et kirik „rajaneb rõõmusõnumil Kristusest Jeesusest“ (vt nt EELK põhikirja preambula). Kiriku enesemõistmine ühenduses oma aluse ja lättega on niisiis see, et kirik on evangeeliumi looming. Kuidas saab kirik end nõnda mõista? Veendumuse tõttu, et evangeeliumikuulutuses (mistahes kujus ja vahenditega see ka toimub) saab see, kellest rõõmusõnum tunnistab, ise kohalolevaks, äratades ja kinnitades inimeste usku evangeeliumisse ning liites nad kokku usuosaduseks. Lähtudes evangeeliumist kui Jumala enda Sõnast, milles Jumal ise tuleb üha uuesti maailma ja inimeste juurde, ei ole kiriku kutsumuseks ja ülesandeks midagi muud kui olla just selle evangeeliumi tööriist. Kirik on sellest tunnistajate osaduskond, kuidas Jumal on tulnud ja tuleb jumalatu, patuse, uskmatu juurde – s.t inimese juurde, kellele Jumal on ükskõik, kes ei tunne ega tunnusta teda, kes teda eitab, põlgab, mõistab ja kohtleb vääriti – nõnda, et saab alguse või uue jõu elu koos Jumalaga.

Kui kirik on evangeeliumi looming ja tööriist, siis kätkeb selles ka arusaam kiriku kohast maailmas ja ühiskonnas. Nimelt on kirik kõikjal seal, kus kuidagi saab kogetavaks evangeelium. Kirikut on seetõttu tabavalt iseloomustatud „evangeeliumi tõe maise ruumina“ (H.-P. Grosshans). Kõige kontsentreeritumalt saab kirik küll kogetavaks hingamispäeva jumalateenistusel: kogudus koguneb evangeeliumi ümber sõnas ja sakramendis, usk ja usuosadus pöördub armu-allikale, et ammutada jõudu mõistlikuks jumalateenistuseks, s.t eluks koos kolmainu Jumalaga, evangeeliumitunnistuseks argipäevas. Aga kiriku ruum ei ole piiratud pühakojaga. Nagu öeldud, on see kõikjal, kus lööb loitma ja kuhu ulatub evangeeliumi tõe valgus. Kus siis ikkagi ja kuhu? Martin Lutheril on ilus jõululaul, milles tunnistatakse: „Kes suurem on kui ilmamaa, / Maarja süles magab Ta. / See on nüüd laps, kes ilma peal / kõik asjad peab veel üleval. / Kyrieleis. / Nüüd Igavene Päikene / paistab kõige ilmale. / Kesköösel Tema helendab, / meid päeva lasteks sünnitab. / Kyrieleis.“ (KLPR 9). Kiriku ruum ei ole piiratud kirikuruumiga, pühakojaga. Kiriku ruum on tõesti pigem kogu ilmaruum; mitte ainult „meie ihud“ (1Kr 6:19), vaid kogu universum on pühakoda ja sakraalne ruum. Nii nagu ei ole (ajaliselt) mitte ainult hingamispäeva pühitsemine, vaid kogu elu ühiskondlik-globaalses argipäevas jumalateenistus: kolmainsast armu-Jumalast lähtuv elu, sihiga kiita ja ülistada Teda ning teenida kaasinimest ja -loodut.

Kiriku tegelikkus on seega iseloomustatav kiriku lätte ja eesmärgi (kust ja milleks?) ning koha (kus?) kaudu. Nii on aga ühtlasi juba toimunud – ning väärib vaid eraldi rõhutamist – kiriku tegelikkuse avamine kes-küsimuse kaudu. Kes on kirik? Kirik on inimesed, keda kütkestab ja vaimustab evangeelium – inimesed, kes on avastanud ning avastavad ikka ja jälle uuesti iseennast rõõmusõnumis Looja lepitavast kohaolust Kristuses läbi Püha Vaimu; inimesed, kes leiavad selles oma olemasolu lätte ja orientiiri, tõelise vabaduse, elujõu ja lootuse elava allika. Kirik, see on inimesed, kes ei saa teisiti, kui tegutseda koos – on nad ju üksteisega Kristuse tõttu ja Kristuses kokku liidetud! –, s.t nad ei saa teisiti kui kujundada ka kiriklikke struktuure ja institutsioone. Ükskõiksuse ja kõrvalejäämisega antakse ühisesse ellu ja tegevusse samuti oma panus, ehkki pärssiv. Kristlaste ülesandeks on aga kindlasti igaühe loov ja osavõtlik kaasalöömine, et igas konkreetses ajas ja paigas võiks „Jumal“ kõlada kui rõõmus sõna, mis muudab inimeste elu uueks. Iseend kogetakse ühenduses evangeeliumi kui tõega ning avastatakse uues maailmas, looduna Jumala loodus.

Teoloogia

1. Teoloogia algne tähendus on sõna või kõne Jumalast, pisut teisiti: Jumala sõna ehk jumalakõne. Selles algses tähenduses on jumalakõnel kaks tahku: sõna Jumala kohta (viide Jumalale kui asjale, millest kõneldakse) ning Jumalast lähtuv sõna (viide Jumalale kui sellele, kes ennast väljendab, teeb avalikuks ja ligipääsetavaks, mõistetavaks, üteldavaks). Jumalasse uskuv inimene on inimene, kes mõistab ennast Jumalast – tema kõnelemisest ja toimimisest – lähtuva ja tulenevana. Teisiti: usu alus ja sisu on (Jumala) ilmutus. Nõnda on usk Jumala avalikkuse, tema kohalolu ja kogetavuse viis inimeses ja inimesele. Jumalakõne asjasuhe või asjalikkus on seetõttu usklike jaoks seotud usuga. See on kõne Jumalast usu vaatepunktist või usu eeldusel. Uskliku inimese ja kiriku enesemõistmise kohaselt ei tähenda see, et usk kannaks jumalakõnet – oleks selle aluseks, lätteks ja sisuks –, vaid Jumal, kes kannab usku, kannab ka jumalakõnet. Inimeste puhul kuuluvad Jumal ja usk kokku: nende jumalakõne on alati usukõne.

2. Teoloogia algne koht – eksistentsiaalne olukord, kus see esmaselt toimub – on isiklik palve ja ühine jumalateenistus. See tähendab, et teoloogia on primaarselt palvekõne ning jumalateenistusekõne: „meie“ ja „minu“ kõne Jumalast Jumala ees ja Jumalaga, kuna Jumal kõneleb minu ja meiega. Nii nagu palve ja jumalateenistus on – kristliku usu enesemõistmise kohaselt – dialoogilised, mitte monoloogilised sündmused, nii on ka jumalakõne kui usukõne olemuslikult dialoogiline. See on kõne, milles eristub Jumala suhtlus ja kommunikatsioon meiega, tema eneseavamine ja liikumine meie poole ning seetõttu meie eneseavamine ja pöördumine Jumala poole. Usu perspektiivile on olemuslikult iseloomulik usu ja Jumala – usu ning usu asja ja lätte – eristamine, usalduses ja veendumuses, et inimeste kõnes Jumalast ja selle kaudu kõneleb inimestega Jumal ise. Kus iganes usk ja usuosadus saab alguse või kinnitatud, kus inimestele avaneb evangeeliumikuulutus tõena nende endi, inimkonna, universumi – ja Jumala! – kohta, seal on Jumal ise kohal ja kõnelev. Seal on Jumal ise kasutanud inimesi – nende mõtte-, sõna- ja teo-, lühidalt: elutunnistust evangeeliumist – instrumentide ja vahendajate, saadikute ja kaastööliste, Kristuse ikoonidena.

Kui usu tunnistamine leiab selgesõnalise väljenduse esmaselt palves ja jumalateenistuses – ning uskuma hakkamine tähendabki, et inimene hakkab eristama iseenda ja Jumala vahel (just seda mitte-usk ei tee ja seetõttu paistabki viimase vaatepunktist palve ja jumalteenistus üksnes inimese eneseväljenduse, üksnes tema kõnena, mitte kahekõne ja suhtlusena inimese ja Jumala vahel) –, siis on uskumine uue elu, koos Jumalaga elu, algusesaamine. Usklik inimene ja usklike osadus mõistab end Jumalast lähtuvalt ja tänu Jumalale. See on eripärane elutunne, elustiil ja eluviis. Väljaspoolt – mitte-usule – paistab, et jumalakõne on taandatav üksnes inimeste kõneks, Jumala olemasolu paistab sõltuvat usu olemasolust, Jumal on usu asi ja viimase meelevallas, usk ja Jumal ehk inimene ja Jumal on identsed. Usu perspektiivist seevastu on tegemist eristatavate ja ebasümmeetriliselt suhestatud suurustega: usk ja usu osaduskond mõistab end olemuslikult vastuse, Jumala enda toimimise tulemusena. Mitte usk ei kanna Jumalat, vaid vastupidi: just seetõttu, et usk ja usu osaduskond eristab end Jumalast ja mõistab end Jumalast lähtuvalt, on neile autoriteediks Jumal ise kui usu läte ja autor.

Asjaolu, et jumalakõne kui usukõne algne koht on palves ja jumalateenistuses, tähendab, et ka igasuguste edasiste teoloogiakujude lätteks – ja tegelikult ka lõppsihiks – on palve ja jumalateenistus. Ühtlasi toimub resp. peaks toimuma igasugune jumalakõne kui usukõne palve ja jumalateenistuse hoiakus selles mõttes, et teadvustatakse: igasuguse jumalakõne asjalikkus sõltub Jumala enesekommunikatsioonist. Nii on võimalik küll semantilisel tasandil teha mõistetavaks ja mõista jumalakõne või usukõne sisu, aga selle pragmaatiline avanemine tõena minu/maailma/Jumala kohta, ei ole inimese – ei kõneleja ega kõnetatu – meelevallas. Teoloogia igasuguste kujude jaoks on iseloomulik äratundmine, et Jumala tõestamine resp. kellegi uskumapanemine või -sundimine ei ole võimalik ning ei saa ega tohi olla teoloogia sihiks. Võimalik, ent ka tingimata vajalik, on üksnes esitada jumalatunnetuse resp. usu sisu, k.a see, kuidas ja millistel tingimustel selleni jõutakse. Kui aga „Jumal“ osutub inimesele tõeks, tegelikkuseks ja rõõmsaks sõnaks, siis on see Jumala enesetõestus, tema enda Sõna. Seega, teoloogia juurde kuulub alandlikkus, mis austab ja eristab inimese ja Jumala võimalusi.

Algselt palves ja jumalateenistuses toimuv ja juurduv jumalakõne – usust lähtuv kõne, mis rajaneb usus vastuvõetud Jumala enda kõnele – on iseloomustatav ka kui usu mõtlemine. Teoloogia ei ole nõnda samastatav usuga, vaid on mõtlemine – ent selline, milles ja mille kaudu (alati isiklik-ühine) usk mõtleb järele iseenda üle, püüab end mõista. Nii vaadatuna, on teoloogia „arusaamist taotlev usk“ (Anselm), usu eneserefleksioon, s.t usu mõistmine, avamine, seletamine, tõlgendamine ja kirjeldamine asjast lähtuvalt, mille kaudu – millega seotuna, mille poolt vabastatuna, mille ees kohustatuna – usk end ise mõistab. See on Jumal Looja, kes on Kristuses Lepitaja ning kes kui Püha Vaim inimesi pühitseb, s.t avab neile evangeeliumi tõe, äratab neis usu Jeesusesse kui Kristusesse ning liidab nad kokku osaduskonnas, mis kuulutab rõõmusõnumit Kristusest ning austab nõnda kolmainsat Jumalat.

3. Teoloogia edasised eristumised on seotud teoloogia viljelemise paikade, tasandite ja adressaatide erinevusega. Kui esmases ja algses tähenduses on teoloog iga palvetaja, on teoloogid kõik jumalateenistusel osalejad, on teoloog igaüks, kes mõtleb järele oma usu üle või sellest kõneleb, siis n.ö tavatähenduses on teoloogid need, kes on saanud akadeemilise teoloogilise hariduse. Teoloogia, mida viljeletakse ja õpitakse pühapäevakoolis või usuõpetuse tunnis või leerikoolis erineb. See on teoloogilise hariduse astmete erinevus: lasteaiateoloogia, kooliteoloogia, ülikooliteoloogia. Igal neist, ehkki erineval tasemel, on eesmärgiks teoloogilise kõne-, mõtlemis- ja otsustusvõime kujundamine ning arendamine.

Ülikooliteoloogiat ehk akadeemilist teoloogiat nimetatakse tabavalt ka usuteaduseks (ehkki viimast ei viljelda üksnes ülikoolides). Mis puudutab hariduse astmeid, siis ajastuti ja ühiskonniti võib mingis vallas vajalikuks peetud haridustase erineda. Õhtumaa kontekstis on kirik olnud ülikoolide ja teoloogia kui usuteaduse väljakujunemise initsiaatoriks, nii nagu on kirik olnud Eestis rahvakeelse hariduse initsiaatoriks. See on toimunud veendumuses, et ilmutuse ja mõistuse valgust ei ole õige lahutada ja vastandada. Usuteaduse ajalugu, nii nagu hariduse ja teaduse ajalugu, on liikunud sisemise eristumise – distsipliinideks jaotumise ning ülesannete jagunemise ja jagamise – rada. Maailm ja ühiskondlik tegelikkus on muutunud üha keerukamaks ja diferentseeritumaks. Keerukates ühiskondades muutub teadus – ka usuteadus – vältimatult keerukamaks, süveneb spetsialiseerumise ja laialihargnemise määr. Vältimatu on töödejaotus – nii probleemiti ja teemavaldkonniti kui viiside kaudu, kuidas neile läheneda ja neid käsitleda. Killustumise oht muudab omakorda vältimatuks distsipliinide ja valdkondade vahelise ja ülese koostöö, mis aga nõuab taas erilist ettevalmistust ja pädevust.

Ehkki usuteaduse vahetud tulemused ja väljendusvormid võivad vahel olla raskestimõistetavad või paista tarbetud, ei tähenda see – vähemalt enamasti –, et sellisel „teoorial“ pole midagi pistmist „praktika“ või elu – olgu kiriku või ühiskonna või Jumala enda – tegelikkusega. Küll tähendab see, et vajalik on akadeemilise teoloogia töö heas mõttes populariseeriv vahendamine ja tutvustamine. (Seda sõltumata tõsiasjast, et teoloogia kui teaduse vahendamine toimub loomulikul kombel ja igapäevaselt teoloogia akadeemilises stuudiumis – nn teaduspõhises õppes.) Kindlasti tähendab see ka seda, et akadeemiline teoloogia ise peab ikka ja jälle pöörduma tagasi teoloogia algse ja esmase tähenduse ning koha juurde. Vastasel korral on ohuks teadmiste, oskuste ja meetodite mitmekesisuses oma asja (Jumala) ja asjasuhte (usu) silmistkadumine, ent sellega väheneb ka ehedalt teoloogiline orienteerumisvõime, nii nagu ka teoloogia aladistsipliinide kokkukuuluvuse ning vastastikuse sõltuvuse tajumine.

Otsustavas ja esmases tähenduses on igas kristlases, nii nagu igal juhul ka igas kristlikus teoloogis ja igas kirikuõpetajas kirik ja teoloogia ühendatud. Erinevused teoloogia kujude ja viiside vahel tulenevad sellest, milline on esmane kontekst, kus jumalastkõneleja tegutseb. On see kogudus? On see ülikool – suhtlus teiste erialade ja valdkondadega? On see kirikutevaheline suhtlus? On see kirikute ja teiste religioonide vaheline suhtlus? On see suhtlus end mittereligioossetena mõistvate maailmavaadete ja eluviisidega? On see suhtlus kaunite kunstidega? On see kiriku juhtimine (üldkiriklikult, kiriku töövaldkondlikult, praostkondlikult, koguduses)? On see perekond? On see jumalateenistus? On see palve? On see ühiskondlik avalikkus? On see poliitika? Jne.

Tegelikult oleks vaja teoloogiat viljeleda kõigis neis kontekstides ja kõigil neil suhteväljadel. Loomulikult peab teoloogia olema asjalik, s.t asjakohane, aga ühtlasi peab ta olema ka ajakohane, s.t ajalik ehk kontekstitundlik. Mingi ühe konteksti või suhtevälja absolutiseerimine – ja selles viljeldud teoloogiaviisi jäik ülekandmine teise või kuulutamine ainuvõimalikuks – vähendab paratamatult teoloogia asjalikkust. Milliseid küsimusi ja kuidas erinevates suhteväljades ja kontekstides tõstatatakse, milliseid samme nendele vastamiseks ette võetakse, millist keelepruuki ja stiili kasutakse, kõik see erineb. Kui teoloogiat viljeletakse ülikooli kontekstis, siis sügavas ja ranges tähenduses tähendab see igal juhul seda, et kirik on võtnud kuju ka ülikoolis – avalikus tegelikkuse ja tõe kohta küsimise paigas. Usuteadus – see on kirik, mis teostab oma ülesannet ja kutsumust teaduse kontekstis.

Kirikumõistmise kiusatused

1. Kiriku ja teoloogia vahekorda ohustavad kiusatused, mida saab ideaaltüüpiliselt iseloomustada läbi äärmuste visandamise. Esiteks põgusalt problemaatilistest kirikukäsitustest, millega kaasub teoloogia redutseerimine ja/või marginaliseerimine.

Kui kirikumõiste, s.t kiriku mõistmise viis, kaldub kiriku kui institutsiooni, kiriku traditsiooni või kiriku õpetuse samastamisele evangeeliumiga, on tegemist liikumisega institutsionalistlik-traditsionalistliku äärmuse suunas. Sellise dünaamika korral hakkab eriti usuteadus paistma ebaolulise, ebavajaliku ja tülika või koguni õigustamatu ja ohtlikuna. Päris teoloogia on see, mida viljelevad kiriku ametkonnad ja ametikandjad või mis vähemalt orienteerub vahetult ja üksnes nende tegevusele. Usuteadus on legitiimne niivõrd, kui ta allutab end otseselt ametkondlikele suunistele ja mõistab end nende hääletoruna. Teoloogia funktsioon kiriku enesekriitikana, s.t institutsiooni toimimise resp. traditsiooni evangeeliumikohasuse pideva läbikatsumise ülesanne, tasalülitatakse. Teoloogia kiriklikkust ei mõisteta seega mitte evangeeliumi kaudu, vaid kiriku kui institutsiooni resp. traditsiooni kaudu. Eriti terav on institutsionalismi oht siis, kui kiriklikus toimimises asetatakse kesksele kohale „püha juhtimine“ ning usku hakatakse vaatlema sellele kuuletumise võtmes. Juhtimisest kõnelemine on õigustatud – ka evangeelne kirik võib näha oma ülesandena „päästele ja tõetundmisele juhtimist“ –, kui „juhtimist“ mõistetakse evangeeliumitunnistamise tähenduses. Kristlaskond resp. kirik oma institutsionaalses korralduses teenib seda, et inimene võiks end leida Jumala ees, avastada iseenda ja maailma tegelikkuse Jumala tegelikkuses. Kiriku juhtimistegevuse sihiks on see, et inimene – Jumala enda toimise ja kohalolu kaudu – kogeks end suhtes Jumalaga ja just seetõttu tõeliselt vabana – tõde, mida kirik kuulutab (mitte kirik ise) teeb vabaks. Ja see side kütkestava tõega kvalifitseerib uuesti ka inimese vastutustunde.

Niisiis, mitte formaalne autoriteet, vaid Jumala enda sisuline autoriteet on see, mis on kirikus otsustav, ning ametkondlik autoriteet kirikus on legitiimne niivõrd, kuivõrd allutab end Jumala enda resp. evangeeliumi juhtimisele. Usk ei ole pime allumine kiriku institutsioonile (reguleeritud ühistegevusele), vaid selles osalemine ja enesepanustamine südames särama löönud evangeeliumi kirka valguse tõttu ning selles valguses ka kiriku institutsiooni ja selle kujundamise olulisuse mõistmise tõttu. Teisiti: kirik tahab olla alati, ka ametkondlikus-institutsionaalses mõttes enesekriitiline – evangeeliumi juurde tagasipöördumise ja sellest lähtuvalt suunaleidmise mõttes –, aldis patutunnistusele ja meeleparandusele. Nagu eespool üteldud, iseloomustab usku ja usuosaduskonda kriitiline teadvus Jumala ja inimese erinevusest. Seetõttu ei samasta kirik ka ühtki oma tegu ega sõna – olgu selle langetajaks paavst või kirikukogu – ega nende kontiinumit ajas (traditsiooni) Jumala enda sõna ja teoga. Teha seda, tähendaks langeda objektivismi-kiusatuse ohvriks, mis on vastuolus Jumala enda ja tema saladusliku avalikkuse objektiivsusega.

2. Kui kirikumõistmine tendeerib kiriku vastandamisele evangeeliumiga, on tegemist lähenemisega spiritualistlikule või liberalistlikule äärmusele. Need äärmuse vormid võivad ise üksteist näha vastanditena, ent neid seob subjektivistilik hoiak, mille jaoks usu sotsiaalsus, s.t ühtlasi aga ka institutsionaalsus ja traditsioonilisus, on sekundaarsed ja isikliku otsuse tagajärg. Ka teoloogia staatus sattub sellistes tingimustes löögi alla. Kui keskmes on isiklik usutunne ja -otsus, siis ühelt poolt on tüüpiline ükskõiksus või kahtlus igasuguse teoloogia suhtes, mis ei ole oma ja isiklik. Sümptomaatiline on seejuures suhe piibliga. Kui objektivistliku kiusatuse puhul kaldub usu institutsioon või traditsioon võtma piiblit kirikuraamatuna tähenduses, et kirik ütleb, mida Jumal talle piiblis ütleb, s.t kirik on autoriteetne tõlgendaja, ning üksiku uskliku asi on kuulata ja kuuletuda (uskuda, mida kirik usub), siis subjektivistliku kiusatuse puhul on piibel usuraamat, s.t raamat, millega usul on isiklik ja vahetu suhe ning usklik ise ütleb, mida Jumal talle piiblis ütleb. Teisiti: kui vastandatakse Vaimu ja kirikut, samastatakse oma vaimu ja Püha Vaimu, s.t muututakse ise otsustavaks autoriteediks usuküsimustes. Teoloogia paistab seda isiklikku usuveendumust õõnestavat, kui ta ei piirdu piibli keelekasutuse ja teemapüstitusviisidega; kui ta ei ole üksnes usu tunnetus, vaid ka usu kriitika ning suhte selgitamine mistahes nähtusega; kui ta mõistab, et asjakohasuse nõudes on kätketud ka ajalikkuse, s.t konkreetse aja-, ruumi-, adressaadi- jne kohasus. Igatahes taandab spiritualistlik äärmus legitiimse teoloogia enamasti piiblitundmisele ning peab teoloogilist haridust ja kriitilist usuteadust ennast problemaatiliseks institutsiooniks, mis pigem pärsib kui edendab tõelist ja ehedat usku. Teoloogia, eriti akadeemiline teoloogia, on heal juhul paljalt targutamine, halvemal juhul uskmatu targutamine. Ei nähta, et isiklik vahetu ja tõsine usk peab alati, iseäranis aga tänapäevases keerukas maailmas, olema seotud ka (usu-)kriitilise usuteadusega, kui ei taheta ajada end segi vahetu ja tõsise eelarvamusega, s.t samastada oma usku (isiklikku usukogemust, -tunnet, -otsust) Jumalaga, ning piirata omavoliliselt evangeeliumi avalikkuse universaalsust.

Liberalistlik äärmus ühenduses kirikumõistmisega on tüüpiliselt (ehkki mitte alati) haridust ja teadust väärtustav, ent peab usu sotsiaalsust sekundaarseks, institutsionaalsust elava usu vabadust pärssivaks, dogmasid kristlusele olemuslikult võõraks (“dogmadeta kristlus”!) ning isiklikkust ja omapära traditsioonilisusega vastuolus olevaks. See autonoomne individuaalne subjektiivsus, mis religioosselt omistab endale tingimatu väärtuse ning eitab usu ühiselt jagatud ajalooliste tunnistuskujude ja eluvormide relevantsust olevikulisele usule ja teoloogiale, väldib reeglina piblitsismi eksitust, kuid suubub oma suveräänses eneseteostuses pahatihti „kristluseta dogmatismi“ (Alexander von Oettingen). Ehkki nendelt eeldustelt on teoloogia mõistmine rangelt subjektiivse konstruktsiooni ja enesetõlgendusena suur tunnustus ja vabadus, eesõigus ja väljakutse, kaotab ta oma evangeelse profiili, kuna ka kirik hägustub originaalsete religioossete minade võrgustikuks.

Artikli nädala pärast ilmuv 2. osa (Kirik & Teoloogia, nr 2/ 23.12.2011) käsitleb teoloogiamõistmise kiusatusi ning kirikut ja teoloogiat teispool äärmusi.

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.