Esiletõstetud lood

Jõuluõhtu (Jh 1:12; Rm 8:14-17)

„Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile kes usuvad Tema nimesse.“ (Jh 1:12)

„Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!“ Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad: ning kui me koos Temaga kannatame, siis meid ka koos Temaga kirgastatakse.“ (Rm 8:14–17)

 

Armsad sõbrad! Ma ei taha täna õhtul kõnelda roosat ja ümmargust juttu jõulurahust, kodusoojusest ja pereväärtustest. Ka siis, kui need kuuluvad meie isiklike jõulude juurde, oleks naeruväärne ja lapsik teha nägu, et kogu see kaubanduslik-sentimentaalne tingel-tangel, mis jõuludega otsekui kohus-tuslikus korras kaasas käib, aitab maailma paremaks muuta.

Ühes aasta tagasi avaldatud kirjutises ütleb õigeusu kiriku munkpreester Orenti Mägi otse: „Jõulud ei ole rahuaeg. Juba kas või sellepärast, et inimestes pole rahu. Jõulude ajal teenivad firmad ja pangad (hiigel)-kasumeid. Rikastumine – ja see toimub ligimese arvelt – on kaugel rahust. Jõulude ajal ei lõpetata sõdu. Kui kunagi tehtigi sõjapidamises paus, oli see silmakirjatsemine. Ja kui väita, et on kristlik, kui tapmises tehakse paus Kristuse sündimise pühal, öeldakse sellega, et kristlase loomulik olu on tapmine ja silmakirjatsemine. Kas valimisvõitlused katkevad jõuludeks? Kui demokraatia seisneb võitluses, kuidas siis saab demokraatia tulemuseks olla rahu?“

Ta jätkab: „Inimese pääsemist tapamajast ei aita õpetussõnad ega mingisugused ideoloogiad. Aitab ainult muutumine. Muutumine usu läbi. Mitte suure usu läbi, vaid sellise päris pisikese. Keegi pole nõudnud suurt usku, välja arvatud väga paljud usuõpetajad. Jeesus osutas: oleks teil ometi usk, kas või sinepiivasuurune.“

Kui me küsime, mida see meie jaoks muudab, et Jumal saab inimeseks ja sünnib lapsena meie maailma, siis üks võimalik vastus on antud vanas jõuluõhtu kirikupalves: „Sina oled inimlapseks saanud, et meie Jumala lasteks saaksime.“ Need, kes Jeesuse vastu võtavad, Temas Jumala Isa ära tunnevad ja Tema Vaimul end juhtida lasevad, saavad võimaluse ja meelevalla sündida Jumala lasteks.

Täpsemalt öeldes on ju kõik inimesed Jumala loodutena Tema lapsed. Apostel Pauluse sõnadega Ateena Areopaagil peetud jutlusest: „Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme Tema sugu.““ (Ap 17:26,28). Jumalanäolisus on kätketud igasse inimolendisse ja potentsiaalselt on igaüks meist Tema peegelpilt, olenemata rassist, rahvusest või religioonist.

Kuid Jumal sai inimeseks, et meis potentsiaali või võimalusena peituv jumalanäolisus saaks reaalsuseks. Ta tuli, et meile ette näidata või ette elada, mil kombel jumalik ja inimlik ühes olendis lahutamatult ja segunematult liituvad ning inimese jumalateadvus, tema ühendus Loojaga võib olla nii intensiivne, et ta Jeesuse kombel ütleb: „Mina ja Isa oleme üks.“ (Jh 10:30). Samasugust Jumalaga üksolemist peab Jeesus võimalikuks ka oma õpilastele, kelle pärast Ta oma ülempreesterlikus palves palvetab: „Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks.“

Jumala lapseks sündimine, Kristusega samastumine algab kristlase jaoks pühas ristimises, mida Pühakiri nimetab Kristusega rõivastumiseks (Gl 3:27) ning Tema surma ja ülestõusmisega kokkukasvamiseks (Rm 6:5). Niisuguseks samastumiseks on tarvis usku. Uku Masingu sõnadega: „Uskuda Kristuse sisse tähendab uskuda, et „minagi“ lähen Kristuseks. Või puhtjuriidiliselt väljendatult: pretsedent on olemas ja tee on vaba. Ainult ses mõttes on Kristus Lunastaja. Nagu olend, kes on käinud Kuu pääl, sellega kummutanud eksiarvamused, et Kuud pole, et ta on usuobjekt vaid, et pääs sinna on võimatu. Pole oluline, et „mina“ ise teen täpselt sama järgi, uskudes seda, saan omaks Kristuse kogemused.“

Tänasel pühal ööl palvetame me Jõululapse poole: Sina oled inimlapseks saanud, et meie Jumala lasteks saaksime. Head sõbrad, mulle tundub, et kus me vea teeme ja mis meile saab komistuskiviks jõulude tegeliku väe ja tähenduse mõistmisel, on see, et me tõmbame siin võrdusmärgi ühelt poolt lapse ja teiselt poolt imiku ja väikelapse vahele. Me arvame, et kui kristlik traditsioon koos Piibliga räägib Jumalast kui Isast ja meist kui Tema lastest, siis tähendab see seda, et me oleme Tema jaoks kolmeaastased, kellel ta peput pühib ja haigele sõrmele puhub, lohutab ja sülle võtab, aga keda ta ka karjatab ja manitseb.

Kord aastas võib säärane lapsepõlve taaselustamine isegi meeldiv olla. Nii tore on mõneks päevaks jätta oma tähtsad toimetused ja suurte inimeste mängud sinnapaika, lülitada välja arvuti ja mobiiltelefon, küpsetada piparkooke ja lugeda jõuluvanale salmi. Aga kui me peaksime terve aasta elama jõulude harduses ning jõuluvanade ja päkapikkude maailmas, siis tüdineks enamik meist sellest üsna pea. Ja küllap see on üks põhjus, miks suur osa inimesi heidab kõrvale ristiusu kui parimal juhul lapsepõlvenostalgia – meie jaoks oleks ebanormaalne ja alavääristav elada Taevase Lapsevanema eestkoste all. Parem siis juba uskuda iseendasse.

Kui Piibel aga kõneleb meile Jumala lasteks saamisest, siis ei räägita tegelikult kusagil sellest, et me peaksime saama ja jääma kolmekuusteks imikuteks või kolmeaastasteks põnnideks. Kui Vanas Testamendis kõneldakse Iisraeli lastest (heebrea keeles täpsemalt Iisraeli ,poegadest‘), siis peetakse silmas põlvnemist selle rahva esiisast – Jaakobist ehk Iisraelist. Seda väljendit on Piiblis kasutatud ka kujundlikult: näiteks valguse lapsed, päeva lapsed, pimeduse lapsed… Apostel Paulus, öeldes „Kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed,“ ei vastanda last mitte täiskasvanule, vaid orjale. Ori on see, kelle suhe isandaga on rajatud kartusele ja hirmule, või siis püüab ta isandaga manipuleerida, et endale soodsamaid tingimusi välja kaubelda.

Lapseseisus aga eeldab ka pärijaks olemist: Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad. Mida see tähendab, on hästi ja kujundlikult esile toodud nn kadunud poja loos (Lk 15). Seal on isal kaks poega, kes mõlemad on täismehed, aga kumbki ei käitu oma eale ja positsioonile vastavalt. Esimene esindab lapsikut nautlemist ja seiklushimu – ta nõuab isalt oma pärandiosa sularahas kätte ja läheb sellega laia maailma õnne, edu ja sõpru otsima. Ja alles siis, kui tema eneseteostus on tupikusse jooksnud, tuleb talle meelde tema päritolu, tema isakodu ja ta otsustab tagasi pöörduda.

Vanem poeg on hoopis teisest mastist, tema teeb korralikult isakodus tööd, aga kui noorem vend, see elunautijast õnnekütt koju tagasi jõuab ja isa ei viskagi teda tänavale, vaid korraldab hoopis suure peo, saab vanemal pojal mõõt täis: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.“ Just nimelt – orjanud. Ta on püüdnud olla tubli ja teenida, higipull otsaees, isa heakskiitu ning preemiat või palgatõusu, et sõpradega pidu püsti panna. Isa peab teda pigemini kaasomanikuks ja ütleb: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.“ Aga poeg ei ole usaldust väärt, ta ei käitu pärija, vaid palgalisena.

Jõulud kuulutavad meile, et me oleme saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me võime Jumalale öelda: „Isa!“ Veel enamgi – aramikeelne „Abba“ on tunderõhuline ja hellitav „Issi“ või „Paps“. Jumal tahab, et me oleksime Tema täiskasvanud pojad ja tütred, Tema abilised ja kaasloojad selle maailma harimisel ja hoidmisel. Niisiis kuulutavad jõulud meile täiskasvanuks saamise võimalust, lastehaigustest väljakasvamise võimalust, olgu nendeks siis laiskus, kõrkus, ülbus, saamahimu, kadedus, armukadedus, naudingujanu, võimuiha, ükskõiksus, hoolimatus, vastutusest kõrvalehiilimine, oma hädades teiste süüdistamine, õpitud abitus … Seda rida võib igaüks ise jätkata.

Armsad sõbrad, Jumal tuleb jõululapsena siia maailma, et tuletada meile meelde, kes me oleme ja kelleks me saada võiksime: Sina oled inimlapseks saanud, et meie Jumala lasteks saaksime. Säärane muutus nõuab meilt inimeste, rahva ja inimkonnana suuremat julgust, usaldust ja riskivalmidust kui röövikult liblikakssaamine või lootelt väljumine emaüsast. Aga see ei ole mitte lihtsalt üks võimalus paljudest, vaid ainus võimalus, sest seesama jõululaps ütleb meile: „Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ Aamen.

 

(Jutlus peetud jõuluõhtul 2010.)

 

Marko Tiitus (1971) on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English